• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

Ma tänan Sind, Issand! Sa olid küll vihane minule, aga Su viha pöördus ja Sa trööstisid mind. (Js 12:1)

Kui vaatasin üht fotot 12. jaanuaril Haitil toimunud maavärisemises kannatada saanud Jumalaema katedraalist, läksid mu mõtted kunagisele Pärnu toomkirikule. Aastal 1251 pühitsetud Saare-Lääne piiskopi katedraal praeguses Vana-Pärnus hävitati paganatest leedulaste poolt juba tosin aastat hiljem, 2. veebruaril 1263. aastal. Ainsana säilis söestunud altari- (või võidukaare) rist, mida kasutati samal aastal Suure Reede protsessioonil ning millest sai sajanditeks palverännuobjekt ja taastatud Pärnu linna vapimärk: taevast sirutub Jumala käsi, mis ulatab inimestele uut lootust andva ja elavakstegeva risti. Muide, võib-olla ei ole juhus seegi, et hiljem toomkiriku kohale rajatud kirik pühitseti apostel Toomale, vaid hoopis märk millestki inimeste teadvuses ja mälus. Märk, mis kõneles ühelt poolt sellest, kui ebakindel ja teadmatu on kõik siin maailmas, teisalt aga kristliku usu õndsakstegevast väest ja uue alguse lootusest, mille Jumal kingib inimestele ka siis, kui kõik näib olevat hävitatud ja kadunud. Nõnda on see nii Kristuse ristisurma puhul kui siis, kui terve linn on rüüstatud ja maha põletatud. Või maavärisemises rusustunud.

Kui Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis Ta päästis meid – siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda ... et meie, Tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal. (Tt 3:4-5.7)

Kölni abipiiskop Heiner Koch jutustas hiljuti, kuidas koos ühe palverändurite rühmaga püha Pauluse jälgedes käies sattus ta apostli sünnilinna Tarsosesse. Tal oli võimalik kohtuda Tarsose linnapeaga, kellega kõneldi 1943. aastal Türgi riigi poolt konfiskeeritud ja sealtpeale muuseumina kasutatud Püha Pauluse kiriku tulevikust. Linnapea ütles, et kiriku andmine kristlastele jumalateenistuste pidamiseks on täiesti võimalik, aga ühel tingimusel: mingist kristlikust misjonist tema linnas ei saa olla juttugi. Ta ei võivat lubada, et "linnaelanikest saaksid uskmatud".

Kui kaheksa päeva sai täis ja tuli aeg lapse ümberlõikamiseks, siis pandi Talle nimeks Jeesus, mille oli ütelnud ingel, enne kui laps sai ema ihusse. (Lk 2:21)

Vahel tundub, nagu järgneks Luuka evangeeliumi teise peatüki kahekümnendale salmile kohe kahekümne teine. Salm 21 jääb kahe silma vahele või libisetakse sellest lihtsalt kiiresti üle – tegemist tundub olevat vähetähtsa faktiga, lihtsalt vanatestamentliku kombetäitmisega, mis ei ole kuigi oluline. Ja nimi, mis lapsele pandi – seda me teame ju niikuinii! Pealegi langeb Jeesuse ümberlõikamise ning nimepäev ühte kalendriaasta algusega, mil enamus inimesi on väga unised ja mõtlevad põhiliselt sellele, mida uus aasta neile isiklikult tuua võiks.

Igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all. (Kg 3:1)

Aastavahetus on hea aeg aja üle järelemõtlemiseks.

Heebrea keeles kasutatakse Koguja raamatu 3. peatüki alguses aja kohta kahte erinevat sõna: zeman ja 'eth. Esimene neist tähendab õigupoolest teatud ajavahemikku või kestvust, kusjuures rõhk on sellel, et iga asja aeg on piiratud ja kindlaks määratud; et kõik, mis siin maailmas on, on ajalik. Teine sõna tähistab  samuti kindlaks määratud aega, ent mitte ajavahemikku, vaid konkreetset ajamomenti, mis on ühele või teisele asjale seatud.

Issand, Sina oled ulualuseks raju eest! (Js 25:4)

Ma ei mäleta kuigi palju 1984. aasta sügisest, aga üks asi on mul selgelt meeles – või pigem kõrvus. See on mu klassivend Alo laulmas Valter Ojakääru poolt Jaan Kaplinski tekstile loodud laulu: "All nõlva sarapikus / siristab põõsalind / Pilvede imelikkus / ülalt tunnistab sind / Aeg läheb üle nõva / minek ja vastuvõtt / Kivi polegi kõva / lõhmus kõneleb tõtt / Viimane lehm oli Tsilla / Viimane koer oli krants / Jalad ees üle silla / enne Iida siis Ants / Keda veel katus varjad / mida veel pühid luud / Kellele küpsete marjad / lõksute kangaspuud ... Aeg läheb üle kõige / aeg lükkab seinad koost / Jääb vaid üks rähnihõige / pistriku kiljatus soost / Lööb kuskil vasar lokku / kõigel on kõigega seos / Et me jääksime kokku / lõhnav maarjahein peos / Et ei kustuks see talu / jääks üks kindel paik / Tee ja sild ja palu / kanarbik, vaikus ja vaik / Et jääks kuskile värav / kodu mis ootab veel / neid, kes kaua on ära / neid kes kaua on teel / Neid kes kaua on teel / kaua on teel ..."

Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. (Tt 2:14)

Kolm päeva enne Kristuse sündimise püha kutsub "maag ja selgeltnägija" Hannes Vanaküla Delfi internetiportaalile saadetud kirjas kõiki loobuma kristlusest. Ta kirjutab muuhulgas: "Me saame vastutada ainult oma tegude eest. Peame teadvustama, et me ei saa heastada teiste tegusid. Meie ei saa vastutada nälgivate Aafrika laste eest, meie ei ole neid teinud. Me ei saa vastutada holokausti eest. Meie ei ole juute tapnud. Me vastutame oma laste ja oma eksimuste eest. Enne kui me midagi heastama hakkame, peame mõistma, mida oleme valesti teinud. Kui me lihtsalt toidame Aafrika lapsi, ei lahenda me tegelikku probleemi, vaid kurname ära iseennast ja jätame nälga oma lapsed. Saame neid aidata vaid siis, kui sealsed vanemad tahavad meilt õppida eluga paremini toime tulema, tahavad saada uusi teadmisi. Lõpetuseks: kui tahame selles kriisis ellu jääda, peame endast välja juurima kristliku mõtlemise."

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus