Püha missa

Missa, see lühike sõna tähistab sedasama, mida võib väljendada viis korda pikemalt: armulauaga jumalateenistus.

Sõna jumalateenistus aluseks on kreekakeelne leitourgia, mis tähendab teenimist. Ka eesti keeles on olemas sõna liturgia, mis tähendab sedasama, mida jumalateenistus ja missa.

Kõik inimesed on kutsutud teenima Jumalat. See toimub armastuse ja heategemise kaudu. Jumalat armastatakse ja teenitakse kaasinimesi teenides ja armastades. Pühal missal aga teenitakse Jumalat sisemise, ülespoole suunatud armastusega ja tänuliku meelega selle eest, mida Jumal on inimeste heaks teinud. Jumalateenistust nimetatakse ka euharistiaks, tänuohvriks – see sõna võib tähistada nii armulauda kui kogu missat.

Püha missa algab tavaliselt koguduse lauluga, mis kujutab endast ülistust ja tänu Jumalale. Seejärel, kui preester ja kogudus on teineteist tervitanud, on inimestel Jumala halastusele lootes võimalus tunnistada oma eksimused ja patud. “Sest,” nagu kirjutab püha Johannes, “kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust.” (1Jh 1:9) Patutunnistuse oluline osa on palvehüüe “Kyrie eleison!” – “Issand, halasta”.

Pärast pattude andekssaamist tänab kogudus taas Jumalat ning laulab Tema kiituseks Gloria: inglite laulu püha Luuka evangeeliumist: “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel.” (Lk 2:14) Seejärel palvetab preester koguduse eest ja jumalateenistuse kordamineku pärast – selle pärast, et püha missa poleks mitte lihtsalt koguduse koosolek, vaid tõeline kohtumine Jumala ja inimeste vahel.

Missa järgnevat osa nimetatakse sõnajumalateenistuseks – loetakse ja kuulatakse seda, mida Jumal Pühakirja kaudu oma kogudusele öelda tahab. Tavaliselt loetakse kolm lõiku Piiblist: esimene mõnest Vana Testamendi raamatust, teine Uuest Testamendist apostlite kirjade hulgast (epistel = kiri) ja kolmas mõnest evangeeliumist.

Pühakirjalugemiste vahel võib kogudus Jumalale taas tänu laulda, kasutades selleks mõnd psalmi (vaimulikku laulu) Vanast Testamendist, laule kiriku lauluraamatust ja kiitusesalmi, mille keskmeks on heebreakeelne hüüe “Halleluuja!” – “Kiitke Issandat!” 

Pühakirjalugemiste põhjal peetakse jutlus, milles võetakse kokku ja väljendatakse tänapäevasele inimesele arusaadavas keeles seda, mida Jumal pühakirjalugemiste kaudu öelda tahab.

Jutlusele järgneb tavaliselt paariminutiline vaikus või muusikapala, mille kestel saab iga kirikuline kuuldu üle mõtiskleda. Seejärel kõlab koguduse ühine vastus jumalasõnale – pidulik usutunnistus ehk Credo.

Pärast usutunnistust tuuakse Jumala ette eestpalved – kogudus palvetab terve maailma, kõikide inimeste ja iseenda pärast. Kristlastele on antud suur eesõigus: nad ei pea Jumala ees hirmu tundma, vaid neil on Jumalaga isa-lapse suhe ja nad võivad igal ajal oma palvega Jumala ette astuda, ka nende eest, kellel Jumalaga taolist lähedast vahekorda ei ole.

Eestpalvetele järgneb jumalateenistuse kõrgpunkt – Pühim Altarisakrament ehk armulaud. Püha missa on Jumala ja inimeste kohtumine, ning selle kohtumise haripunktiks ongi armulaud. Seda on ette valmistatud pattude tunnistamise ja andeksandmisega, palve ja lauluga, Jumala Sõna kuulamise ja oma usu tunnistamisega. Nüüd saabub hetk, mil Jumal ja inimesed võivad olla tõelises ühenduses – seepärast nimetataksegi armulauast osasaamist Pühaks Ühenduseks. Pühadus ja aukartus kuuluvad lahutamatult armulaua juurde – seda väljendab ka armulaualiturgias lauldav kolmekordne Sanctus – “Püha, püha, püha!” 

Armulaud on söömaaeg, milles me, võttes vastu leiba ja veini, saame osa Kristuse Ihust ja Verest, seistes samal ajal justkui Kolgata mäel Issanda risti all ja osaledes Tema lunastavas ristiohvris. Kuidas seda mõista, selgub järgnevast.

Iisraeli rahva ajaloos oli aeg, mil see rahvas elas orjastatuna Egiptuses. Vaarao – Egiptuse kuningas – ei tahtnud iisraellasi oma maalt ära lasta, ja seepärast tabasid egiptlasi mitmesugused õnnetused. Viimane – kümnes – oli selline: ühel ööl pidid surema kõik egiptlaste esmasündinud.

Et see nuhtlus ei tabaks iisraellasi, tappis iga pere talle, kelle verega määriti uksepiitasid. Nii päästis selle talle veri inimesed surmast ja tõi neile vabanemise orjapõlvest. Selle sündmuse mälestuseks peavad juudid igal aastal suurt püha, mida nimetatakse paasapühaks – ja sel puhul tapetud talle nimetati paasatalleks.

Püha Paulus kirjutab, et Jeesus Kristus on uus, tõeline Paasatall (1Kr 5:7), kes suri selleks, et päästa surmast, hukatusest ja patu orjusest kogu inimkond. Tema Ihu ja Veri on need, mis vabastavad inimesed surmast ja patust ning toovad neile igavese elu. Enne armulaua vastuvõtmist pöördub kogudus Kristuse kui Jumala Talle poole, paludes Temalt andestust ja rahu: “Agnus Dei, qui tollis peccata mundi …” – “Jumala Tall, kes maailma patud ära kannad …”

Võttes armulaual vastu leiba ja veini, usub Kirik Jeesuse tõotuse järgi, et saab nii osa Kristuse Ihust ja Verest ning nõnda Tema ristiohvris osalemise kaudu ka pattude andeksandmisest ja igavesest elust. “Sest,” nagu kirjutab püha Paulus, “Issand Jeesus sel ööl, mil Ta ära anti, võttis leiva ja tänas ja murdis ning ütles: “See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!” Samuti Ta võttis ka karika pärast õhtusöömaaega ning ütles: “See karikas on uus leping minu veres. Seda tehke nii sageli kui te iganes seda joote, minu mälestuseks!”” (1Kr 11:23-35)

Sellepärast ongi armulaud nii tähtis ja oluline: Pühima Altarisakramendi kaudu antakse seda, mida inimesed kõige enam vajavad, ja kuna Jeesus Kristus on ainus tee Jumala juurde, siis on ühendus Temaga Tema Ihu ja Vere kaudu ka kõige otsesem ja lähedasem ühendus Jumalaga, mis siin maailmas ja selles elus võimalik.

Armulaud on Issanda söömaaeg – see, et süüakse Issandaga ühes lauas, väljendab kristlaste kõige sügavamat ja täiuslikumat ühtekuuluvust Temaga. Nõndasamuti tähistab armulaud aga ka kõigi inimeste ühtekuuluvust, kes sellest osa võtavad – ja mitte ainult oma kogudusekaaslastega, vaid kõigi kristlastega üle kogu maailma, ka nendega, kes on siit ilmast juba lahkunud.

Püha Paulus kirjutab: “Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, eks see ole Kristuse Vere osadus? Leib, mida me murrame, eks see ole Kristuse Ihu osadus? Sellepärast, et on ainult üks leib, siis me, kuigi paljud, oleme üks ihu; sest me kõik saame osa ühest leivast.” (1Kr 10:16-17) Üks väga vana kristlik palve kõlab nõnda: “Nii, nagu see leib oli laiali hajutatud üle mägede ja on saanud kokku üheks, nõnda kogutagu Sinu kogudus maa äärtelt Sinu riiki.” (Didache IX, 4)

Kuna armulaud on kõigi kristlaste ühtsuse tunnuseks, võtavad temast osa vaid need, kes on ristitud. Iga kristlane, kes ei ela teadlikult ega tahtlikult kahetsemata patus, võib jumalateenistusel osaledes võtta alati osa ka armulauast.

Armulauale võib taas järgneda vaikus järelemõtlemiseks, süvenemiseks ja palvetamiseks. Seejärel ütleb preester terve koguduse nimel lõpupalve, tänades Jumalat kuuldud Sõna ja vastuvõetud armulaua, s.t. kogu missa eest. Püha missa lõpeb sellega, et preester palub kirikulistele Jumala õnnistust, armu, hoidmist ja rahu. Tavaliselt laulab kogudus seejärel lõpulaulu.

Püha missa on inimese ja Jumala kohtumine. Jumalateenistusel teenivad inimesed Jumalat oma tänu ja armastusega, Jumal inimesi neile andestades, nendega kõneldes, neid Pühimas Altarisakramendis endaga ühendusse kutsudes ja vastu võttes.

Püha missa on rõõmupidu, see on aeg, mis on inimestele antud, et nad saaksid välja astuda maailma muredest ja raskustest. See on aeg, mil neile antakse jõudu selleks, et nad võiksid maailma keskele tagasi astuda ja seal Jumalalt saadud armastust edasi kanda – oma kaasinimesi teenides ja neile head tehes.

Jumal on alati ja kõikjal inimeste juures, aga püha missa on võimalus tunda Tema ligiolu vahetult ja segamatult, kogeda täielikku ühtekuuluvust Temaga.

Jumalateenistuse kava

PDF