Pärnu kirikute lugu keskajast tänapäevani
Pärnu Eliisabeti kirik on üks stiilipuhtamaid barokk-kirikuid Eestis ja Pärnu eestlaste vaimulik kodu juba üle 275 aasta. Selle kiriku lugu ei alga siiski mitte 18. sajandil, vaid juba keskajal – ja see on ühtlasi lugu Pärnu linnast endast.
Kaks linna, kaks kirikut: katoliku aeg (13.–16. sajand)
Ristiusk jõudis Eestimaale hiljemalt 13. sajandi alguses ning Eestist sai osa läänekristlikust Euroopast. Kogu keskaja vältel, umbes kolmsada aastat, oli siinne kirikuelu tänapäeva mõistes roomakatoliiklik: kiriku kõrgeim maapeale juht oli Rooma piiskop ehk Rooma paavst, jumalateenistust peeti ladina keeles, austati pühakuid ja käidi palverännakutel.
Pärnu oli keskajal tegelikult kaks eri linna, mida lahutas jõgi. Jõe paremal kaldal asus Vana-Pärnu, mis kuulus Saare-Lääne piiskopkonnale – piiskopkond on kiriku haldusüksus, mida juhib piiskop, s.t kõrge vaimulik. (Ka täna on Eliisabeti kogudus osa Saare-Lääne piiskopkonnast.) Aastatel 1251–1263 ehitati Vana-Pärnusse koguni toomkirik ehk piiskopi peakirik, ja lühikest aega oli Pärnu piiskopkonna keskus. Seega alustas Pärnu oma kirikulugu üsna tähtsa kohana. Toomkirik hävis aga juba 1263. aastal leedulaste rüüsteretkel. Tulekahjust päästeti puidust altaririst, mis oli tules söestunud ja mida hakati kutsuma Mustaks ristiks. Sellest ristist sai kuulus reliikvia, mille juurde rändasid palverändurid lähedalt ja kaugelt. Tänase päevani on Pärnu linna vapil selle musta risti kujutis, mida taevast alla sirutuv käsi inimestele ulatab. Musta risti stiliseeritud koopia asub ka praegu Eliisabeti kiriku altariruumi kõrval ning selle ees on kõigil soovijail võimalik süüdata oma palveküünal.
Jõe vasakul kaldal, praeguses vanalinnas, kasvas aga Uus-Pärnu, mis kuulus Saksa ordule ja kujunes hansalinnaks. Selle linna peakirik oli Nikolai kirik – suurejooneline punastest tellistest gooti stiilis pühakoda, mis ehitati 13.–14. sajandil ja seisis praeguse raekoja kandis, vaid mõnesaja meetri kaugusel Eliisabeti kirikust. Nikolai kirik oli sajandeid Pärnu tähtsaim hoone ja Musta risti hoidmispaik. Jätke see nimi meelde – Nikolai kirik käib sellest loost veel mitu korda läbi, ja ka Eliisabeti kiriku aadress on tänini Nikolai tänav 22.
Reformatsioon: Pärnust saab luterlik linn (16. sajand)
1517. aastal algas Saksamaal teoloogiaprofessorist munk Martin Lutheri tegevuse kaudu uuendusliikumine, mida nimetatakse reformatsiooniks. Mitmete muude teemade hulgas leidis Luther, et Rooma piiskop sellisel kujul, nagu ta toona oli – mitte ainult usulise, vaid ka ilmaliku valitseja ambitsioonidega –, ei ole kooskõlas algupärase kristliku õpetusega. Ka rõhutas ta, et inimene saab Jumala ees õigeks mitte oma tublide tegude, vaid üksnes usu läbi, ja et Jumala sõna – Piibel –, mitte kiriklik hierarhia, peab olema ülimaks autoriteediks usualastes küsimustes.
Need mõtted levisid hämmastava kiirusega ning jõudsid Liivimaa linnadesse, ka Pärnusse, juba 1520. aastatel. Pärnu linnakogudused läksid üle n-ö luterlikule usule ja on püsinud selles tänase päevani. Mis muutus tavainimese jaoks? Kolm suurt asja. Esiteks hakati jumalateenistust pidama rahvakeeles, mitte enam ladina keeles. Teiseks omandas jumalateenistuses senisest suurema tähtsuse jutlus – kõne, milles vaimulik seletab Piiblit koguduse kaasaja kontekstis. Ja kolmandaks hakati senisest enam hoolitsema selle eest, et ka lihtrahvas – siinmail eestlased – õpiks lugema ja saaks Jumala sõna ise mõista. Võib öelda, et eestikeelse kooli ja kirjasõna juured on just reformatsioonis.
Sellest ajast pärinevad ka esimesed teated eestikeelsest kirikuelust Pärnus: aastast 1584 on kirjas, et Pärnus on jutlustatud eesti keeles, ning 1599. aastal määrati siia esimene teadaolev eesti koguduse vaimulik Laurentius Jacobi.
Jaani kogudus – Eliisabeti koguduse ema (1609–1714)
Eliisabeti koguduse otsene eelkäija on Pärnu eesti kogudus, mis sai 1609. aastal oma kiriku – Püha Johannese ehk rahvasuus Jaani kiriku. See asus praeguse kesklinna alal, Hommiku ja Põhja tänava kohtumispaigas, tänase Pärnu Keskuse ja Martensi väljaku kandis. Kirikut ennast ammu enam ei ole, kuid kohalikud eestlased püstitasid selle asukohale hiljem risti ning paika hakati kutsuma «Rootsi hauaks».
Jaani kogudusel ei läinud kergelt. Põhjasõja lõpuks, 1710. aastatel, oli Rootsi võim Läänemere ääres asendunud Venemaa omaga. 1714. aastal võeti Jaani kirik eesti koguduselt ära ja anti Vene tsaariarmee garnisonile – polkovnik Panin nõudis kirikut venelastele ega lasknud end ka altkäemaksuga ümber veenda. Muide, garnisonis teenis palju soomlasi, kes samuti selles kirikus käisid, mistõttu kutsuti Jaani kirikut rahvasuus vahepeal ka soomlaste kirikuks. Eliisabeti koguduse tänased tihedad sidemed Soome kogudustega on seega juba päris pika ajalooga.
Kodutuks jäänud eesti kogudus pidi asuma «üürile»: 37 aastat käidi koos sakslaste luterlikus Nikolai kirikus – sellessamas keskaegses linnakirikus, millest eespool juttu oli. Kaks kogudust ühe katuse all, eestlased ja sakslased kumbki oma teenistusaegadega – see polnud kummalegi mugav lahendus.
Keisrinna kingitus: Eliisabeti kiriku sünd (1744–1750)
Lahenduse tõi ootamatult kõrge kingitus. 1742. aastal andis Venemaa keisrinna Jelizaveta – Peeter I tütar – käsu ehitada Pärnu eesti kogudusele uus luterlik kirik ning eraldas riigikassast selleks 8000 rubla. Nurgakivi pandi 25. juunil 1744, välistööd said valmis 1747 ja pärast sisetöid pühitseti kirik 29. märtsil 1750.
Kiriku nimi on omaette kena lugu, sest selles põimuvad kolm Eliisabetti. Esiteks muidugi keisrinna ise, kelle kingitust nimi meenutab. Kuid kirik pühitseti eelkõige piibelliku Eliisabeti auks – tema oli Ristija Johannese ema. Ja siin on peidus peen viide: kogudus, kes uue kiriku sai, oli ju Jaani ehk Johannese kogudus. Nii et poja koguduse uus kodu sai ema nime – Johannese kogudus kolis Eliisabeti kirikusse. Kolmandaks peetakse nimipühakuks ka püha Elisabethi Tüüringist, 13. sajandil elanud vürstinnat, kes jagas kogu oma varanduse vaestele ja haigetele ning on halastustöö kaitsepühak.
Kiriku ehitust juhtis Riia ehitusmeister Joachim Hinrick Güterbrock ja tornikiivri valmistas Riia Peetri kiriku tornimeister Johann Heinrich Wülbern. Torni tipus on kukk ja selle all kuldne muna – need on seal juba aastast 1747. Kirik on ehitatud barokkstiilis; barokk oli 17.–18. sajandi kunstistiil, mida iseloomustavad pehmed, paisutatud vormid – nagu kas või tornikiivri kumer alaosa. Eliisabeti kirikut peetakse üheks stiilipuhtamaks barokk-kirikuks Eestis. Vanem kirikuosa on laotud maakividest, hilisem juurdeehitus tellistest, ja kogu hoone on krohvitud.
Kasvamine ja katsumused (19.–20. sajand)
Kirik on elav organism ja kasvab koos kogudusega. Kui pühitsemisest möödus sada aastat, tehti põhjalik remont: 1850. aastal sai kirik uue altari ja kantsli. 19. sajandi lõpuks oli eesti kogudus kasvanud nii suureks, et ruumist jäi puudu – 1893. aastal valmis lõunapoolne põiklööv ehk risti suunas ehitatud juurdeehitus, samuti rõdud ehk väärid. Sisuliselt pühitseti 19. oktoobril 1893 «uus kirik». Huvitav detail: juurdeehituse heaks annetas juba 1890. aastal raha karskusselts Valgus, keda toonane kirikuõpetaja Hasselblatt kiitis kui abilisi «joomatõve vastu võitlemises». Tänapäeval kogunevad kirikus pühapäeviti ka AA rühmad – nii et võitlus sõltuvuste vastu jätkub sealt, kus karskusselts 19. sajandil alustas.
20. sajand tõi, teadagi, uued suured sõjad. 1941. aasta juulis sai Eliisabeti kirik pommirünnakus raskesti kannatada, kuid taastati. Naaberkogudusel läks palju halvemini: sakslaste Nikolai kirik – seesama keskaegne suur pühakoda, mille tõttu Eliisabeti kirikut nimetati varem väikeseks luteri kirikuks – hävis 1944. aasta septembripommitamises ja nõukogude võim lammutas varemed 1950. aastatel lõplikult. Täna meenutab seda vaid mälestuskivi vanade tammede all raekoja lähedal. Nii on Eliisabeti kogudus jäänud mõlema ajaloolise koguduse – nii Jaani kui ka Nikolai koguduse – õigusjärglaseks, ja aadress Nikolai tänava järgi ei lase seda seost unustada.
Nõukogude ajal oli kirik surve all: usuõpetus oli keelatud, kirikus käimine võis maksta töökoha või õppekoha. Ometi ei katkenud kirikus jumalateenistuslik elu kordagi. Pärast Eesti taasiseseisvumist algas uus tõus: kirik täitus pilgeni rahvaga, olid suured leerilaste rühmad, 1991 vahetati kiriku katus, 1992 sai kirik värske värvi, 1993–1995 ehitati kõrvale kogudusemaja ja 1994–1995 uuendati kirikusaal.
Nõukogude aeg tõi Eliisabeti kirikusse ka ootamatuid kaasüürilisi. 1982. aastal alustas linnavõimu soovil kiriku külglöövi lõpus asuvas leerisaalis kooskäimist taasloodud nelipüha kogudus, pastoriks Anne Kontus. Kümmekond aastat mahtusid mõlemad kogudused ühte majja, kuni koguduse töö laienemine ja kattuvad kokkusaamisajad hakkasid pinget tekitama. Koguduse endine õpetaja Andres Põder on meenutanud: «Üheksakümnendate alul, kui meie töö laienes ja vajasime lisapinda, intensiivistus ka nende tegevus ja koosolekud, mis sageli toimusid meie jumalateenistuse ajal, muutusid õige valjuhäälseks ja härivaks. Olime sunnitud paluma neil lahkuda. 1992. aasta 5. aprillil peeti aga samas taasloodud katoliku koguduse esimene missa, preestriks Rein Õunapuu.»
Katoliku jumalateenistused toimusid alguses kord kuus, siis kaks korda kuus ja lõpuks igal pühapäeval kell 16. 1995. aastal siirdus katoliku kogudus neile tagastatud majja Karuselli tänaval. Nii on Eliisabeti kirik olnud lühikest aega ka Pärnu taassündinud nelipüha- ja katoliku koguduse kodukirik.
Eliisabeti kirik täna
Täna kuulub kogudusse umbes 6500 ristitud liiget ning kirik on tuntud muusikaelu keskus: siin toimub suviti rahvusvaheline Pärnu orelifestival ja Suveaaria kontserdisari, aasta ringi vaimuliku muusika sari Musica Sacra, jõulude ajal peavad kirikus oma kontsertaktusi Pärnu koolid ning vähemalt kord kuus toimub soomekeelne missa.
Kirik on iga päev avatud kõigile – siia võib tulla vaikust otsima, küünalt süütama, kontserti kuulama või jumalateenistusele. Jumalateenistused toimuvad igal pühapäeval kell 10 ja kolmapäeviti kell 18. Igaüks on oodatud, ka lihtsalt vaatama ja kuulama.
Sellest, mida kirikuruumis näha võib ja mida altar, kantsel, ristimisallikas või paasaküünal tähendavad, saab lähemalt lugeda lehelt «Mis ja milleks kirikus on?».
Vaimulikest, kes on Eliisabeti kogudust teeninud 16. sajandi lõpust tänaseni, saab lugeda lehelt «Koguduse vaimulikud».
Olulised aastaarvud
- 1251–1263 – Vana-Pärnus tegutseb toomkirik, Saare-Lääne piiskopkonna lühiajaline keskus; see hävib leedulaste rüüsteretkel ja järele jääb Must rist, mis on tänini Pärnu vapil.
- 13.–14. sajand – Uus-Pärnusse ehitatakse keskaegne linnakirik, sakslaste Nikolai kirik.
- 1520. aastad – reformatsioon jõuab Pärnusse ja linnast saab luterlik linn.
- 1584 – pärineb esimene teade eestikeelsest jutlusest Pärnus.
- 1599 – eesti koguduse esimeseks vaimulikuks saab Laurentius Jacobi.
- 1609 – Jaani kirik pühitsetakse eesti kogudusele.
- 1714 – Jaani kirik võetakse ära garnisonile ja kogudus peab 37 aastat kogunema Nikolai kirikus.
- 1742 – keisrinna Jelizaveta annab käsu ehitada eesti kogudusele uus kirik ja eraldab selleks riigikassast 8000 rubla.
- 25.06.1744 – pannakse uue kiriku nurgakivi.
- 1747 – välistööd saavad valmis ning torni tippu tõusevad kukk ja kuldne muna.
- 29.03.1750 – Eliisabeti kirik pühitsetakse.
- 1757 – õpetaja W. G. Wagner maetakse altari alla.
- 1759 – valmib pastoraat.
- 1825 ja 1861 – kirik saab kaks kirikukella, mis on valatud Peterburis E. W. Petersoni töökojas.
- 1845 – kirikusse ehitatakse esimene orel, meister C. G. Thal Paidest.
- 1850 – kirik saab uue altari, mille kingib R. Stael von Holstein, ning uue kantsli.
- 1854 – altarile jõuab altarimaal «Ülestõusmine», mis on valminud Rotterdamis Van der Kaati töökojas.
- 1674, 1750 ja 1893 – kirikusse jõuavad kolm kroonlühtrit; vanim neist on toodud Jaani kirikust.
- 19.10.1893 – pühitsetakse «uus kirik»: valminud on lõunapoolne põiklööv ja väärid ehk rõdud.
- 1909 – remonditakse kiriku torni ja majja tuuakse elektrivalgus.
- 1937–1938 – kirikus tehakse suurremont.
- Juuli 1941 – kirik saab pommirünnakus raskesti kannatada, kuid taastatakse.
- 1944 – naaberkoguduse Nikolai kirik hävib septembripommitamises; varemed lammutatakse 1950. aastatel.
- 1953 – kiriku külglöövi lõppu valmib leerisaal.
- 1971 – kirik saab gaasikütte.
- 1982 – leerisaalis alustab linnavõimu soovil kooskäimist taasloodud nelipüha kogudus.
- 1991 – vahetatakse kiriku katus.
- 05.04.1992 – leerisaalis peetakse taasloodud katoliku koguduse esimene missa.
- 1992 – kirik saab värske värvi.
- 1993–1995 – kiriku kõrvale ehitatakse kogudusemaja, mis pühitsetakse 16.06.1995.
- 1994–1995 – uuendatakse kirikusaal.
- 1995 – katoliku kogudus siirdub talle tagastatud majja Karuselli tänaval.
- 2001 – restaureeritakse 1928. aastal ehitatud orel.
- 2007 – kirik saab vitraažakna.
- 2010 – lõunatiiba paigaldatakse Kriisa orel, mille prospekti kujundas Rait Prääts.