Sisukord
- Mis on pühim Altarisakrament ehk armulaud?
- Mida me armulaual vastu võtame?
- Mis kujul jagatakse armulauda Eliisabeti kirikus?
- Kas pühim Altarisakrament on tingimata vajalik?
- Kui sageli tuleb käia armulaual?
- Kuidas valmistuda armulauale tulekuks?
- Kes võtavad pühimat Altarisakramenti vastu hukatuseks?
- Millal peab kutsuma vaimuliku koju armulauda jagama?
Mis on pühim Altarisakrament ehk armulaud?
Pühim Altarisakrament on kristlaseks olemise sakrament, mille Jeesus Kristus ise on Kirikule seadnud, milles me võtame vastu Tema Ihu ja Verd ning mille kaudu me saame osa Tema ristiohvri viljast: pattude andeksandmisest ja igavese elu tõotusest.
Mida me armulaual vastu võtame?
Me võtame armulaual leiva ja veini kujul vastu Jeesuse Kristuse tõelist Ihu ja Verd. See on sama Ihu ja Veri, mis meie eest Kolgatal surma anti ja valati.
Mis kujul jagatakse armulauda Eliisabeti kirikus?
Pühapäevamissadel jagame armulauda sissekastmise ehk intinktsiooni teel: vaimulik kastab armulaualeiva pühitsetud veini sisse ning annab mõlemad annid koos armulaualisele. Kolmapäevastel ja teistel argipäevamissadel võetakse leib ja vein vastu eraldi ning juuakse ühisest karikast.
Pühapäevase jagamisviisi valikul on olulised praktilised põhjused. Pärnu on kuurortlinn ning eriti suvel tuleb armulauale palju inimesi eri maadest ja kogudustest. Ka nende harjumused on erinevad: ühed ootavad ühist karikat, teised on harjunud väikese isikliku karikaga või soovivad leiva ise veini sisse kasta. Vaimuliku jagatud sissekastetud leib võimaldab suurt ja vahelduvat kogudust teenida ühtsel, rahulikul ja väärikal viisil.
Kristuse sõnad „sööge ja jooge“ on meile siduvad. Peame oluliseks, et armulaualine saab nii pühitsetud leiva kui ka pühitsetud veini ning nendes Kristuse tõelise Ihu ja Vere. Sissekastmise korral võetakse mõlemad annid tegelikult vastu.
Veini vastuvõtmine koos leivaga erineb väliselt karikast rüüpamisest. Meie koguduses lähtume arusaamast, et Kristuse käsk nõuab mõlema anni jagamist ja vastuvõtmist, kuid ei määra nende suhu toimetamiseks ainsat võimalikku viisi. Seepärast mõistame sissekastmist Kristuse seatud armulaua jagamise viisina. Praktilised kaalutlused aitavad valida jagamisviisi; armulaua alus on Kristuse seadmine ja tõotus.
Kui armulaua vastuvõtmise viis tekitab küsimusi või südametunnistuse kõhklusi, räägi enne teenistust vaimulikuga. Soovime, et saaksid armulaual osaleda usus ja südamerahus.
Kas pühim Altarisakrament on tingimata vajalik?
Jah, sest ainult pühim Altarisakrament hoiab kristlast vaimulikult elus. On kirjutatud:
„Armulaud on meile seatud igapäevaseks karjamaaks ja toiduks, et meie usk ei väsiks ega nõrkeks.“
Kui sageli tuleb käia armulaual?
Kohustus on käia vähemalt üks kord aastas, kuid soovitav on tulla nii sageli kui võimalik, sest kuuldud ja teadlikult tagasi lükatud kutse lahutab meid Kiriku osadusest. Kristlasele on kõige rängemaks karistuseks, kui tal mingiks ajaks keelatakse osavõtt armulauast (seda nimetatakse kirikuvandeks ehk ekskommunikatsiooniks).
Kuidas valmistuda armulauale tulekuks?
Armulauale tulekuks peab valmistuma palve ja usus süvenemise läbi. Soovitav on otsida lepitust nendega, kellega ollakse tülis või kelle suhtes on oldud ebaõiglane. Vajadusel (kui inimese hingel on mõni raske patt, süü või muu koorem) tuleb eelnevalt käia pihil.
Martin Luther kirjutab: „Paastuda ja ihu poolest valmistuda on küll kaunis välispidine kord, aga õieti vääriline ja hästi valmistunud on see, kes usub neid sõnu: „teie eest antud“ ja „valatud pattude andeksandmiseks“. Aga kes neid sõnu ei usu või kahtleb, see ei ole vääriline ega hästi valmistunud; sest see sõna „teie eest“ vajab päris usklikke südameid.“
Kes võtavad pühimat Altarisakramenti vastu hukatuseks?
Pühima Altarisakramendi toime võib olla õndsuseks või hukatuseks. Hukatuseks võtavad seda vastu patused, kes ei taha pöörduda, samuti valeõpetuse levitajad ja uskmatud ehk paganad. Apostel Paulus kirjutab: „Kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda Ihu ja Vere vastu. Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast. Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest Ihust.“ (1Kr 11:27-29)
Millal peab kutsuma vaimuliku koju armulauda jagama?
Kui kristlane ei saa pikemat aega kirikusse tulla, siis tuleb kutsuda vaimulik koju. Sellisel viisil on soovitav saada armulauda vähemalt paar korda aastas. Eriti kehtib see eakamate inimeste puhul. Ka surmaohu korral tuleb vaimulik kindlasti kutsuda koju või haiglasse armulauda jagama. Igal inimesel on õigus väärikalt surra ja kristlase jaoks kuulub selle juurde ka võimalus saada osa pihist, armulauast ja vajadusel haigete salvimisest (Jk 5:14jj).
Lisalugemist:
- Tundmatu autor: Teekond allikale: 4. mõtisklus: B. Sakramendid. Armulaud