Pärnu Nikolai kogudus ja selle vaimulikud

Pärnu Nikolai kogudus kuulub Eliisabeti koguduse ajalukku. Eliisabeti kogudus hoiab selle koguduse õigusjärglasena ka Pärnu kunagise saksa linnakoguduse pärandit. Nikolai kirik oli sajandeid Pärnu linnapildi keskne pühakoda. Selle vaimulike töö oli seotud nii koguduseelu, koolide kui ka linna kultuuriga.

Nikolai ja Niguliste on sama kaitsepühaku nime eri kujud. Ajalooallikates tähistab Nikolai kogudus enamasti saksa kogudust; Niguliste koguduse nimi kinnitati 1940. aastal endisele Eliisabeti II pihtkonnale. Nende lugude seost selgitavad allpool toodud kiriklikud otsused.

Keskaegsest linnakirikust luterlikuks koguduseks

Nikolai kiriku algus ulatub keskaegsesse Uus-Pärnusse. Esialgne pühakoda rajati 13. sajandil ning seda laiendati järgnevatel sajanditel. Kaubanduslinna kiriku kaitsepühak oli püha Nikolaus, meresõitjate ja kaupmeeste eestkostja. Kirik paiknes praeguse Nikolai tänava ja Pika tänava piirkonnas.^[1][2]

Kirik sai kannatada 1513. ja 1524. aasta tulekahjudes. Reformatsioon jõudis Pärnusse 1520. aastatel; 1526. aastal toimus ka pildirüüste. Poola võimu ajal anti Nikolai kirik taas katoliiklaste kasutusse ning luterlastele ehitati Jaani kirik. Rootsi võimu taastudes läks Nikolai kirik luterlikule kogudusele tagasi. Pärast parandustöid pühitseti kirik 12.07.1649 uuesti sisse.^[1]

17. sajandil sai kirik meistri Christoph Memmkeni valmistatud oreli ning Rootsi kuninganna Kristina annetatud kellad. Kõrge tornikiiver valmis 1683. aastal. Torn põles 1771. aastal ning sai uuesti kannatada 1885. aasta pikselöögis. Mõlemal korral taastati kirik. Nõnda muutus selle välisilme sajandite jooksul korduvalt.^[1]

Ühine lugu Eliisabeti kogudusega

Pärnu saksa ja eesti luterliku koguduse ajalugu on tihedalt põimunud. Kui Jaani kirik 1714. aastal garnisoni käsutusse võeti, pidas ka eesti kogudus oma jumalateenistusi Nikolai kirikus. Eesti koguduse uus Eliisabeti kirik pühitseti 1750. aastal. Seega oli Nikolai kirik mõnda aega mõlema koguduse ühine pühakoda.^[2]

Nikolai kogudus teenis peamiselt Pärnu saksakeelset linnarahvast. 19. sajandil peeti kirikus ka lätikeelseid jumalateenistusi. Eri keelerühmade teenimine aitab mõista, miks allikates leidub samal ajal nii peaõpetajaid, diakoneid kui ka läti jutlustajaid. Läti koguduse kirikuraamatud on Rahvusarhiivis säilinud eraldi fondina.^[2][11]

Nikolai koguduse vaimulikud

Varasemate vaimulike kohta on andmed katkendlikud. 16. ja 17. sajandi allikates nimetatakse muu hulgas Andreas Hermanni, Martin Westphali, Johann Schwanningit, Friedrich Löwensteini, Johann Jacob Segiust ja Johann Vestringit. 18. sajandi algusest on teada Nicolaus Bergius, Claudius Gustav Nothelffer ja Jacob Andreas Zimmermann. Kõiki neid ei saa praeguste andmete põhjal paigutada katkestusteta ametijärjestusse.^[3]

Järgnev ülevaade eristab peaõpetajaid ja abivaimulikke. Ametiaja algus ja lõpp võivad eri teatmeteostes erineda. 18. sajandi ametiajad on siin antud Heinrich Laakmanni kirikuraamatutele tugineva uurimuse järgi.^[4]

• Johann Ludwig Voit (1731–1743; 1743–1747). Esmalt diakon, seejärel peaõpetaja.
• Georg Matthäus Schnetter (1747–1767). Peaõpetaja.
• Wilhelm Scipio (1769–1786). Peaõpetaja; tema peetud surmameetrikad sisaldavad ka pikemaid eluloolisi teateid.
• Johann Karl Theodor Stein (1786–1807). Peaõpetaja.
• Christian Gottlieb Mayer (1807–1810). Peaõpetaja; jätkas 1810. aastal teenimist Tallinna Oleviste koguduses.
• Karl Heinrich Wolleydt (alates 1810). Koguduse õpetaja. Ametiaja lõpp vajab täiendavat allikakontrolli.
• Johann Heinrich Märtens (1835–1846; 1846–1854). Esmalt diakon, seejärel peaõpetaja; töötas ka Pärnus õpetajana.
• Heinrich Otto Reinhold Girgensohn (1851–1854; 1854–1881). Esmalt diakon, seejärel peaõpetaja. Aastatel 1881–1888 oli Liivimaa kindralsuperintendent.
• Ferdinand Karl Julius Kolbe (1881–1910). Peaõpetaja; seotud ka Pärnu koolielu ja saksa seltsitegevusega.

Ülevaate 19. sajandi andmed tuginevad vaimulike teatmeteostele ja eluloolistele käsitlustele.^[3][5][6][7]

Abivaimulikud ja läti koguduse teenimine. Alexander Gustav Jungmeister oli Nikolai koguduse diakon aastatel 1846–1851. Liborius Gustav Wilhelm Krüger teenis diakonina 1854–1861 ning oli seotud ka läti kogudusega. Friedrich August Scheinpflug oli aastatel 1861–1902 Pärnu läti jutlustaja ja usuõpetaja. Woldemar Paul Sielmann teenis diakonina aastatel 1902–1906.^[3][8]

Heinrich Girgensohn (1825–1888) teenis Pärnus kolm aastakümmet. Lisaks kogudusetööle õpetas ta tütarlastekoolis ja osales Liivimaa konsistooriumi töös. Tema hilisem amet Liivimaa kindralsuperintendendina seob Nikolai koguduse ajaloo kogu piirkonna kirikueluga.^[6]

Ferdinand Kolbe (1847–1910) oli enne Pärnusse tulekut teeninud Nižni Novgorodis. Nikolai koguduse peaõpetajaks sai ta 1881. aastal. Aastatel 1881–1891 oli ta ühtlasi kõrgema linna tütarlastekooli inspektor ning tegutses ka linna koolikolleegiumis. Tema pikk ametiaeg hõlmas 1885. aasta tornipõlengut ja kiriku taastamist.^[7]

Vaimulikud 20. sajandil

Emil Bielenstein — peaõpetaja 1910–1920

Emil Bielenstein tuli Pärnusse Kuramaalt. Ta oli varem olnud Sahteni koguduse õpetaja ning Liibavi saksa eragümnaasiumi direktor. Nikolai kogudust teenis ta Esimese maailmasõja ja Eesti iseseisvumise ajal. Pärast Pärnust lahkumist oli ta aastatel 1920–1928 Saksamaal Polle koguduse õpetaja.^[9]

Wilhelm Eugen Leonhard Kentmann — peaõpetaja 1920–1934

Wilhelm Kentmann (1861–1938) oli enne Pärnusse tulekut teeninud Kullamaal ja Peterburi Peetri koguduses ning olnud Eestimaa kindralsuperintendent. Nikolai koguduse kõrval õpetas ta Pärnu saksa eragümnaasiumis usuõpetust ja juhtis heategevusühingut Vaestesõbrad. Tema tegevus ühendas kiriku-, kooli- ja hoolekandetööd.^[10]

Waldemar Karl Thomson — abiõpetaja 1925–1934, õpetaja 1934–1939

Waldemar Thomson (1897–1945) oli Nikolai koguduse viimane õpetaja enne baltisakslaste ümberasumist. Ta õpetas ka Pärnu saksa koolis usuõpetust ning oli aastatel 1938–1939 EELK saksa praostkonna praost. 1939. aastal lahkus ta Eestist ning teenis seejärel Poznańis Luuka kogudust. Ta suri 1945. aasta veebruaris.^[10]

Nikolai ja Niguliste: 1940. aasta muutused

Baltisakslaste lahkumine 1939. aastal muutis Nikolai koguduse olukorda põhjalikult. 1940. aasta jaanuari ajaleheteated käsitlesid Eliisabeti II pihtkonna ühinemist Nikolai kogudusega veel kavatsusena; aprillikuu ülevaade rääkis juba toimunud ühinemisest. Kogudust teenis Eliisabeti II pihtkonna õpetaja August Arumäe.^[1][12]

28.08.1940 tehti kaks eraldi kiriklikku otsust. EELK kirikuhooldaja otsusega likvideeriti senine Pärnu Nikolai kogudus. Samal päeval kinnitati Pärnu Eliisabeti koguduse II pihtkonna uueks nimeks EELK Pärnu Niguliste kogudus. Neid otsuseid ei tule käsitada lihtsalt saksa koguduse nime muutmisena: need puudutasid kahte eri koguduslikku üksust. Mõlemad otsused avaldati 17.09.1940 ilmunud Kiriku Teatajas.^[13]

August Arumäe — Niguliste koguduse õpetaja 1940–1941

August Arumäe (1895–1976) oli alates 1925. aastast Eliisabeti II pihtkonna õpetaja ja alates 1930. aastast Pärnu praost. Tema teenimine jätkus 1940. aastal Niguliste nime saanud koguduses. 1941. aastal ta arreteeriti ning saadeti Siberisse; Eestisse sai ta tagasi tulla 1958. aastal. Tema elulugu on pikemalt käsitletud Eliisabeti koguduse vaimulike lehel.^[2]

Kiriku häving ja koguduse edasine saatus

Nikolai kirik põles 1944. aasta septembris sõjategevuses. Pühakoda ei taastatud ning varemed lammutati 1954. aastal. Kiriku kunagist asukohta tähistab 1989. aastal paigaldatud mälestuskivi.^[2]

Sõjajärgne nõukogude võim piiras koguduste tegevust registreerimise kaudu. 1945. aastal keelduti registreerimast Pärnu Niguliste kogudust, millel polnud oma kirikut ega oma vaimulikku. Riho Altnurme uurimus käsitleb seda koos teiste samas olukorras linnakogudustega. See tähendas, et Niguliste kogudus ei saanud jätkata senisel kujul iseseisvat tegevust.^[14]

Eliisabeti koguduse ajaloo juurde kuuluvad nõnda nii eesti kui ka saksa ja läti koguduseelu jäljed. Nikolai kiriku kadumine linnapildist ei ole kustutanud selle koguduse lugu. Seda aitavad hoida kirikuraamatud, vanad fotod, vaimulike elulood ning kiriku asukoha mälestus.

Allikad ja edasine uurimine

Leht koondab kontrollitud ajaloo- ja elulooandmeid, kuid ei ole keskajast alates täielik vaimulike nimekiri. Varasemate ametiaegade ning sõjajärgse kogudusliku järjepidevuse üksikasju saab täpsustada Rahvusarhiivi ja EELK arhiivi dokumentide abil.

1. E. G. Bliebernicht. „Nikolai kirik — Pärnu vanim pühakoda”. Uus Elu / Pärnu Uudised, 17.04.1940.
2. Kristjan Luhamets. „Koguduse lugu: Pärnu Nikolai kogudus”. e-Kirik, 11.11.2021.
3. „Pärnu Nikolai kogudus”. Eestikeelne Vikipeedia; kasutatud varasema vaimulikkonna ja diakonite nimede leidmiseks.
4. Heinrich Laakmann. „Das Bürgerbuch von Pernau 1615–1797” (1936), lk VIII–IX. Tartu Ülikooli digikogu.
5. C. E. Napiersky. „Beiträge zur Geschichte der Kirchen und Prediger in Livland”. Vaimulike eluloolised andmed, sh Christian Gottlieb Mayer.
6. Baltisches Biografisches Lexikon digital: Heinrich Otto Reinhold Girgensohn. Märtensi kohta vt ka elulooartiklit eestikeelses Vikipeedias.
7. „Album fratrum Rigensium 1823–1910” (1910), nr 598, lk 170: Ferdinand Karl Julius Kolbe.
8. Baltisches Biografisches Lexikon digital: Friedrich August Scheinpflug; Alexander Gustav Jungmeister: eraldi elulooartikkel.
9. „Nachtrag zum Album des Theologischen Vereins zu Dorpat” (1929), nr 162: Emil Bielenstein.
10. Baltisches Biografisches Lexikon digital: Wilhelm Kentmann. Waldemar Thomson: eraldi elulooartikkel.
11. Rahvusarhiivi Saaga: Pärnu Nikolai koguduse kirikuraamatud (EAA.1273). Pärnu läti koguduse kirikuraamatud: EAA.3496.
12. „Mis saab Pärnu Nikolai kirikust?” Päevaleht, 26.01.1940.
13. Kiriku Teataja, 17.09.1940, lk 49–50: Nikolai koguduse likvideerimise ja Eliisabeti II pihtkonna ümbernimetamise otsused.
14. Riho Altnurme. „Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja nõukogude riik 1944–1949” (2001), lk 73.

Vaata ka: Pärnu Eliisabeti kogudus · Pärnu Eliisabeti kirik · Eliisabeti koguduse vaimulikud.