Vaimulike ametirüüd

Vaimulike ametirüüd ja nende tähendus

Jumalateenistusele tulnud inimene märkab kohe, et vaimulikud ja nendega koos liturgial teenijad on riietatud teisiti kui ülejäänud kirikulised. Rüüd on pikad, valged või värvilised, mõnikord rikkalikult kaunistatud. Need ei ole kostüümid ega pelgalt tööriietus: igal rõival on oma nimi, ajalugu ja tähendus.

Mõisted. Selles peatükis nimetatakse jumalateenistusel kantavaid rõivaid liturgiarõivasteks ehk ametirüüdeks. Neist tuleb eristada vaimuliku igapäevast ametiriietust – vaimulikurõivaid, nagu vaimulikusärk ja sutaan –, mis ei ole liturgiarõivad, vaid vormirõivastus.

Rõivaste sümboolika on kiriku pika tõlgendustraditsiooni vili. Paljud rõivad olid algul lihtsalt praktilised ja sümboolne tähendus on neile antud hiljem; eri kirikutes ja aegadel on rõhuasetused olnud mõnevõrra erinevad. Siin on tähendused esitatud nii, nagu neid EELK-s mõistetakse.

Miks vaimulik kannab erilist rüüd?

Nagu lehel Püha missa ristimärgi juures öeldud, kõneleb liturgia ka ilma sõnadeta. Liturgiarõivad on osa sellest sõnatust keelest. Neil on kolm põhimõtet.

Esimene on vaimuliku enese taandamine. Vaimulik ei kõnele altari ees omaenese nimel ega esita oma isikupära: ta teenib Kristuse antud ametis Jumala ja koguduse nimel. Rüü varjab eraisiku ja jätab nähtavaks ameti. Ametirüü on meeldetuletus – kõige rohkem ehk kandjale endalegi –, et vaimulik teenimine on Jumala algatus: kingitus, mis on antud, ja ülesanne, mis on usaldatud. Vaimulik amet ei ole isiklik karjäär ega eneseteostus.

Teine on järjepidevus. Enamikku liturgiarõivaid ei ole kunagi spetsiaalselt välja mõeldud. Need on Jeesuse-aegse maailma tavalised rõivad – pikk tuunika ja üle pea käiv mantel –, mis jäid kirikus kasutusse ka siis, kui ilmalik mood muutus. Nõnda kannab vaimulik piltlikult öeldes seljas kiriku mälu ning järjepidevust üle aegade.

Kolmas on selgus ja kord. Rõivastusest on näha, kes on piiskop, kes preester ja kes diakon, ning millise kirikuaasta ajaga on parasjagu tegemist.

Alba ja selle juurde kuuluv

Alba – kõigi teenijate ühine rüü

Alba (ld albus – „valge“; algselt tunica alba – „valge tuunika“) on pikk valge rüü, mis ulatub kandadeni. See on kõigi liturgias teenijate ühine rõivas: seda kannavad piiskop, preester ja diakon, aga ka altariteenrid ja armulaua jagamisel abiks olevad koguduseliikmed.

Alba on ühtaegu kõige lihtsam ja kõige olulisem liturgiarõivas, sest see ei ole ametitunnus. Alba on sama rüü, mida on läbi aegade antud ristitule – ka ristimisrüü on alba. See tuletab meelde ristimises saadud uut elu, Kristuse kingitud puhtust ja lunastatute igavest rõõmu. Ilmutusraamat räägib neist, kes „saavad kõndida koos minuga valgeis rõivais“, ja tõotab, et kes võidab, seda riietatakse valgete rõivastega (Ilm 3:4–5).

Paulus kasutab ristimise kohta otse rõivapilti: „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27). Ristimises ei saa inimene üksnes uut staatust, vaid uue identiteedi: ristitu ei kanna enam iseennast, vaid Kristust. Ristimine on ka läkitamine: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“ (Mt 28:19–20). Alba tuletab meelde mõlemat – puhtust, mis on kingitud, ja teenimist, milleks oleme kutsutud.

Enne kui vaimulik on preester või diakon, on ta ristitud kristlane nagu kogu ülejäänud kogudus. Kõik, mis alba peale pannakse, rajaneb sellele.

Vöö ja õlarätt

Alba juurde kuulub traditsiooniliselt vöö (ld cingulum) – valge nöör või riideriba, mis seotakse kahekordselt ümber piha ja mille otsad jäetakse vabalt rippuma. Vöö sümboliseerib kasinust ja mõõdukust, valvsust ning tööks pühendumist (vrd Ps 18:33; Ef 6:14–15).

Kui alba kaelus on lahtine ega kata kaela, seotakse alba alla õlarätt (ld amictus või humerale) – nelinurkne linane riie, mis seotakse kaela ümber kapuutsitaoliseks kraeks.

Koorirüü

Koorirüü ehk koorisärk (ld superpelliceum – „kasuka peal“; nimi pärineb ajast, mil külmades kirikutes kanti seda karusnahast rõiva peal) on avarama kaelaaugu ja laiemate varrukatega valge rüü, mis ulatub põlvedeni või kandadeni. Erinevalt albast kantakse seda ilma vööta ja sageli sutaani peal.

Koorirüüd võivad kanda nii vaimulikud kui ka ilmikud, näiteks koorilauljad või teenistusel abiks olevad koguduseliikmed. Vaimulik võib kanda koorirüüd alba asemel, kui ta ei kanna kaasulat ega dalmaatikat – näiteks palvustel ja talitustel või siis, kui ta ei juhi teenistust.

Stoola – ameti tunnus

Stoola (ld stola) on 2–3 meetri pikkune ja 5–10 sentimeetri laiune liturgilist värvi kangariba, millel on sageli kolm risti – mõlemas otsas ja keskel. Stoola on vaimuliku ametitunnus: seda kannavad ainult ordineeritud ehk vaimulikku ametisse pühitsetud piiskopid, preestrid ja diakonid.

Stoola sümboliseerib vaimuliku ameti sisu: tegutsemist Kristuse antud meelevallas – stoola oli vanas Roomas volitatud riigiametniku tunnus – ja tema ikke kandmist. Jeesus ütleb: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik“ (Mt 11:29).

Kandmisviis näitab ordinatsiooniastet. Piiskop ja preester kannavad stoolat ümber kaela nii, et otsad langevad üle õlgade rinnale otse alla; tuntakse ka stoola rinnal ristatult kandmist, mida teevad ainult preestrid. Diakon asetab stoola üle vasaku õla diagonaalselt üle rinna ja selja ning kinnitab selle paremal küljel.

Pealisrõivad

Kaasula – missarüü

Kaasula on missal kantav liturgiline pealisrõivas. Nimi tuleb ladina sõnast casula – „majake“ – ja kirjeldab rõiva kuju: see on kujunenud antiikaegsest üle pea käivast mantlist, mis kattis kandjat igast küljest nagu väike telk. Võimalik, et ka Jeesus kandis sellist mantlit esimese suure neljapäeva õhtul.

Kaasula vaimulik tähendus rõhutab, et nagu mantel katab vaimuliku kõiki teisi rõivaid, nii katab Kristuse armastus kogu inimese. Ühtlasi meenutab see, et vaimulik taandab iseenda ja omad eelistused, et täita Kristuse antud teenimisülesannet.

Kaasula on kirikuaasta perioodi või päeva liturgilist värvi ja tavaliselt kaunistatud risti või muu sümboolikaga. Stoolat kantakse üldjuhul kaasula all. Kaasulat kannab missal tselebrant ehk teenistust juhtiv vaimulik. Kui missal teenib koos mitu preestrit (kontselebratsioon, ld concelebratio – „koos pühitsemine“), võivad nad kõik kaasulat kanda.

Dalmaatika

Dalmaatika (ld tunica dalmatica) on diakoni missal kantav liturgiline pealisrõivas – avarate varrukatega rüü, mida kantakse alba peal. Nimi tuleb Rooma provintsi Dalmaatsia (tänapäeva Horvaatia rannik) järgi, kust see rõivas arvatavasti pärineb. Dalmaatika on diakoni vaste preestri kaasulale.

Pluviaal ehk koorimantel

Pluviaal ehk koorimantel (ld pluviale, sõnast pluvia – „vihm“; nimetatakse ka vesprimantliks) on antiiksest vihmamantlist välja arenenud poolringikujuline avar keep, mida kantakse õlgadel ja kinnitatakse rinna eest. Pluviaal on liturgilist värvi ja sageli rikkalikult kaunistatud.

Pluviaal on tuntud eelkõige piiskopimantlina, kuid seda võib kanda ka preester pidulikel teenistustel, palvustel ja talitustel. Missal seda ei kanta: missarüü on kaasula.

Talaar, must keep ja barett

Talaar (ld talaris – „kandadeni ulatuv“) on pikk laiade varrukatega must rüü, mis on kasutusel mitmes protestantlikus kirikus, sealhulgas Eestis. Erinevalt albast ja kaasulast ei pärine talaar antiikajast, vaid on kujunenud märksa hilisemate sajandite õpetlaste ja ametikandjate rüüst; sarnast rüüd kannavad näiteks ka kohtunikud.

Eesti luterlikus kirikus kantakse talaari koos lõkmetega. Lõkmed on kaks valget lühikest riidelinti, mis ripuvad kurgu all ja on kujunenud 18. sajandi talaari laiast kraest; neile on antud ka kahe käsulaua ning käsu ja evangeeliumi tähendus. Preester kannab talaaril ka ametiristi.

Mõnes koguduses kasutatakse talaari jumalateenistuse pealisrõivana. Eliisabeti koguduses seda liturgiarõivana ei kasutata.

Must keep on paksust riidest pealisrõivas, mida kantakse külmal ajal ja vabas õhus toimuvatel talitustel ja palvustel, näiteks matusel, nii alba kui ka talaari peal. Vabas õhus võib vaimulik kanda ka baretti – musta laia sametmütsi, mille ta evangeeliumi lugemise ajaks peast võtab.

Piiskopi tunnused

Piiskopil on lisaks kolm nähtavat ametitunnust.

Mitra on piiskopi liturgiline peakate, mis koosneb kahest teravatipulisest kilbikujulisest osast; tagant ripub alla kaks linti. Mitra sümboliseerib Püha Vaimu tuleleeki (vrd Ap 2:3) ja piiskoplikku meelevalda. Piiskop kannab mitrat eelkõige õnnistades ja pühitsedes, protsessioonis ja soovitavalt ka jutlustades; palve, evangeeliumi lugemise ja armulaua pühitsemise ajaks võtab ta selle peast.

Piiskopisau ehk karjasekepp on piiskopi kui ülemkarjase ametitunnus. Piiskop hoiab sauda vasakus käes, eelkõige õnnistades, pühitsedes ja protsessioonis. Karjasekepp meenutab, et piiskop on Kristuse, hea Karjase käepikendus (vrd Jh 10:11).

Piiskopirist ehk rinnarist on koos mitraga piiskopiordinatsiooni ja kutsumise märk.

Mida kantakse millal?

Teenistus	Liturgiarõivad
Missa	Tselebrant: alba, vöö, stoola, kaasula. Diakon: alba, stoola, dalmaatika.
Sõnajumalateenistus, palvus, talitus (ristimine, konfirmatsioon, laulatus, matus jm)	Alba või koorirüü ja stoola; pidulikumal puhul ka koorimantel.
Vabas õhus ja külmal ajal	Must keep alba või talaari peal, vajaduse korral barett.
Kaasa teenivad ilmikud	Alba, koorirüü või muu väärikas riietus; armulaua jagamisel soovitavalt alba.

Rüüde värvid

Stoola, kaasula, dalmaatika ja koorimantel kannavad kirikuaasta liturgilist värvi, nagu ka altari- ja kantslikate ning lugemispuldi kate. Nii räägivad vaimulik ja kirikuruum ühte keelt. Värvide tähendusest ja vaheldumisest loe lähemalt lehelt Värvid ja aastaring.

Vaimuliku igapäevane riietus

Väljaspool jumalateenistust kannab vaimulik vaimulikurõivaid. Eesti oludes on need:

• vaimulikusärk ehk pastorisärk kõva valge kraega; piiskoppidel on särk sageli violetne;
• sutaan (pr soutane) – must maani ulatuv kinnine rõivas;
• luterkuub – põlvini ulatuv must kinnine vaimulikukuub, sutaani lühem versioon;
• must või muu tume ühevärviline ülikond.

Sutaan ja vaimulikusärk ei ole liturgiarõivad. Need on vaimuliku igapäevane ametiriietus, mille peale liturgiarõivad selga pannakse.

Ristid ja teenetemärgid

Ametirist ei ole autasu ega ehe, vaid märgib ametit, milles vaimulik teenib. Seepärast kantakse preestri ametiristi ja piiskopiristi ka liturgiarõivastel, kaasula peal.

Riiklikke ja kiriklikke teenetemärke kantakse seevastu ainult ülikonnal, luterkuuel ja sutaanil, nii nagu teenetemärkide kandmise kord ette näeb. Liturgiarõivastel teenetemärke ei kanta: altari ees ei ole tähtis see, mida inimene on saavutanud, vaid see, kelle nimel ta teenib.

Riietumine kui ettevalmistus

Liturgiarõivastesse riietumine on osa jumalateenistuseks valmistumisest. Seda tehakse käärkambris – kõrvalruumis, kus vaimulik ja abilised teenistuseks valmistuvad – rahu ja pühalikkusega, nagu kogu jumalateenistust. Riietumise ajal võib lugeda selleks ette nähtud palveid, nn käärkambripalveid. Nii nagu kirikuline alustab jumalateenistust juba kodus riietudes ja teele asudes (vt lehelt Püha missa osa „Kogunemine“), alustab vaimulik seda käärkambris.

Eelmaitse taevasest liturgiast

Kõigel eelneval – albal, stoolal, kaasulal, värvidel – on veel üks mõõde, mis ei ole praktiline ega ajalooline. Kirik usub, et maapealne jumalateenistus on osa suuremast, taevasest liturgiast, mis ei katke kunagi.

Ilmutusraamatu nägemustes avaneb taevane jumalateenistus. Jumala trooni ümber on kakskümmend neli vanemat, „valged rõivad üll ja peas kuldpärjad“ (Ilm 4:4), ja neli olevust, kes ööl ja päeval laulavad „Püha, püha, püha“ (Ilm 4:8; vt lehelt Püha missa osa „Sanctus“). Hiljem näeb Johannes suurt rahvahulka, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist rahvastest ja keeltest, „valged rüüd üll ja palmioksad käes“ (Ilm 7:9). Kes nad on?

„Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres“ (Ilm 7:14). Valge rüü ei ole kandja saavutus, vaid kingitus – pestud puhtaks Kristuse verega.

Siit saab alba oma sügavaima tähenduse. Ristimisrüü, mille inimene saab ristimisel, ja alba, mille vaimulik paneb selga käärkambris, on seesama rüü, mida kannab taevane kogudus. Ilmutusraamat ütleb Talle pruudi kohta, et talle „on antud, et ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse“, ja lisab: „See peenlinane on pühade õiged seadmised“ (Ilm 19:8) – see tähendab nende õiged teod. Rüü varjab kandja isikupära, kuid mitte tema elu: valge rõivas kuulutab, milliseks see elu on kutsutud saama.

Jumalateenistusel seisab kogudus oma maapealses kirikus, kuid koos kõigi aegade ja paikade kirikuga: inglite, pühakute ja lahkunutega. Neist, kes on oma rüüd valgeks pesnud, öeldakse, et nad „on teenimas teda ööd ja päevad tema templis“ (Ilm 7:15). Selle teenimisega liitume meiegi igal pühapäeval.

Kokkuvõtteks

Vaimuliku rüü ei ole kaunistus ega teatrikostüüm. Alba tuletab meelde ristimist, mis on ühine kõigile kristlastele. Stoola märgib ametit, mis on antud teenimiseks. Kaasula kõneleb Kristuse armastusest, mis katab kõik. Värv ütleb, kus me kirikuaastas oleme. Ja see, mida rüüle ei panda – teenetemärgid ja isiklikud tunnused –, kinnitab sama sõnumit teisest küljest. Kõik see teenib üht mõtet: jumalateenistuse keskmes ei ole vaimulik, vaid Kristus.

• Jumalateenistuse ülesehitusest ja tähendusest räägib leht Püha missa.
• Kirikuaasta rütmist ja liturgiliste värvide tähendusest räägib leht Värvid ja aastaring.
• Kirikuruumi osadest ja nende tähendusest räägib leht Mis ja milleks kirikus on?
• Kiriku pühadest talitustest räägib leht Tähtsamad kirikutalitused.
• Kes on Eliisabeti koguduse vaimulikud, saab teada lehelt Koguduse vaimulikud.

Lehe koostamisel on kasutatud EELK Jumalateenistuste ja talituste juhendi peatükki „Liturgiarõivaste kasutamine“ ja liturgia sõnastikku.

↑ Tagasi lehe algusesse