Kirikuaasta tähendus, rütm ja värvid
Esimest korda kirikusse astudes võib jääda mulje, et seal on kõik alati ühesugune. Tegelikult elab kirik aastaringis, mis muudab iga nädalaga – mõnikord sagedaminigi – veidi jumalateenistuse teemat ja meeleolu, laule, piiblilugemisi ja palveid, samuti vaimuliku rõivaste ja teiste kirikutekstiilide värvi ja tekstiiligi. Seda ringi nimetatakse kirikuaastaks.
Kirikuaasta pole pelgalt kalender pühade meeldetuletamiseks. See on viis, kuidas kogudus elab igal aastal uuesti läbi Kristuse elu ja lunastustöö: ootuse ja sündimise, ilmumise, kannatuse ja surma, ülestõusmise, taevaminemise ja Püha Vaimu väljavalamise. Seejärel aga asetab kirikuaasta meie ette kutse ning suunised lasta sellel lunastustööl ka meie eludes viljakaks saada.
Miks kirikul on oma aasta?
Inimene elab ajas ja mõtestab aega meenutuste kaudu: me tähistame sünnipäevi, mitmesuguseid aastapäevi ja riigipühi. Ka kristlased on juba kiriku algusaegadest peale pühendanud kindlaid päevi ja aegu Jeesuse elu ja õpetusega seotud sündmustele. Nii ei jää usk üldiseks tundeks ning mõtted ei keerle üksnes omaenda lemmikteemade ümber.
EELK jumalateenistuste juhend nimetab kirikuaastat Kristuse lunastustöö anamneesiks ehk meenutuseks, mis teeb meenutatava kohalolevaks (vt lehelt Püha missa osa „Seadmissõnad“). Kui kogudus kuuleb jõuluööl ingli sõnumit Päästja sünnist (Lk 2:11), ei räägita ainult sellest, mis juhtus kaks tuhat aastat tagasi Petlemmas, vaid sellest, et meile on täna sündinud Päästja, kes on Issand Kristus. Sama kehtib ülestõusmispühade, nelipühade ja kogu ülejäänud aastaringi kohta.
Kirikuaasta kasvab välja kahest juurest. Esimene on Kristuse lunastustöö – sellest pärinevad pühapäevad ja suured kirikupühad. Teine on kiriku enda ajalugu – sellest pärinevad pühakute ja märtrite mälestuspäevad, misläbi maa peal rändav kirik peab meeles neid, kes on oma elu ja tunnistusega meile väärtuslikuks eeskujuks.
Kogu aastaringil on oma väike vaste ka igas nädalas. Nädala tähtsaim päev on, nagu nimigi ütleb, pühapäev – iganädalane püha päev, mis meenutab Kristuse ülestõusmist ja mida vanas kirikus nimetati ka Issanda päevaks (ld dies dominica; vrd Ilm 1:10). Reede jällegi on juba ammusest ajast olnud Kristuse kannatuse ja surma meenutamise päev.
Aastaringi ülesehitus
Meie kirikuaasta ei alga mitte koos kalendriga 1. jaanuaril, ehkki ka see oleks sünnis, sest siis on meie Õnnistegija Jeesuse nimepäev ning uut aastat on väga sobilik alustada Jeesuse nimel. Sellegipoolest algame kirikuaastat juba tunduvalt varem, nimelt advendiaja esimesel pühapäeval – neljandal pühapäeval enne jõulupüha. Kirikuaasta esimene suur püha on jõulud ja neile eelneb ettevalmistusaeg.
Kirikuaastas on kolm suurt tsüklit ehk pühaderingi:
- jõulutsükkel: advendiaeg, jõuluaeg ning ilmumispüha ja ilmumisaeg;
- ülestõusmispüha tsükkel: eelpaast, paastuaeg, suur nädal, ülestõusmisaeg ja nelipühad;
- nelipühajärgne aeg ehk kirikupoolaasta, mis kestab kirikuaasta lõpuni.
Kaht esimest tsüklit, advendist nelipühani, nimetatakse ka Issanda poolaastaks: siia jäävad peaaegu kõik suured pühad ja nende keskmes on Kristus ise. Kolmandat, nelipühast advendini, nimetatakse kirikupoolaastaks: selle keskmes on Püha Vaimu töö kirikus ja kristlase elus. Vana ütluse järgi on esimese poolaasta tunnuslause Christus pro nobis („Kristus meie eest“) ja teise oma Christus in nobis („Kristus meie sees“).
Osa pühi on kindla kuupäevaga, näiteks jõulud (25. detsember) ja kolmekuningapäev (6. jaanuar), küünlapäev (2. veebruar) ja paastumaarjapäev (25. märts). Teised liiguvad, sest need arvestatakse ülestõusmispüha järgi. Ülestõusmispüha peetakse esimesel pühapäeval pärast kevadise võrdpäevsuse (rahvakeeles ka kevadise pööripäeva) järgset täiskuud; kirikukalendris loetakse võrdpäevsuse päevaks 21. märts. Nii langeb ülestõusmispüha ajavahemikku 22. märtsist 25. aprillini ja koos sellega nihkuvad tuhkapäev, suur nädal, taevaminemispüha ja nelipühad. Ülestõusmispüha ajast oleneb ka see, kui pikk on sel aastal ilmumisaeg ja nelipühajärgne aeg.
Suuri pühi on vanasti peetud terve nädala. Kaheksapäevast pühadeaega ja ka selle viimast päeva nimetatakse oktaaviks (ld octava – „kaheksas“). Nii on uusaasta jõulude oktaav ja kolmainupüha nelipühade oktaav.
Jõulutsükkel
Advendiaeg
Nimi advent tuleb ladinakeelsest väljendist adventus Domini – „Issanda tulemine“. Advendiaeg kestab neli pühapäeva ja on ühtaegu rõõmus ootus ning tõsine ettevalmistus. Seda on nimetatud ka väikeseks paastuks, et eristada seda ülestõusmispühadele eelnevast suurest paastust.
Advendiaeg kõneleb Kristuse tulemisest neljas tähenduses: Jumal sai inimeseks Jeesus-lapses; Kristus tuli oma rahva keskele tõotuste täitjana; Kristus tuleb koguduse keskele ja inimese südamesse sõnas ning sakramentides; Kristus tuleb aegade lõpul kogu maailma Issandana.
Esimene advendipühapäev meenutab Kristuse tulekut oma rahva keskele, teine tema teist tulekut viimsel päeval; kolmandal on keskmes Ristija Johannes kui Issanda tee valmistaja ja neljandal Maarja, kelle kaudu Jeesus tuli ilmale. Esimene lugemine on advendipühapäevadel tavaliselt prohvetite raamatutest: kogudus meenutab Jumala tõotusi ja valmistub kuulma rõõmusõnumit nende täitumisest.
Advendiaja tuntuim komme on advendiküünlad: igal advendipühapäeval süüdatakse üks täiendav violetne küünal ning jõuludel lisandub neljale viies, valge Kristuse küünal.
Jõuluaeg
Jõuluaeg algab jõululaupäeva õhtul ja kestab ilmumispühani. Jeesuse sündimist hakati varakult tähistama talvise pööripäeva lähedal ning see on väga tähendusrikas: aasta pimedaimal ajal pühitseb kirik tõelise valguse tulekut maailma (vrd Jh 1:9).
Traditsiooniliselt on peetud suisa nelja jõulupüha, mille teemades vahelduvad Jumala armastus ja inimeste kurjus. 25. detsember on Kristuse sündimise püha ning 26. detsember esimärter Stefanose päev ehk tehvanipäev, 27. detsember apostel ja evangelist Johannese päev ning 28. detsember süütalastepäev, mil meenutatakse kuningas Heroodese käsul tapetud Petlemma poisslapsi (Mt 2:16–18). Nõnda meenutab kirik, et kurjus ja patt, millest Päästja meid vabastama tuli, on tõelised ja kohutavad.
Jõuluaega kuuluvad veel jõuluaja esimene pühapäev, mil mõeldakse Pühale Perekonnale, vana-aastaõhtu ja uusaasta ehk Jeesuse nimepäev – kaheksas päev jõuludest, mil meenutatakse Jeesuse ümberlõikamist ja nimepanekut (Lk 2:21). On kõnekas, et kalendriaasta algab meie Päästja nimega: iga aasta on annus Domini, Issanda aasta. Sellest väljendist pärineb ka ajaarvamise lühend AD (Anno Domini – „Issanda aastal“).
Ilmumispüha ja ilmumisaeg
Kristuse ilmumise püha (kr epiphaneia, ld epiphania – „ilmumine“) peetakse 6. jaanuaril. Vanas kirikus tähistati sel päeval Jumala Poja ilmumist maailmale mitmel moel: Jeesuse sündimist, tema ristimist Jordanil ja esimest imetegu Kaana pulmas. Läänekirikus loetakse ilmumispühal Idamaa tarkade külaskäigust Petlemma (Mt 2:1–12), mistõttu on püha rahvapärane nimi kolmekuningapäev. Tarkade kingitusi on traditsiooniliselt tõlgendatud nii, et kuld osutab Kristusele kui kuningale, viiruk tema jumalikkusele ja mürr tema surmale. Targad tulid paganarahvaste hulgast: sõnum Päästjast on antud kõigile inimestele.
Esimene pühapäev pärast ilmumispüha on Kristuse ristimise püha. Järgnevatel pühapäevadel mõtiskletakse Jeesuse avaliku tegevuse algusest ja esimestest imetegudest. Ilmumisaja pikkus – kaks kuni kuus pühapäeva – oleneb sellest, kui vara või hilja on sel aastal ülestõusmispühad. Selles tuleb, nagu nimetatud, esile ülestõusmispüha keskne koht kirikuaastas.
Talve teise poolde jäävad küünlapäev (2. veebruar), mil meenutatakse Jeesus-lapse toomist templisse (Lk 2:22–40), ning meie maal mõistagi ka Eesti Vabariigi aastapäev (24. veebruar), mil kogudus tänab vabaduse eest ja palvetab oma rahva pärast. Küünlapäev jääb olenevalt ülestõusmispühade ajast kas ilmumisaega või eelpaastu, iseseisvuspäev aga alati juba eelpaastu või paastuaega.
Ülestõusmispüha tsükkel
Eelpaast ja vastlapäev
Paastuajale eelneb kolm pühapäeva, mida nimetatakse eelpaastuks. See on üleminekuaeg ilmumisajast paastuaega. Nende pühapäevade vanad ladinakeelsed nimed – Septuagesima ja Sexagesima („seitsmekümnes“ ja „kuuekümnes“, ümardatult päevade arv ülestõusmispühani) ning Estomihi (päeva psalmi ladinakeelsetest algussõnadest „ole mulle“, Ps 31:3) – näitavad, et need kuuluvad mõtteliselt juba ülestõusmispüha tsüklisse, ehkki kirikutes pole veel violetsed toonid valdavaks saanud.
Vastlapäev ei ole kirikupüha, vaid tuhkapäevale eelnev teisipäev (saksa keeles Fastnacht – „paastuöö“, st paastu eelõhtu). Kuna see oli viimane päev enne pikka paastu, söödi sel päeval rikkalikku, rasvast ja magusat toitu ning lustiti ja nauditi talvelõbusid. Vastlapäeva tähistatakse seega õigesti siis, kui sellele järgnevad tuhkapäev ja paast.
Tuhkapäev ja paastuaeg
Ülestõusmispühale eelneb paastuaeg, mis algab tuhkapäevaga ja kestab, pühapäevi arvestamata, 40 päeva. Pühapäevad ei ole paastupäevad, sest, nagu varem nimetatud, iga pühapäev on väike ülestõusmispüha. Tuhkapäev on alati kolmapäev seitsmendal nädalal enne ülestõusmispüha, ajavahemikus 4. veebruarist 10. märtsini.
Tuhk on kaduvuse ja meeleparanduse märk: see tuletab meelde, et oleme põrm ja pöördume põrmu tagasi (1Ms 3:19). Tuhkapäeva jumalateenistusel võib vaimulik teha kirikuliste laubale tuharisti; vana tava järgi valmistatakse tuhk eelmise aasta palmipuudepüha okstest. Rist tuletab meelde, et viimane sõna ei ole kaduvusel, vaid Kristuse lunastustööl.
Paastuaja pikkuse eeskujuks on Jeesuse nelikümmend päeva kõrbes (Mt 4:1–11), samuti Moosese nelikümmend päeva Siinai mäel, prohvet Eelija neljakümnepäevane teekond Jumala mäele Hoorebile (1Kn 19:8) ja Niinive linnale antud meeleparandusaeg (Jn 3:4). Kuna see on kirikuaasta pikim paastuaeg, nimetatakse seda ka suureks paastuks. Vanas kirikus oli paastuaeg ka ülestõusmisööl ristitavate viimane ettevalmistus ristimiseks ning terve kogudus valmistus koos nendega uuendama oma ristimistõotust.
Paastuajal on mitu eesmärki. Inimene kahetseb oma pattu ja igatseb pöörduda tagasi harmooniasse Jumalaga; ta tunnetab Jumala pühadust ja armastust, mis saab erilisel viisil nähtavaks Kristuse ennastandvas kannatuses; ning ta õpib jagama oma varast abivajajatega. Luterlikus kirikus ei ole kindlaid, kiriku poolt kohustuslikuna kehtestatud paastureegleid ja oma toidulaua üle otsustab igaüks ise. Tähtsaim on, et paastuaeg puudutaks hoiakuid ja tegusid laiemalt; tagasihoidlikkus söömises ja muudes eluviisides võib olla abiks vaimulikus võitluses ja ka tahtejõu kasvatamisel ning enese tundmaõppimise edendamisel.
Paastuaja tõsidus on näha ka liturgias: Gloria ja halleluuja jäävad kogu paastuaja vältel jumalateenistusest ära. Paastuaja kaks viimast nädalat, kannatusaeg, on eriliselt pühendatud Kristuse kannatustele mõtlemisele. Paljudes kirikutes kaetakse sel ajal altarimaal ja ristid violetse looriga: see, mida me tavaliselt näeme, võetakse mõneks ajaks silme eest ära, et ülestõusmisööl paistaks see seda eredamalt.
Paastuaega jääb siiski ka üks pidulik ja rõõmus päev: paastumaarjapäev ehk Issanda kuulutamise püha 25. märtsil, üheksa kuud enne jõule. Sel päeval meenutatakse, kuidas ingel Gabriel tõi Naatsareti neitsile Maarjale sõnumi, et temast saab Jumala Poja ema ning Maarja nõustus Jumala tahtega (Lk 1:26–38). Kui paastumaarjapäev langeb suurde nädalasse, peetakse seda varem. Eestis meenutatakse 25. märtsil ka 1949. aasta märtsiküüditamise ohvreid.
Palmipuudepüha ja suur nädal
Paastuaja viimane pühapäev on palmipuudepüha, mil meenutatakse Jeesuse saabumist Jeruusalemma, kus rahvas tervitas teda kui kuningat (Mt 21:1–11). Sellega algab suur ehk vaikne nädal – kirikuaasta tõsiseim nädal, mil Aukuninga tee pöördub alandus- ja ristiteeks. Selle nädala esimestel päevadel süveneb kogudus Jeesuse viimastesse päevadesse Jeruusalemmas. Suurel nädalal, eriti selle lõpus, on kohane loobuda lärmakatest pidudest.
Suur kolmepäevane püha: suurest neljapäevast ülestõusmispühani
Suure nädala haripunkt on kolm kirikuaasta kõige tähtsamat päeva – suur kolmepäevane püha (ld triduum paschale – „kolm paasapäeva“ või triduum sacrum – „kolm püha päeva“). Sel ajal meenutatakse Kristuse kannatust, ristisurma ja ülestõusmist. Suur kolmepäevane püha algab suure neljapäeva õhtuse missaga, kulmineerub Kristuse ülestõusmise pühaga ja kestab ülestõusmispüha õhtuse teenistuseni.
Kolm päeva loetakse vana kombe järgi õhtust õhtuni, nii nagu loomisloos, kus „sai õhtu ja sai hommik“ (1Ms 1:5): esimene päev ulatub neljapäeva õhtust reede õhtuni, teine reede õhtust laupäeva õhtuni ja kolmas laupäeva õhtust, ülestõusmisöö vigiiliast, ülestõusmispüha õhtuni. Nende päevade teenistused ei ole kolm eraldi sündmust, vaid üks pikk liturgia, mis jaotub kolmele päevale.
Suure neljapäeva õhtul viibime koos Jeesusega ülemises toas, kus ta oma jüngreid teenis toona alandavaks peetud orjatööd tehes – nende jalgu pestes. „Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu“, sõnas Õnnistegija, osutades, et inimese tõeline suurus seisneb just nimelt selles, mida ta teiste heaks on valmis tegema (Jh 13:14).
Suure neljapäeva õhtul peetud jumalateenistus keskendub armulaua seadmisele – sellele, kuidas Kristus kingib iseend oma jüngritele leiva ja veini kujul. Jumal tuleb inimestele niivõrd lähedale, et võime teda süüa ja juua ning saada osaks tema uue lepingu rahvast.
Kui tavapärased jumalateenistused lõpevad õnnistamise ja läkitamisega, siis suure neljapäeva missa ei lõpe nii. Selle asemel muutub kirik hämaraks ning altarilt viiakse järk-järgult ära kõik, mida saab liigutada – tabernaaklist sakrament, altarilaualt küünlad, tekstiilid ja kaunistused. Altar, mis jumalateenistuslikus elus sümboliseerib Kristust, jääb tühjaks, kujutades nõnda ilmekalt Issanda vabatahtlikku loobumist kõigest, mis tal oli.
Kirikus kustub valgus ning kogudus lahkub sealt vaikselt, nagu jüngrid, kes jätsid Jeesuse Ketsemani aias üksi. See lõpetamata jumalateenistus jätkub järgmisel päeval.
Suur reede on Jeesuse üle kohtumõistmise, ristilöömise ja surma päev. Pärnus on tavaks saanud käia Issandaga kaasas tema ristiteed, rännates Vana-Pärnu kunagise toomkiriku asupaigast Eliisabeti kirikusse ning mõtiskledes Õnnistegija kannatustee üle. Sel teekonnal küsime palvemeeles ka endilt, kui kaugele oleme me ise valmis minema armastuse pärast teiste vastu. Pärastlõunal kell kolm jätkub kirikus suure neljapäeva õhtul alanud jumalateenistus Kristuse surmahetke liturgiaga. Kirikukellad ei helise, puuduvad tavapärased avasõnad ja lõpuõnnistus. Kirikus valitseb askeetlik atmosfäär – ükski küünal ei põle, altar on endiselt tühi.
See teenistus kutsub meid seisma Kristuse risti all ja mõtisklema selle hämmastava ime üle, et Jumala Poeg on end meie pärast alandanud surmani, pealegi ristisurmani. Iga kirikulise ees seisab küsimus: mida tähendab mulle isiklikult see, et keegi on minu pärast valmis nii palju kannatama? Kui kõigeväeline Jumal meid nii väga armastab, siis ei saa surmalegi jääda viimane sõna.
Eesti keeles kannab päev nime suur reede, inglise keeles Good Friday – „hea reede“. Mõlemad nimed on tabavad: sel päeval sündinu on suur ja kohutav, kuid just siin avaldub Jumala armastuse suurus ja meie päästmine.
Vaikne laupäev on Kristuse hauas puhkamise päev. Kirikus valitseb vaikus, kuni õhtu saabudes algab ülestõusmisöö vigiilia (ld vigilia – „öövalve“). Nagu jõulude puhul, alustavad kristlased ka ülestõusmispüha pidamist juba eelõhtul. See jumalateenistus algab kiriku õuel hämaruses süüdatud lõkketule ääres, kus kõlab esmalt kummaline kuulutus: Kristus on surnuist üles tõusnud! Esialgu on seda raske uskuda, sest ümberringi on ju endiselt pime.
Lõkketulest süüdatakse uus paasaküünal – Kristuse ja tema ülestõusmise valguse sümbol. See suur küünal, millele on märgitud käesoleva aasta arv, Kristuse viie haava sümbolid, kreeka tähestiku algus- ja lõputähed alfa ja oomega ning Kristuse monogramm, tuuakse veel hämarasse kirikusse justkui ülestõusmissõnum Kristuse hauakoopa juurest.
Paasaküünlast süüdatud valgust anname me üksteisele edasi küünlalt küünlale, meenutades, kuidas evangeelium on levinud tunnistajalt tunnistajale, sõna sõna haaval, muutes nii kogu maailma üha valgemaks. Selle kasvava valguse keskel kuuleme Vana Testamendi prohvetikuulutusi, mis osutavad Kristusele ja selgitavad, miks kõik see pidi sündima.
Ja kui taipamine Jeesuse ülestõusmisest on viimaks pärale jõudnud, muudab see kõik uueks: kirikus süttivad tuled, orel hakkab taas mängima, helisevad kellad ja kõlab taas rõõmus ülistushüüd Jumalale „Halleluuja!“, mis on tuhkapäevast tänaseni kogu paastuaja vältel vaikinud.
Ülestõusmisaeg
Kristuse ülestõusmise püha on kirikuaasta tähtsaim ja keskseim püha, pühade püha (ld festum festorum). Paasaküünal põleb jumalateenistustel kuni nelipühani ning aasta läbi ristimistel ja matustel – märgina, et ristitu elu ja surm on ülestõusnud Kristuse valguses.
Ülestõusmispühade tervitus on „Kristus on üles tõusnud!“, millele vastatakse: „Ta on tõesti üles tõusnud!“
Ülestõusmispühaga algav rõõmuaeg kestab 50 päeva, kuni nelipühani; koos ülestõusmispühaga jääb sellesse seitse pühapäeva. Nende liturgiat iseloomustab eriline pidulikkus ja rõõm, mis on vastukaaluks paastuaja tõsidusele. Ülestõusmisaja pühapäevad kannavad vanu ladinakeelseid nimesid, mis tulevad nende alguslaulu ehk introituse (ld introitus – „sisenemine“) esimestest sõnadest: näiteks Quasimodogeniti („nagu vastsündinud“, 1Pt 2:2), Misericordias Domini („Issanda heldus“), Jubilate („hõisake“), Cantate („laulge“) ja Exaudi („kuule“).
Esimest pühapäeva pärast ülestõusmispüha nimetatakse ka valgeks pühapäevaks (ld dominica in albis – „valgete rõivaste pühapäev“), sest esimestel sajanditel kandsid ülestõusmisööl ristitud terve nädala oma valget ristimisrüüd. (Ristimisrüü ja alba seosest loe lähemalt lehelt Vaimulike ametirüüd.)
Taevaminemispüha ja nelipühad
Taevaminemispüha on 40. päev ülestõusmispühast ja seepärast alati neljapäev (vt Ap 1:3–11). Sel päeval pühitseme Kristuse ülendamist taevase Isa paremale käele. Taevaminemisega lõpeb Kristuse silmnähtav kohalolu maa peal, kuid see ei tähenda, et ta oleks nüüd meist kaugel: ka täna on Issand oma kiriku juures sõnas ja sakramentides. Paavst Leo Suur (5. sajand) on öelnud, et see, mis oli meie Lunastajas nähtav, on läinud üle sakramentidesse.
Taevaminemispühale eelnev pühapäev on palvepühapäev, ladinakeelse nimega Rogate – „palvetage“. Üheksa päeva taevaminemisest nelipühani on Püha Vaimu ootamise ja palve päevad, nii nagu jüngrid ootasid Jeruusalemmas üksmeelselt palves (Ap 1:14).
Nelipüha on 50. päev ülestõusmispühast; ka selle kreekakeelne nimi pentēkostē tähendab „viiekümnes“. Nelipühal pühitseb kirik Püha Vaimu väljavalamist, esimeste kristlaste ristimist Jeruusalemmas ja koguduse sündi (Ap 2), mistõttu nimetatakse nelipüha ka kiriku sünnipäevaks. Eestikeelne nimi tuleb arvatavasti sellest, et neid pühi peeti vanasti neli päeva; Lõuna-Eestis tuntakse neid suvistepühadena. Nelipühade kirikut ehitakse värskete kaskedega – kauni märgina Püha Vaimu kingitavast haljendavast elust.
Kirikupoolaasta ehk nelipühajärgne aeg
Kirikuaasta teise poole pühapäevi loetakse vana traditsiooni kohaselt nelipühast: 2. pühapäev pärast nelipüha, 3. pühapäev pärast nelipüha ja nii edasi. See rõhutab, et kirik, mis kuulutab ülestõusnud Kristust, sündis nelipühal ning et aeg esimesest nelipühast kuni viimse kohtuni on Püha Vaimu tegutsemise aeg kirikus ja kiriku kaudu.
Esimene pühapäev pärast nelipüha on kolmainupüha, mis on pühendatud pühale Kolmainsusele. See võtab kokku kogu kirikuaasta senise kuulutuse: Jumal on end ilmutanud Isana, Pojana ja Püha Vaimuna, kuid siiski pole kolme Jumalat, vaid üksainus. Kirik tunnistab, et Jumala olemus ületab inimese mõistmise, kuid Jumal on end siiski meile ilmutanud piisavalt selgelt selleks, et meil saaks olla temaga isiklik suhe.
Kolmainupühale järgnevad pühapäevad käsitlevad Jeesuse õpetust, kristlase elu Püha Vaimu juhtimisel ja kiriku tunnistust oma usust.
Sellesse pikka aega jäävad ka mitmed tuntud tähtpäevad:
- jaanipäev ehk Ristija Johannese sündimise püha (24. juuni);
- apostlite pühapäev (6. pühapäev pärast nelipüha);
- Issanda muutmise ehk kirgastamispüha (luterlikus traditsioonis 8. pühapäev pärast nelipüha, algselt 6. august);
- rukkimaarjapäev ehk neitsi Maarja uinumise püha (15. august);
- mihklipäev ehk peaingel Miikaeli ja kõigi inglite püha (29. september);
- lõikustänupüha (oktoobri teine pühapäev);
- usupuhastuspüha (31. oktoober), mil meenutatakse reformatsiooni algust 1517. aastal;
- pühakutepäev (1. november) ja hingedepäev (2. november);
- mardipäev (10. november): nimi pärineb Tours’i piiskopi püha Martini päevast (11. november); luterlikes maades seostus see ka Martin Lutheriga, kes sündis 10. novembril 1483 ja ristiti järgmisel päeval püha Martini nimele.
Olenevalt nelipühajärgse aja pikkusest võib kirikuaasta lõpus mõni pühapäev ära jääda. Kaks viimast peetakse siiski alati: valvamispühapäev, mille teema on Kristuse tagasituleku ootus, ja igavikupühapäev ehk kuningas Kristuse püha, mil loetakse tähendamissõna rahvaste kohtust (Mt 25:31–46). Igavikupühapäeval, nagu hingedepäevalgi, mälestatakse ka surnuid. Sellega saab aastaring täis – ja järgmisel pühapäeval algab taas advent.
Pühakute ja mälestuspäevade aasta
Kirikuaasta kõrval kulgeb veel teinegi kalender – pühakuteaasta (ld proprium de sanctis). Proprium (ld „omane“) tähendab liturgia osi, mis vahelduvad päeva järgi, nagu päeva palve, piiblilugemised ja laulud. Pühakuteaasta päevad on seotud kindlate kuupäevadega. Neil meenutatakse Piiblist tuntud isikuid ning kiriku ajaloo olulisi inimesi: Jumalaema, apostleid ja evangeliste, märtreid, piiskoppe ja kirikuisasid, usutunnistajaid, õpetajaid, misjonäre ja kiriku-uuendajaid.
Märtri või pühaku mälestuspäev on üldjuhul tema surmapäev. Vana kirik nimetas seda päeva pühaku taevaseks sünnipäevaks (ld dies natalis): see on tema maise elutee sihile jõudmise ja igatsuste täitumise päev. Augsburgi usutunnistus ütleb, et pühakute mälestamine on „kosutav ja sobiv usule; võime näha, kuidas arm pühakutele osaks sai ja kuidas usk neid elus aitas“ (CA XXI). Pühakuid meenutades täname Jumalat tema armu eest ja ammutame innustust nende usust.
Sellest kalendrist on välja kasvanud ka nimepäevakalender ja suur osa eesti rahvakalendrist: toomapäev, andresepäev, madlipäev, pärtlipäev, simunapäev, mardipäev ja kadripäev on kõik pühakute mälestuspäevad.
Ka kogudusel võib olla oma nimepäev: koguduse nimepühaku mälestuspäev. See on igale kogudusele erilise tähtsusega ning selle proprium võib asendada isegi pühapäeva oma. Kes on Eliisabeti koguduse kaitsepühakud ja mida neist teame, sellest saab lugeda lehelt Pärnu Eliisabeti koguduse kaitsepühakud.
Liturgilised värvid
Kõige nähtavam märk sellest, kus me kirikuaastas oleme, on värv. Vaimuliku stoola ja kaasula, altari- ja kantslikate ehk antependium (ld „see, mis ripub ees“) ning lugemispuldi kate vahetuvad kirikuaasta rütmis. Neid nimetatakse liturgilisteks värvideks ning need on omamoodi nähtav jutlus.
Värvide kord ei ole iga koguduse enda valik, vaid kogu kirikule ühine. EELK-s on kuus liturgilist värvi: viiele traditsioonilisele – valgele, punasele, violetile, mustale ja rohelisele – lisandus kirikukogu 2019. aasta novembri otsusega kuuendana sinine, mis võeti kasutusele 1. novembril 2020.
Valge
Valge on rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv – eelkõige Kristuse enda värv. Valget kasutatakse suurtel Kristuse pühadel: jõuluajal, ilmumispühal ja Kristuse ristimise pühal, suure neljapäeva õhtul, kogu ülestõusmisajal kuni nelipüha laupäevani, kolmainupühal, kirgastamispühal ja igavikupühapäeval. Valge on ka nende pühakute päevade värv, kes ei olnud märtrid, näiteks apostel Johannese päeval (27. detsember) ja mihklipäeval. Maarja päevadel kasutatakse valget või sinist.
Talitustest on valged ristimine, konfirmatsioon, laulatus ja kiriku pühitsemine; valge on ka koguduse nime- ja aastapäeva värv. Valge on isegi advendiaja esimene pühapäev, sest see on kirikuaasta algus; järgnevatel argipäevadel on juba violett.
Punane
Punane on tule ja vere värv – Püha Vaimu ja veretunnistuse ehk märtrisurma värv. Punast kasutatakse nelipühal ja nelipühanädalal ning märtrite ja apostlite päevadel, näiteks esimärter Stefanose päeval (26. detsember), süütalastepäeval (28. detsember) ja apostlite pühapäeval.
Punane on ka kiriku värv, sest kirik on Püha Vaimu tööriist. Punast kasutatakse seetõttu usupuhastuspühal, vaimulike ordineerimisel ja ametisse seadmisel, kirikukogul ja sinodil, misjonipühal ning oikumeenilistel ehk eri kirikuid ühendavatel teenistustel. Suurel reedel ja vaiksel laupäeval võib musta asemel samuti kasutada punast.
Violett
Violett on ootuse, paastu ja meeleparanduse värv. See on advendiaja ja paastuaja värv, samuti palvepäeva ja nende teenistuste värv, kus kogudus palvetab hädas või meeleparanduses. Talitustest on violetsed piht ning haigete armulaud ja võidmine. Matusel võib kasutada violetti, valget või musta – olenevalt sellest, kas rõhutada leina või ülestõusmislootust. Paastuajal kirikutes kasutatav violetne liturgiline värv on lisaks patukahetsusele ühtlasi ka kuninglik värv ning meenutab usklikele, et oleme Kristuses saanud vabaks kaduvuse ja surma, patu ja kuradi orjusest.
Must
Must on sügava leina värv. Seda kasutatakse harva: suurel reedel ja vaiksel laupäeval ning võimalusena tuhkapäeval, hingedepäeval ja matusel. Suurel reedel ja vaiksel laupäeval võivad kirikutekstiilid altarilt ja kantslilt ka üldse puududa – paljas altar on omaette kõnekas märk.
Roheline
Roheline on elu ja lootuse värv ning kirikuaasta kõige sagedasem värv. Rohelist kasutatakse ilmumisaja pühapäevadel alates teisest pühapäevast pärast ilmumispüha kuni vastlapäevani ning kogu pikal nelipühajärgsel ajal. Roheline on ka lõikustänupüha värv ning seda võib kasutada perekonnale ja lastele ning loodu hoidmisele pühendatud teenistustel.
Roheline aeg ei tähenda, et midagi erilist ei toimu. Vastupidi: see on aeg, mil kogudus kasvab tasapisi ja igapäevaselt – nii nagu vili kasvab põllul, ilma et keegi seda kasvamas näeks (vrd Mk 4:26–29).
Sinine
Sinine on neitsi Maarja värv, taeva ja truuduse värv. Meie kiriku kontekstis on see kuuest värvist kõige uuem. Sinist soovitatakse kasutada Maarjaga seotud pühadel, näiteks Maarja külaskäigu päeval (31. mai) ja rukkimaarjapäeval (15. august). Maarja juures tähendab sinine valmisolekut võtta vastu Jumala tõotus: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ (Lk 1:38). Mõnel pool kasutatakse sinist seetõttu ka advendiajal, mil kirik pühitseb ootust.
Kuidas värv vahetub?
Liturgiline päev algab eelmise päeva õhtul, nii nagu loomisloos: „sai õhtu ja sai hommik“. Seepärast vahetub värv pühapäevale või kirikupühale eelneval õhtul pärast päikeseloojangut, praktikas kell 18.
Üldjuhul kehtib pühapäeva värv terve järgneva nädala, kuni järgmise pühapäeva eelõhtuni. Kui tuled kirikusse kolmapäevasele missale, kannab see edasi eelmise pühapäeva teemat, palveid ja värvi. Erandiks on mõned pühapäevad, mille värv kehtib ainult sel päeval – näiteks advendiaja esimene pühapäev, apostlite pühapäev ja kirgastamispüha –, samuti väiksemad pühad ja erilised päevad. Kui näiteks tehvanipäeva liturgiliselt ei tähistata, jäävad kirikusse valged jõulutekstiilid.
Aastaring ja inimese elu
Kirikuaasta ei ole õppekava ega ajalootund. See on viis elada. Koguja raamat ütleb, et kõigel on oma aeg (Kg 3:1–8). Kirikuaastas on aeg oodata ja aeg rõõmustada, aeg loobuda ja aeg pidutseda, aeg leinata ja aeg tunnistada, et surm ei ole viimane sõna. Inimese elus on needsamad ajad, kuid need ei tule kunagi õigel ajal ega õiges järjekorras. Kirikuaasta annab neile keele ja koha.
Kirikuaasta keskmes on see, mida Jumal on teinud ja mida ta Püha Vaimu kaudu jätkuvalt teeb. Sellest tuleb ka selle põhisõnum: kõik, mis on vajalik meie päästmiseks, on meie jaoks juba tehtud. Meie osa on võtta see tänuga vastu ja lasta sellel oma elu kujundada – nii, et Kristuse elu rütm saaks ka meie elu rütmiks.
Eliisabeti kirikus peetakse püha missat igal pühapäeval kell 10 ja kolmapäeviti kell 18. Igaüks on oodatud!
- Jumalateenistuse ülesehitusest ja tähendusest räägib lähemalt leht Püha missa.
- Kirikuruumi osadest ja nende tähendusest räägib leht Mis ja milleks kirikus on?
- Vaimuliku rüüdest ja nende sümboolikast räägib leht Vaimulike ametirüüd.
- Armulauast, mis on iga pühapäeva keskmes, räägib leht Püha armulaud.
- Ristimisest, pihist, konfirmatsioonist, laulatusest ja matusest räägib leht Tähtsamad kirikutalitused.
- Käesoleva ja järgmiste nädalate teenistused leiab koguduse kalendrist.
Lehe koostamisel on kasutatud EELK Jumalateenistuste ja talituste juhendit (2013), sealhulgas peatükke „Kirikuaasta jumalateenistuselus“ ja „Liturgiliste värvide kasutamine“ ning lisa „Liturgiliste värvide kasutamise kord“, samuti EELK kodulehe ülevaateid kirikuaastast.