Koguduse vaimulikud

Neli sajandit hingekarjaseid

Pärnu Eliisabeti koguduse vaimulike rida ulatub 16. sajandi lõppu. Esimene nimeliselt teadaolev eesti koguduse õpetaja astus ametisse ajal, mil Pärnus polnud veel Eliisabeti kirikut ega isegi Jaani kirikut – ja sellest ajast tänaseni on koguduse ees seisnud kolmkümmend hingekarjast.

Nende hulgas on eesti keele ja kirjasõna rajajaid, koolide asutajaid, praoste, kindralsuperintendent ja peapiiskop, aga ka mehi, kelle nimest peale on ajalugu vähe säilitanud. Mõned teenisid kogudust aastakümneid, teised vaid mõne kuu. Nad elasid Poola, Rootsi ja Vene võimu all, Eesti Vabariigis, sõjas, küüditamiste ja vangilaagrite ajastul ning taasiseseisvunud Eestis – ja igaühe kaudu on Jumala sõna Pärnus edasi kantud.

Siin lehel on iga vaimuliku kohta lühiülevaade tema elust ja teenistusest. Koguduse ja kiriku enda loo leiab lehelt «Eliisabeti kirik Pärnus».

Märkus ametiaastate kohta. 1924–1940 oli suur kogudus jagatud kaheks pihtkonnaks, kummalgi oma õpetaja, ja ka nõukogude ajal teenis kogudust sageli korraga kaks vaimulikku – seetõttu mõne vaimuliku ametiajad allpool kattuvad.

Vanema aja kohta lahknevad allikad omavahel. Kaks põhilist on koguduse enda õpetaja Johannes Hasselblatti 1898. aastal ilmunud «Pärnu Elisabeti-kiriku ajalugu», mis tugineb kiriku- ja raekohtu ürikutele, ning uuem, teosele «Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918» toetuv õpetajate loend, mida järgib ka see leht. Kõikjal, kus allikad annavad eri aastaid, on erinevus alapeatüki lõpus eraldi välja toodud – nii näeb lugeja, millisel andmel milline allikas põhineb.

1593–1601 Laurentius Jacobi

Laurentius Jacobi on esimene nimeliselt teadaolev Pärnu eesti koguduse vaimulik. Tema ametiaeg langeb Poola võimu aega (1582–1617), mil Pärnu Nikolai kirik oli antud katoliiklastele ning luterlased pidid endale uut pühakoda ehitama. Eestikeelsest jutlustamisest Pärnus on esimesed teated aastast 1584, mõni aasta hiljem sai eesti kogudus ka oma vaimuliku.

Vanades allikates on tema ametisseasumise aastaks märgitud nii 1593 kui ka 1599 – 16. sajandi lõpu kirikuraamatud on lünklikud ning tema elukäigust ei ole peale ametiaastate midagi kindlat teada. Sellest hoolimata algab temast Eliisabeti koguduse enam kui neljasaja-aastane vaimulike rida.

Ametiaastad allikais. J. Hasselblatti koguduselugu (1898) annab tema ametiajaks 1599–1614 ja märgib, et ta kutsuti kogudusse 1599 ning lahkus siit Eestimaale ühe koguduse õpetajaks; uuem õpetajate loend ja koguduse varasem nimekiri annavad 1593–1601.

…–1630 Jacob Forster

Jacob Forster teenis Pärnu eesti kogudust 17. sajandi esimestel aastakümnetel kuni 1630. aastani. Tema ametisseasumise aasta ei ole teada.

Tema aega jäid Pärnu jaoks pöördelised sündmused: Poola-Rootsi sõdade järel läks linn 1617. aastal Rootsi võimu alla, Nikolai kirik tagastati saksa luterlastele ning eesti kogudus sai endale Hommiku ja Põhja tänava nurgal asuva Püha Johannese ehk Jaani kiriku. Sellest sai koguduse kodu peaaegu sajaks aastaks ning just Jaani kogudus on tänase Eliisabeti koguduse otsene eelkäija.

Ametiaastad allikais. Tema nimi esineb uuem õpetajate loends ja koguduse varasem nimekiris. J. Hasselblatti koguduselugu (1898) tema nime ei nimeta – seal on aastate 1615–1645 õpetajaks Johann Jakob Segius, kes uuemasse loendisse pole jõudnud.

1630–1661 Friedrich Löwenstein

Friedrich Löwenstein (mõnes allikas Lauenstein) oli koguduse õpetaja kolm aastakümmet, kogu nn Rootsi aja õitsenguperioodi vältel. Tema ametiaega jääb Tartusse Academia Gustaviana asutamine (1632), mis andis Liivimaale esimest korda oma ülikooli ja teoloogilise hariduse keskuse.

Neil aastakümnetel jagunes suur Pärnu kihelkond väiksemateks: 1634. aastal eraldati Tori, 1636. aastal Audru ja peagi ka Vändra kihelkond. Pärnu koguduse hingekarjaseamet muutus seeläbi hallatavamaks, kuid jäi endiselt mahukaks – linna kõrval kuulusid kogudusse ka Sauga, Ülejõe, Rääma, Tammiste, Reiu, Uulu ja Surju elanikud.

Ametiaastad allikais. Ametiaastad 1630–1661 pärinevad uuem õpetajate loendst ja koguduse varasem nimekirist, kus ta esineb ka nimekujuga Lauenstein. J. Hasselblatti koguduselugu (1898) teda ei nimeta: seal katavad selle aja Johann Jakob Segius (kuni 1645) ja Johannes Vestring (alates 1645).

1661–1681 Johann Vestring

Johann (ka Johann Westring) Vestring pärines tuntud vaimulikusuguvõsast: tema isa Heinrich Vestring noorem oli Kose koguduse õpetaja ja vanaisa Heinrich Vestring Tallinna Niguliste ja Oleviste koguduse õpetaja ning Tallinna superintendent. Usuteadust õppis ta Tartus Academia Gustavianas (immatrikuleeritud 1656), Greifswaldi ja Rostocki ülikoolis.

Aastatel 1661–1680 teenis ta ühtaegu nii Pärnu eesti kui ka saksa kogudust ning 1680. aastast kuni surmani 1681 oli Eliisabeti (tollal Jaani) koguduse õpetaja.

Tema kõige kaugemale ulatuv tegu on 1666. aasta septembris asutatud eesti talurahvakool – üks varasemaid teadaolevaid eestikeelseid koole Pärnumaal. Aastast 1680 oli ta selle kooli inspektor. Vestring seadis kogudusse ametisse 25 vöörmündrit, rõhutas pühapäeva pühitsemise tähtsust ja võitles ebausukommete vastu.

Tema poeg Salomo Heinrich Vestring sai hiljem samuti Pärnu koguduse õpetajaks, teine poeg Lorenz Vestring teenis Tõstamaa kogudust.

Ametiaastad allikais. J. Hasselblatti koguduselugu (1898) annab tema ametiajaks 1645–1680; uuem õpetajate loend ja teos «Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918» annavad 1661–1681, sest ta immatrikuleeriti Tartu ülikooli alles 1656. aastal.

1681–1692 Bernhard Freyer

Tallinnas sündinud Bernhard Freyer (ka Freier) õppis alates 1669. aastast Rostocki ülikoolis usuteadust. Ta oli 1681–1692 Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja ja samal ajal (1681–1690) Nikolai koguduse abiõpetaja. Aastast 1686 oli ta Pärnu konsistooriumi assessor ja aastast 1687 Pärnu kreisi praost.

Freyer kuulus nende vaimulike hulka, kes tegid tööd eestikeelse Piibli tõlkimise nimel – 1686. aastal osales ta Liepa piiblikonverentsil. Ta pidas kirjavahetust Bengt Gottfried Forseliusega ja võttis Pärnu kihelkonna koolides kasutusele Forseliuse uue lugemaõpetamise meetodi, tänu millele õppisid siinsed poisid lugema tunduvalt kiiremini kui varem.

Freyer oli abielus Heinrich Vestringi tütre Annaga ja seega oma eelkäija Johann Vestringi õemees.

Ametiaastad allikais. J. Hasselblatti koguduselugu (1898) annab ametiajaks 1680–1693 ja täpsustab, et Pärnu magistraat valis ta linnaõpetajaks 30. aprillil 1680; uuem õpetajate loend annab 1681–1692.

1692–1749 Salomo Heinrich Vestring

Salomo Heinrich Vestring (1663 Pärnu – 9. mai 1749 Pärnu) oli Eliisabeti koguduse ajaloo pikima ametiajaga vaimulik: ta teenis kogudust 57 aastat. Ta sündis Pärnus koguduse õpetaja Johann Vestringi pojana, õppis 1678–1684 Riia lütseumis ja seejärel Wittenbergi ülikoolis ning oli 1690–1692 Puhja koguduse vikaar.

1692. aastal, pärast Bernhard Freyeri surma, sai temast Pärnu eesti koguduse ja Tori koguduse pastor. 1709. aastal süüdistati teda pietismis ning ta eemaldati mõneks ajaks ametist, kuid 1711. aastal valiti ta Pärnu praostkonna praostiks ja sellesse ametisse jäi ta surmani.

Tema ametiaega jäävad koguduse ajaloo rasked aastad: Põhjasõda, katk ja 1714. aastal Jaani kiriku äravõtmine vene garnisonile, mille järel eesti kogudus pidi peavarju leidma saksa koguduse kõrval Nikolai kirikus. Ta ei jõudnud uue Eliisabeti kiriku valmimist ära oodata – suri 86-aastasena vähem kui aasta enne ehituse lõppu.

Vestringit hinnati oma aja parima eesti keele tundjana. Ta toimetas keeleliselt Adrian Virginiuse palve- ja lauluraamatu teist trükki, kirjutas eessõna Johann Hornungi koostatud «Ma kele Koddo ja Kirgo Ramatu» teisele trükile ning osales Eestimaa piiskopi ülesandel Johann Gutslaffi lõunaeestikeelse piiblitõlke ümberpanekul põhjaeesti keelde. Tema tähtsaimaks tööks peetakse eesti-saksa sõnaraamatut «Lexicon Esthonico Germanicum», mis sisaldab rohkem märksõnu kui ükski teine 18. sajandi alguse eesti sõnaraamat ja mille rohked rahvapärased lausenäited on tänini hinnatud allikas.

Ametiaastad allikais. J. Hasselblatti koguduselugu (1898) annab ametiajaks 1693–1749 ja märgib, et esimese jutluse pidas ta 25. detsembril 1693 ning suri 28. aprillil 1749 86-aastasena; uuem õpetajate loend annab alguseks 1692.

1749–1757 Wilhelm Gabriel Wagner

Wilhelm Gabriel Wagner oli esimene õpetaja, kes teenis valmivas ja seejärel pühitsetud Eliisabeti kirikus. Kiriku nurgakivi oli pandud 25. juunil 1744, torni tippu seati kukk ja kuldne muna 1747 ning 29. märtsil 1750 pühitses uue pühakoja Pärnu Nikolai koguduse õpetaja Georg Matthäus Schnetter.

Wagneri teenistus jäi lühikeseks: ta suri 1757. aastal vaid 31-aastasena ja maeti Eliisabeti kiriku altari alla. Tema hauda katnud kivi on tänaseks tõstetud altari kõrvale seina. Hauaplaadi kiri ütleb: «Õiged tulevad oma Õnnistegija juurde.» Nii on Wagner ainus Eliisabeti koguduse vaimulik, kelle puhkepaik on kirikus endas.

Ametiaastad allikais. Ametiaastates 1749–1757 on allikad üksmeelel. J. Hasselblatti koguduselugu (1898) toob ära ka hauaplaadi teksti, mille järgi ta suri 21. oktoobril 1757.

1758–1775 Johann Friedrich Haller

Johann Friedrich Haller (10. august 1696 Königsee, Tüüringi – 15. juuni 1775) immatrikuleeriti 1718. aastal Jena ülikooli üliõpilaseks. Ta oli 1728–1735 Tõstamaa Maarja koguduse ja 1735–1757 Pärnu-Jakobi koguduse õpetaja – viimases ametis oli ta ametiülesannete hooletu täitmise tõttu 1751. aastal pooleks aastaks ametist kõrvaldatud.

Aastatel 1758–1775 teenis Haller Pärnu Eliisabeti kogudust, olles ühtlasi Pärnu linnakonsistooriumi assessor. Tema ametiajal sai kirik lõplikult sisustatud ja 1759. aastal valmis koguduse pastoraat.

Ametiaastad allikais. J. Hasselblatti koguduselugu (1898) annab ametiajaks 1757–1775 ja märgib, et enne Pärnusse tulekut oli ta 22 aastat Jakobi kiriku õpetaja; uuem õpetajate loend ja koguduse varasem nimekiri annavad alguseks 1758.

1775–1798 Johann Friedrich Schulinus

Johann Friedrich Schulinus (3. jaanuar 1741 Ruhja – 1. märts 1798 Pärnu) oli pärit vaimulikuperest: tema isa oli Ruhja koguduse õpetaja ja vanaisa Lazdona ning Ruhja koguduste õpetaja. Ta õppis Riia lütseumis ning seejärel usuteadust Kieli, Jena, Halle ja Kopenhaageni ülikoolis. Õpetajaks ordineeriti ta 7. jaanuaril 1770.

Aastatel 1770–1775 oli Schulinus Pärnu Eliisabeti koguduse adjunktõpetaja ehk oma eelkäija Halleri abiline ning 1775–1798, kuni surmani, koguduse õpetaja. Nõnda oli ta kokku 28 aastat Eliisabeti koguduse teenistuses.

1798–1808 Heinrich Bochmann

Heinrich Bochmann (3. veebruar 1776 Pärnu – 1. juuli 1835 Audru) oli üks väheseid Eliisabeti koguduse õpetajaid, kes oli sündinud Pärnus endas. Ta õppis Königsbergi ülikoolis ning oli 1798–1808 Eliisabeti koguduse õpetaja, seejärel 1808–1835 Audru Püha Risti koguduse õpetaja ja 1828–1835 Pärnu praostkonna praost.

Bochmann tundis huvi eesti rahvalaulu vastu ja tegi kaastööd oma ametijärglase Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjale «Beiträge»: ta avaldas seal kaks pulmalaulu, ühe kiigelaulu ja neli muud rahvalaulu koos omapoolsete kommentaaridega, mis on tänapäeval huvitav allikas ka selle kohta, kuidas tolleaegne baltisakslane eestlasi nägi.

Ametiaastad allikais. J. Hasselblatti koguduselugu (1898) annab ametiajaks 1798–1807 ja märgib, et ta kutsuti Audru kiriku õpetajaks ning läks sinna 1807; uuem õpetajate loend annab lõpuks 1808.

1808 Christian Friedrich Dingelstädt

Christian Friedrich Dingelstädt (19. veebruar 1772 Kuressaare – 22. detsember 1808 Pärnu) jõudis Eliisabeti kogudust teenida vaid mõne kuu – ta suri ametisse asumise aastal Pärnus. Mõnes allikas on tema ametiajaks märgitud 1808–1809, sest järgmine õpetaja asus ametisse alles järgmisel aastal.

Ta õppis alates 1781. aastast Riia lütseumis ja 1789–1793 Jena ülikoolis. Enne Pärnusse tulekut oli ta 1796–1801 Cēsise kooli rektor, 1801–1802 Kuressaare Laurentiuse koguduse abiõpetaja ja kooli õppealajuhataja, 1801–1808 Saaremaa konsistooriumi notar ning 1802–1808 Anseküla Maarja koguduse õpetaja.

Dingelstädt oli oma ametijärglase lang: tema abikaasa Amalie oli Johann Heinrich Rosenplänteri õde.

Ametiaastad allikais. J. Hasselblatti koguduselugu (1898) tsiteerib Nikolai kiriku kroonikat, mille järgi ta suri 10. detsembril 1808; uuem õpetajate loend märgib ametiajaks 1808–1809, sest järgmine õpetaja asus ametisse alles 1809.

1809–1846 Johann Heinrich Rosenplänter

Johann Heinrich Rosenplänter (23. juuli 1782 Valmiera – 27. aprill 1846 Pärnu) on kogu Eliisabeti koguduse ajaloo tuntuim vaimulik ja üks eesti keele ning kirjanduse teadusliku uurimise rajajaid.

Ta sündis Valmieras postijaamapidaja pojana, õppis Tallinna gümnaasiumis ja Riia toomkoolis ning 1803–1806 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Enne vaimulikuametit oli ta koduõpetaja, Pärnu algkooliõpetaja ja Riias sillakohtu kirjutaja. Aastatel 1808–1809 oli ta Tori pastor ja 1809. aastast kuni surmani Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja, ühtlasi 1834. aastani Pärnu linnakonsistooriumi vaimulik assessor.

Rosenplänteri ajal haaras Eliisabeti kogudus nii Pärnu linna- kui ka maarahvast. Kuid tema tähtsus ulatub kaugele üle kihelkonnapiiride. Aastatel 1813–1832 andis ta oma kulul välja eesti keele uurimisele pühendatud ajakirja «Beiträge zur genaueren Kenntniss der ehstnischen Sprache» («Lisandusi eesti keele lähemaks tundmiseks»), mida ilmus kakskümmend vihikut kokku 3500 leheküljel. Kaastöölisteks olid peale baltisaksa estofiilide ka esimesed eesti haritlased – Otto Wilhelm Masing, Kristjan Jaak Peterson, Abram Holter jt. «Beiträge» pani aluse eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule teaduslikule uurimisele ning selle koosseisus ilmus ka esimene eestikeelsete väljaannete bibliograafia.

Aastatel 1814–1820 juhatas Rosenplänter Pärnus eesti koolmeistrite kooli – esimest pedagoogikaõppeasutust, kus õpetati eesti keeles. Ta pidas vajalikuks eesti keele õpetamist ka gümnaasiumides, korraldas 1816–1829 eestikeelsete näidendite lavastamist, andis välja kooliraamatuid, aabitsa (1823) ja esimese eestikeelse kirjatehnika käsiraamatu «Kirjutusse-lehhed» (1820).

Rosenplänter kogus eestikeelseid ja eesti keelt käsitlevaid raamatuid ning käsikirju ja koostas kõigi seni ilmunud eesti raamatute üldnimestiku. Just tänu temale on säilinud Kristjan Jaak Petersoni ja Gustav Adolph Oldekopi luuletused ning Otto Wilhelm Masingu kirjad. Ta oli Kuressaare Eesti Seltsi, Läti Kirjandusseltsi ja Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Seltsi auliige. Rosenplänter on maetud Pärnu Alevi kalmistule.

1846–1863 Ernst Wilhelm Woldemar Schultz

Ernst Wilhelm Woldemar Schultz (5. detsember 1813 Tartu – 21. september 1887 Tallinn) lõpetas Tartu gümnaasiumi ja õppis 1832–1836 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, seejärel 1838–1839 Halle ja Berliini ülikoolis filoloogiat ja usuteadust. Ordineeriti 1842. aastal ja teenis esmalt 1842–1846 Saarde Katariina kogudust.

Aastatel 1846–1863 oli ta Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja ja 1856–1863 ühtlasi Pärnu praostkonna praost. Tema ametiaega jääb 1850. aasta suur siseremont, mil kirik sai praeguse altari ja kantsli, ning 1854. aastal üles seatud altarimaal «Ülestõusmine».

1863. aastal kutsuti Schultz Tallinna: temast sai Eestimaa kindralsuperintendent, Eestimaa konsistooriumi asepresident ja Toomkiriku koguduse ülempastor. 1883. aastal andis Tartu Ülikool talle usuteaduse audoktori kraadi. Ta osales Piibliseltsi ja Evangeeliumi Seltsi töös, oli eestikeelsete kooliraamatute autor ja vaimulike laulude tõlkija ning andis 1847–1849 koos Karuse koguduse õpetaja F. W. A. Hasselblattiga välja vaimulikku ajakirja «Leiwakorwikenne».

Ajalooline tõde nõuab ka teise poole väljaütlemist: Schultz ei pooldanud teoloogilise kõrgharidusega eestlaste vaimulikku ametisse saamist ning toetas eestlaste vabatahtliku saksastamise ideed. Nõnda kehastab ta ühtaegu nii oma aja kirikliku hoolekande kui ka baltisaksa seisusliku maailmavaate pingeid.

Ametiaastad allikais. Ametiaja alguseks annab uuem õpetajate loend 1846, koguduse varasem nimekiri aga 1847.

1863–1881 Conrad Wilhelm Heinrich Bergwitz

Conrad Wilhelm Heinrich Bergwitz (23. november 1833 Riia – 16. juuni 1881 Pärnu) õppis 1843–1851 Riia kubermangugümnaasiumis ja 1852–1855 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Prooviaasta pidas ta 1858. aastal Kanepi Jaani koguduses Georg von Holsti juures ning ordineeriti õpetajaks 31. jaanuaril 1861 Tartus.

Ta oli 1860. aastal Kanepi adjunktõpetaja, 1861–1863 Mustjala Anna koguduse õpetaja ning 22. septembrist 1863 kuni surmani 1881 Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja. Ta on maetud Pärnu Alevi kalmistule.

Bergwitzi ametiaega jääb Pärnu kiire kasv ja eesti rahvusliku ärkamisaja algus – neilsamul aastail andis Pärnus välja esimest eestikeelset nädalalehte «Perno Postimees» Johann Voldemar Jannsen, kes muu hulgas osales ka Eliisabeti koguduse jumalateenistustel ja laulis kiriku kooris.

1881–1889 Constantin Lementy

Constantin Eduard Valentin Lementy (11. veebruar 1848 Aidu, Paistu vald – 28. november 1889 Berliin) lõpetas progümnaasiumi Pärnus ja gümnaasiumi Tartus ning õppis 1867–1873 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Prooviaastal oli ta Tartu Maarja koguduses Adalbert Hugo Willigerode juures ja ordineeriti õpetajaks 17. novembril 1874.

Enne Pärnusse tulekut oli ta 1874–1875 Võru praostkonna vikaarõpetaja, 1876–1879 Kadrina Katariina koguduse vikaarõpetaja ja 1879–1881 Kihelkonna Mihkli koguduse õpetaja. Pärnu Eliisabeti koguduse õpetajaks introdutseeriti ta 8. novembril 1881 ja selles ametis oli ta surmani 1889. aastal, mis tabas teda Berliinis.

1890–1934 Johannes Hasselblatt

Ferdinand Alexander Johannes Hasselblatt (4. oktoober 1861 Kambja – 25. juuli 1934 Pärnu) teenis Eliisabeti kogudust 44 aastat – rohkem kui ükski teine vaimulik peale Salomo Heinrich Vestringi.

Ta pärines vaimulikusuguvõsast: vanaisa oli Viru-Nigula, isa Kambja koguduse õpetaja. Ta lõpetas Tartus gümnaasiumi ja õppis 1882–1887 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, oli prooviaastal Võnnu, Kambja ja Rõuge koguduses ning ordineeriti 20. märtsil 1888. Pärnu Eliisabeti koguduse esimese pihtkonna õpetajaks introdutseeriti ta 15. aprillil 1890.

Hasselblatt oli ühtlasi vanglavaimulik, 1921–1923 sõjaväevaimulik ja 1929–1930 Pärnu praostkonna praosti kohusetäitja. Tema ametiaega jäävad koguduse ajaloo suurimad ehitustööd ja muutused: 1893. aastal valmis kiriku lõunapoolne põiklööv koos vääridega ja 19. oktoobril pühitseti nn uus kirik; 1899. aastal pühitseti Ülejõe palvemaja; 1924. aastal jagati suureks kasvanud kogudus kaheks pihtkonnaks, kummalegi oma õpetajaga; 1928. aastal sai kirik uue, tänini kasutatava oreli.

Iseloomulik on üks väike seik: juurdeehituse heaks annetas juba 1890. aastal raha karskusselts Valgus, keda Hasselblatt kiitis kui abilisi «joomatõve vastu võitlemises». Täna kogunevad samas kirikus AA rühmad – võitlus sõltuvuste vastu jätkub sealt, kust karskusselts 19. sajandil alustas. Hasselblatt on maetud Pärnu Alevi kalmistule.

1925–1940 August Arumäe

August Arumäe (kuni 1939 August Grünberg; 11. august 1895 Heimtali vald, Viljandimaa – 26. september 1976 Pärnu) lõpetas 1916. aastal Pärnu Aleksandri Gümnaasiumi ja 1924. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonna, pidas prooviaasta Tartu Peetri koguduses ning ordineeriti 1. jaanuaril 1925.

Ta oli Pärnu Eliisabeti koguduse 2. pihtkonna õpetaja 1925–1940 ning 1930–1941 Pärnu praostkonna praost. Tema eestvedamisel ja paljude annetajate toel telliti 1928. aastal kirikule uus orel. Kui 1939. aastal lahkus enamik Pärnu Nikolai koguduse liikmeid Saksamaale, otsustas Eliisabeti koguduse 2. pihtkond eesotsas Arumäega vana Nikolai kiriku uuesti kasutusele võtta – selleks moodustati Pärnu Niguliste kogudus, mille õpetaja Arumäe oli 1940–1941.

1941. aastal NKVD Arumäe arreteeris ja ta küüditati. Pärast Siberist naasmist teenis ta 1958–1964 Pindi ja seejärel kuni 1969. aastani Häädemeeste kogudust. Ta oli EELK Usuteaduse Instituudi praktilise usuteaduse õppejõud ning 1930.–1940. aastatel ilmunud usuõpetuse õpikute autor ja kaasautor. Tema mälestusteraamat «Hiiobi õnnistus» ilmus 2005. aastal. Arumäe on maetud Pärnu Alevi kalmistule.

Ametiaastad allikais. Eliisabeti koguduse 2. pihtkonna õpetaja ametiajaks annavad nii koguduse varasem nimekiri kui ka tema Vikipeedia-artikkel 1925–1940; uuem õpetajate loends toodud 1925–1941 hõlmab ka aastat, mil ta oli Pärnu Niguliste koguduse õpetaja.

1935–1944 Harry Johann Nuudi

Harry Johann Nuudi (15. juuni 1894 Sindi – 3. mai 1965 Christiansted, USA Neitsisaared) oli pärnakas: ta õppis Sindi algkoolis ja Pärnu poeglaste gümnaasiumis ning seejärel usuteadust Tartu Ülikoolis. Enne ordineerimist töötas ta Pärnu ühisgümnaasiumis ladina keele ja usuõpetuse õpetajana; õpetajaks ordineeriti ta 13. aprillil 1930.

Pärast Pärnu-Jakobi koguduse teenimist (1930–1935) oli ta 1935–1939 Eliisabeti koguduse 1. pihtkonna õpetaja ja 1939–1944 kogu koguduse õpetaja. Aastatel 1935–1940 oli ta ka konsistooriumi assessor.

Nuudi oli laiahaardeline hoolekandetöö tegija: Sisemisjoni Seltsi asutuse Nain kuraator, Eesti Pimedate Seltsi esimees, Eesti Kurttummade Seltsi auesimees, Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi juhatuse liige ja Vangide Hooldamise Seltsi esimees. Tema ametiaega jäi ka 1941. aasta juuli pommitamine, milles Eliisabeti kirik sai raskesti kannatada.

1944. aastal põgenes ta Saksamaale, teenis eestlasi Pommeris, Kappelnis ja Oldenburgis ning oli pärast sõda Briti okupatsioonitsooni eestlaste usuelu korraldaja ja 1948–1950 praosti kohusetäitja. 1950. aastast elas ta Ameerika Ühendriikides, toimetas 1949–1955 Chicagos ajakirja «Usu Sõna» ning oli 1956–1965 Christianstedi koguduse õpetaja ja USA Neitsisaarte misjoniõpetaja.

1941–1945 Juhan Reidak

Juhan Reidak (kuni 1936 Juhan Reitag; 29. september 1876 Pärsti – 1. märts 1945 Tori) teenis Eliisabeti kogudust sõja-aastatel Torist, olles ühtlasi 1941–1945 Pärnu praostkonna praosti kohusetäitja.

Ta õppis Pärsti vallakoolis, Viljandi kihelkonna- ja linnakoolis, Hugo Treffneri gümnaasiumis ning Pärnu gümnaasiumis, seejärel 1897–1901 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Ordineeriti õpetajaks 20. märtsil 1904 Tarvastus. Ta oli Viljandi praostkonna vikaarõpetaja, 1907–1911 Püha Jakobi koguduse õpetaja ja 1911. aastast kuni surmani Tori koguduse õpetaja, aastatel 1930–1945 ka Pärnu praostkonna abipraost.

Reidak suri ametis 1945. aasta märtsis. Tema tütar Irene abiellus 1943. aastal Hillar Põlluga, kellest sai vahetult pärast seda Eliisabeti koguduse õpetaja.

1945–1953 Hillar Põld

Hillar Hans Põld (7. september 1911 Kose – 29. aprill 1980 Tallinn) oli enne teoloogiaõpinguid diplomeeritud pianist: ta lõpetas 1935. aastal Tallinna Konservatooriumi klaveriklassi klaverikunstniku diplomiga. Usuteadust õppis ta 1935–1940 ja 1942–1943 Tartu Ülikoolis ning ordineeriti 4. aprillil 1943 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus piiskop Johan Kõpu poolt.

Aastatel 1945–1953 oli ta Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja ja samal ajal Pärnu praostkonna praosti kohusetäitja, 1946. aastal ka Tori koguduse hooldajaõpetaja. Need olid koguduse jaoks kõige raskemad aastad: sõjajärgne varemetes linn, kirikuvarade võõrandamine, usuõpetuse keeld ja algavad repressioonid.

Pärnust siirdus ta 1953. aastal Simuna kogudusse (kuni 1974) ja seejärel Juuru kogudusse. Ta oli Usuteaduse Instituudi ajaloolise usuteaduse õppejõud ja professor ning EELK piiblitõlke- ja agendakomisjoni liige. Tema isa Harald Põld oli Kose koguduse õpetaja ja Eesti Misjoni Seltsi välismisjoni juhataja, onu Peeter Põld tuntud kooli- ja riigitegelane.

1953–1963 Albert Roosvalt

Albert Roosvalt (16. veebruar 1903 Tudulinna – 3. veebruar 1963 Pärnu) oli enne vaimulikuteed kooliõpetaja: ta lõpetas 1925. aastal Rakvere Õpetajate Seminari. Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetas ta 1934. aastal ja ordineeriti 31. mail 1936 Tallinna toomkirikus piiskop Hugo Bernhard Rahamäe poolt.

Pärnu Eliisabeti kogudusega seob teda kaks perioodi. 13. detsembril 1936 valiti ta koguduse I ja II pihtkonna noorsootöö õpetajaks ja ta asus ametisse 1. jaanuaril 1937. Aastatel 1939–1953 teenis ta Leesi, Kuusalu ja Loksa kogudusi ning oli Ida-Harju abipraost ja praost. 1953. aastal kutsuti ta tagasi Pärnusse: temast sai Eliisabeti koguduse õpetaja ja 29. juulil 1953 Pärnu praostkonna praost.

Roosvalt suri ametis 1963. aasta veebruaris ja on maetud Kuusalu kalmistule. Tema poeg Uno Roosvalt on maalikunstnik.

1955–1956 Rein Laubach

Rein Laubach (1930–1985) teenis Pärnu Eliisabeti kogudust praost Albert Roosvalti abilisena aastatel 1955–1956. Nõukogude aja algusaastatel oli tavaline, et suurt linnakogudust teenis kaks vaimulikku, kellest teine oli abiõpetaja; Laubach oli neist esimene pärast sõda.

Tema elukäigust on avalikes allikates säilinud napilt teateid – ta on üks neist vaimulikest, kelle töö jäi suures osas dokumenteerimata ajal, mil kiriku tegevust igati piirati.

1956–1962 René Tasmuth

René Erich Tasmuth (16. veebruar 1928 Tallinn – 23. veebruar 2008 Tallinn) lõpetas 1946. aastal Tallinna 2. Keskkooli, käis leeris Toompea Kaarli koguduses ja alustas arstiteaduse õpinguid, kuid asus 1947. aastal õppima Usuteaduse Instituudis. Aseõpetajaks ordineeriti ta 23. augustil 1951 ja õpetajaõigused sai ta 1960. aastal.

Aastatel 1951–1956 oli ta Vändra Martini koguduse õpetaja ja Tori koguduse hooldajaõpetaja ning 1. juunist 1956 kuni 1962. aastani teenis ta praost Albert Roosvalti abilisena Pärnu Eliisabeti kogudust. Tervislikel põhjustel vabastati ta Pärnust 1962. aasta juulist.

Hiljem teenis ta Jõelähtme kogudust ja 1967. aastast Nõmme Rahu koguduse filiaali Harku tänava palvelas, millest sai tema elutöö. Teda mäletatakse eeskätt mõjuka ja kaasakiskuva jutlustajana, kelle kõne oli täis elulisi näiteid. Tema poeg Randar Tasmuth on vaimulik ja teoloog.

1962–1989 Evald Saag

Evald Saag (24. november 1912 Krabi vald, Võrumaa – 20. oktoober 2004 Tallinn) oli teoloog ja vaimulik, kes teenis Pärnu Eliisabeti kogudust 27 aastat – kogu nõukogude aja kõige pikema järjepideva ametiajaga.

Ta õppis Krabi algkoolis, lõpetas Võru Haridusseltsi gümnaasiumi ja Tondi sõjakooli ning astus 1935. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mille lõpetas 1940. aastal teoloogiamagistri kraadiga Vana Testamendi ja semi filoloogia alal. Vikaarõpetajaks ordineeris ta 14. detsembril 1941 piiskop Johan Kõpp. Enne Pärnut teenis ta Paldiski ja Rapla kogudust ning oli Ida-Harju praosti kohusetäitja.

Saag oli üks EELK Usuteaduse Instituudi asutajaid, kus ta töötas dekaanina ja Vana Testamendi õppetooli juhatajana; 1980. aastal sai temast instituudi audoktor. 1996. aastal andis konsistoorium talle praosti aunimetuse ning 2001. aastal autasustas president Lennart Meri teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga. Ta oli haritlaste seas legendaarne, hea jutuvestja ja õpetaja, kelle loenguid on säilinud ka Ööülikooli salvestistes.

Evald Saag abiellus 1942. aastal Uku Masingu õe Agnesega. Ta on maetud Rapla kalmistule.

1962–1990 Richard Võlli

Richard Karl Erich Võlli (8. aprill 1911 Rannu – 23. juuli 2002 Pärnu) lõpetas 1931. aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja õppis 1933–1937 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Õpetajaks ordineeriti ta 26. detsembril 1938.

Ta oli Valga praostkonna vikaarõpetaja, Tartu Peetri koguduse õpetaja Jaak Tauli adjunkt ja Hugo Treffneri Gümnaasiumi usuõpetuse õpetaja ning 1941–1944 Halliste Püha Anna koguduse õpetaja. 16. novembril 1944 arreteeris NKVD ta ja ta vabanes alles 1956. aastal – kaksteist aastat vangistust.

Pärast vabanemist teenis ta 1956–1962 Tori kogudust ning 1962–1990 oli ta Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja ja Pärnu praostkonna praost. Tema ja Evald Saagi kõrvuti teenimise aastad olid koguduse jaoks püsivuse aeg: vaatamata piirangutele ei katkenud kirikus jumalateenistuslik elu kordagi. 1997. aastal tunnustati Võllit usu- ja vaimuelu edendajana Pärnu vapimärgiga. Ta on maetud Pärnu Alevi kalmistule.

1990–2005 Andres Põder

Andres Põder (sündinud 22. novembril 1949 Haapsalus) asus Eliisabeti kogudust teenima 1990. aastal – ajal, mil taasiseseisvuv Eesti tõi kirikusse uue rahvahulga ja kirik oli pühapäeviti pilgeni täis.

Aseõpetajaks ordineeriti ta 19. septembril 1976 ja õpetajaõigused sai ta pärast Usuteaduse Instituudi lõpetamist 1980. aastal. Enne Pärnut teenis ta Viru-Nigula ja Kunda, Suure-Jaani ja Kõpu ning Räpina ja Mehikoorma kogudust. Aastatel 1990–2005 oli ta Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja, Pärnu praostkonna praost ja EELK Konsistooriumi assessor.

Tema ametiajal tehti kirikus suured tööd: 1991. aastal vahetati katus, 1992 sai kirik tagasi algsed värvid, 1993–1995 ehitati kiriku külge kogudusemaja, mille piiskop Einar Soone pühitses 16. juunil 1995, ning 1994–1995 uuendati kirikusaal. Põder oli ka Eesti Kongressi saadik ja Pärnu linnavolikogu aseesimees.

24. novembril 2004 valis kirikukogu Andres Põdra EELK peapiiskopiks ja 2. veebruaril 2005 seati ta ametisse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Peapiiskop oli ta 2014. aastani ning 2013–2022 ka Eesti Kirikute Nõukogu president. Teda on tunnustatud muu hulgas Pärnu vapimärgi (2005), Valgetähe II klassi teenetemärgi (2006) ja EELK elutööpreemiaga (2022).

2005–2016 Enn Auksmann

Enn Auksmann (sündinud 30. oktoobril 1969 Pärnus) on sündinud pärnakas. Ta õppis 1987–1990 Tartu Ülikoolis ajalugu ja 1990–2003 Usuteaduse Instituudis. Aseõpetajaks ordineeriti ta 10. oktoobril 1992 ning enne Pärnusse tulekut teenis ta Jõelähtme, Paide ja Anna kogudust ning 1998–2004 Kärdla, Pühalepa ja Reigi kogudust Hiiumaal.

Eliisabeti kogudusse tuli ta 2004. aastal abiõpetajaks Andres Põdra kõrvale ja pärast Põdra valimist peapiiskopiks sai temast 2005. aastal koguduse õpetaja. Pärnu praostkonna praostiks valiti ta 2005., 2009. ja 2013. aastal.

Auksmann on olnud Eesti Luterliku Tunni, Eesti Kristliku Televisiooni ja Pereraadio kaastööline ning saatejuht; alates 2019. aasta advendiajast koostab ta abimaterjale EELK vaimulikele jutluste ettevalmistamiseks. 2008. aastal pälvis ta EELK meediapreemia ja 2022. aastal EELK teeneteristi III järgu. 2016. aasta suvel kolis ta perega Ameerika Ühendriikidesse ja asus teenima E.E.L.K. Los Angelese kogudust.

2018–2024 Tõnu Taremaa

Tõnu Taremaa (sündinud 24. mail 1959 Tallinnas) on hariduselt muusik: ta lõpetas 1977. aastal Tallinna Muusikakeskkooli ja 1982. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika erialal. Usuteadust õppis ta 1992–2007 Usuteaduse Instituudis, diakoniks ordineeriti ta 11. augustil 1991 ja õpetajaks 9. märtsil 2007.

Ta on teeninud Ilumäe, Kunda ja Viru-Nigula, Pärnu-Jakobi, Tori ja Sindi kogudust. Pärnu praostkonna praosti kohusetäitja oli ta 2016. aastast ja praost 2017. aastast kuni 2025. aasta aprillini. Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja oli ta 1. aprillist 2018 kuni 31. oktoobrini 2024.

Tema ametiaega jäi ka koroonapandeemia, mis sundis kogudust otsima uusi viise jumalateenistuse ja kogudusetöö korraldamiseks. 27. detsembril 2025 liitus Taremaa roomakatoliku kirikuga ning ta on samast päevast kustutatud EELK vaimulike nimekirjast.

2024– Toomas Nigola

Toomas Nigola (sündinud 10. jaanuaril 1981 Pärnus) on koguduse praegune õpetaja. Ta lõpetas 1998. aastal Pärnu Koidula Gümnaasiumi, õppis 1998–2003 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, 2003–2007 EELK Usuteaduse Instituudis ja 2015–2017 Tartu Ülikoolis kommunikatsioonijuhtimist. Diakoniks ordineeriti ta 13. aprillil 2003 ja õpetajaks 9. märtsil 2007.

Enne praegust ametit teenis ta jutlustaja ja diakonina Kambja koguduses, oli 2002–2003 Tartu vangla kaplan ning 2004–2005 Rahvusvahelise Vanglakaplanite Assotsiatsiooni Euroopa osakonna täitevsekretär. Ta on läbinud Ameerika Ühendriikides politseikaplani väljaõppe ja osalenud politseikaplanaadi loomisel Eestis. Tema 2006. aastal EELK Usuteaduse Instituudis kaitstud diplomitöö «Kristliku politseikaplani käsiraamat» sai aluseks 2009. aastal ilmunud Eesti politseikaplani käsiraamatule, mille kaasautor ta koos dr Tõnis Nõmmikuga on.

Pärnu Eliisabeti kogudusega on ta seotud juba 2005. aastast, mil ta asus siin teenima esmalt diakoni ja seejärel abiõpetajana. Aastatel 2007–2024 oli ta Põlva Maarja koguduse õpetaja. 22. septembril 2024 valis Eliisabeti koguduse nõukogu ta koguduse õpetajaks; tööd alustas ta 1. novembril ja ametisse seati 3. novembril 2024. 11. aprillil 2025 valis Pärnu praostkonna sinod ta praostiks.

Alates 2015. aastast on ta seotud EELK üldkirikliku meediatööga – esmalt kutsuti ta kiriku sõnumit vahendama sotsiaalmeedia kaudu ja 2023. aasta novembrist vastutab ta kirikuvalitsuses laiemalt avalike suhete eest. 30. aprillil 2024 valis kirikukogu ta EELK assessoriks ja samal aastal valiti ta EELK aasta vaimulikuks.

2025– Joel Pulk

Joel Pulk (sündinud 1. aprillil 1972 Tartus) on Eliisabeti koguduse praegune abiõpetaja. Vaimulikuametisse jõudis ta pika koolimehetee kaudu.

Enne ordineerimist töötas ta Pärnu Ülejõe koolis ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana ning andis gümnaasiumiastmes usundiõpetuse tunde. Aastatel 2017–2020 oli ta Hiiumaal Käina kooli direktor, kolides sinna koos perega, ja naasis 2020. aasta suvel Pärnusse. Pärnu-Jaagupi põhikooli juhtis ta 2026. aasta juunini ning töötab nüüd kogudusetöö kõrval õpetajana Pärnu Kristlikus Erakoolis.

Vaimuliku prooviaasta tegi Joel Pulk Pärnu-Jakobi koguduses õpetaja Kristiina Jõgi juhendamisel. EELK õpetajaks ordineeriti ta taevaminemispühal, 29. mail 2025 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.

Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja ametisse seadis ta Saare-Lääne piiskop Anti Toplaan 22. juuni 2025 õhtusel missal. Piiskoppi assisteerisid koguduse endine õpetaja, peapiiskop emeeritus Andres Põder ja koguduse praegune õpetaja Toomas Nigola; kaasa teenisid praost emeeritus Tõnu Taremaa ning õpetajad Aili Ilves ja Meelis Malk.

Oma esimeses jutluses koguduse abiõpetajana ütles ta: «Soovin käia igal pool Jumala Sõna sulasena.» Ameti poolest kuulub abiõpetaja ka koguduse juhatusse.

Koguduse vaimulikud täna

Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja on Toomas Nigola ja abiõpetaja Joel Pulk. Jumalateenistused peetakse igal pühapäeval kell 10 ja kolmapäeviti kell 18. Vaimulikuga saab ühendust võtta koguduse kantselei kaudu: Nikolai 22, Pärnu, telefon +372 5666 4626, e-post parnu.eliisabeti@eelk.ee.

Allikad

• Johannes Hasselblatt. «Pärnu Elisabeti-kiriku ajalugu». Tartu: K. Mattiesen, 1898
• «Pärnu Eliisabeti kogudus» ja üksikute vaimulike artiklid Eesti Vikipeedias
• Koguduse varasemal kodulehel avaldatud õpetajate nimekiri
• Kristjan Luhamets. «Koguduse lugu: Pärnu Eliisabeti kogudus». Pereraadio / e-Kirik, 2021
• «Pärnu Eliisabeti kogudus. Eel- ja ajalugu». Pärnu, 2000
• «Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918». Böhlau Verlag, Köln–Wien, 1977
• Konrad Veem. «Eesti Vaba Rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon». EVR, Stockholm, 1988
• K. E. Napiersky. «Livländische Kirchen- und Prediger-Matrikel», 1843
• EELK vaimulike leksikon, EELK koguduste register, ajaleht Eesti Kirik ja e-Kiriku uudised

↑ Tagasi lehe algusesse