2. pühapäev pärast ilmumispüha

Samaaria Naine ütles Jeesusele tänase pühapäeva evangeeliumiloos: “Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!” (Johannese 4:5-26)

Janu on oluline. Sageli ei tule inimene Jumala juurde mitte seepärast, et tal oleks õpetuslikult kõik selge, vaid seepärast, et ta on väsinud oma lõputust “kaevul käimisest”. Mõni on kõik ära proovinud, et oma sisimat janu kustutada, kuni viimaks jõuab päästva palveni: “Issand Jeesus, anna mulle seda vett.” Ja kes iganes evangeeliumi lugenud on, teab, et sellisele palvele vastab Jumal suurima heameelega.

Samaaria naine tuli kaevule vett võtma, aga tegelikult tuli Kristus kaevule naist võtma – mitte omandina, vaid päästetuna, uuena, Jumala lepitatud ja ülendatud lapsena. Naine otsis vett, aga ta sai Allika. Ja see pole üksnes ammune, muistne lugu.

Jeesus Kristus on elav Issand, kes kõnetab iga inimest ka täna. Ta ütleb endiselt: “Kui sa teaksid Jumala kinki…” Ta ütleb endiselt: “Anna mulle juua” – st luba mul tulla sinu ellu, luba mul alustada. Ja ta ütleb endiselt: “Mine kutsu oma mees…” – st tule valguse juurde, lase mul andestada sulle su patud, et võiksid saada vabaks. Ta ütleb endiselt: “Mina, kes sinuga räägin Olen see, keda su süda sisimas igatseb – sest sa oled loodud minu näo järgi, elama õnnelikus osaduses minuga igavesti. Anna ennast leida.”


Vaata ka:

Otsing

Loetuimad lood

Teemad