2. pühapäev pärast nelipüha

Tänases evangeeliumis (Lk 16:19-31) seab Õnnistegija meie ette kaks vastandlikku kuju.

Ühelt poolt keegi rikas mees, kes pummeldab oma elus luksuslikult, kannab kõige kallimaid rõivaid ning konsumeerib kõige kallimaid roogi. Ta näib olevat üks neist, kes näevad kangesti vaeva selle nimel, et inimesed teda vaadates näeksid justnimelt seda, kui rikas ta on – nii rikas, et võib oma positsiooni tõestamiseks kulutada tohutuid summasid asjadele, mille ainus funktsioon on olla hästi kallis. Nii rikas, et teiste vajadustele mõtlemiseks, empaatiaks, pole justkui vajadustki. Nõnda jääbki ta nimetuks – tema identiteedi keskmeks ongi vaid see, et ta oli rikas.

Rikka tundmatu kõrval elab veel üks mees: Laatsarus. Nad jagavad sama maailma, elavad isegi samal tänaval. Tema kohta öeldakse, et ta oli sunnitud püüdma toituda rikka elunautija laualt pudenevaist leivaraasukestest. See aga ei tähenda mitte leivalõikamisest üle jäänud purusid, vaid tolle aja kombe kohaselt ära visatud leivatükke, millega käsi puhastati. Meie aja mõistes pidi ta endale prügikastist süüa hankima, sest muud pole tal võtta.

Seda meest tunneb Jeesus nimepidi.
Vahest pole põhjus, miks üks on meile nimepidi tuttav ja teine jääb tundmatuks mitte ühe või teise varanduslik olukord, vaid nende suhtumine ellu, inimestesse ja Jumalasse. “Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!” ütleb Issand Jeesus kohtupäeval ülekohtustele, kes pole hoolinud kellestki muust peale iseenda (Mt 7:23). Küll on hirmus olla võõras oma Loojale!

Kuidas on võimalik olla Jumalale võõras? Üksnes siis, kui inimene otsustab sulgeda oma südame Jumala armastuse ees. Ühtegi muud võimalust ei ole, sest Jumal on tõesti palju vaeva näinud selleks, et iga tema loodud olend võiks saada tema armsaks lapseks.

“Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks,” rõhutab Issand evangeeliumis (Jh 12:25) See tähendab: kes seab oma olemise ja elu sihiks iseenda heaolu ja õnne taotlemise, see jääb paratamatult kaotajaks ega olegi tõelisemas tähenduses elus. Sest mis elu see olekski, millest pole kasu kellelegi peale elaja enda? Kes aga annab end oma Loojale tagasi, tema tahte teenistusse maailma õnnistamiseks, see omandab elu ja kõike ülirohkesti (Jh 10:10).


Vaata ka:

Otsing

Loetuimad lood

Teemad