Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud! (Lk 13:34)
On paastuaja 5. pühapäev, Kristuse kannatamisaja algus.
Kui paastuaja algusosa pühapäevade teemadeks on olnud patukahetsus, meeleparandus ja võitlus pimedusejõudude vastu, siis paastuaja kaks viimast nädalat keskenduvad eriliselt Kristuse kannatusele. Kannatusele meie eest.
Variserid võisid Jeesuse väärõpetajaks kuulutada ja koos saduseridega survestada roomlasi teda risti lööma. Rahvas ristiteel võis ta üle irvitada. Kuid see kõik ei vääranud tõsiasja, et see oli Jumal ise, kes seal nende – ja meie – eest kannatas, et meil võiks olla julgust nii ajalikus elus kui ka surmatunnil. Nõnda on Jumal maailma armastanud (Jh 3:16) ja mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? (Rm 8:31-32)
Kohtumiseni kirikus kell 10!
