Täna tähistame Püha Kolmainsuse suurpüha ehk kolmainupüha. Kirik kutsub meid seeläbi mõtisklema mitte niivõrd keerulise õpetuse, kuivõrd imelise Jumala üle, kes on end meile ilmutanud Isa ja Poja ja Püha Vaimuna.
Me usume ühte Jumalasse kolmes isikus – Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse.
Me teame, et seda ei ole lihtne seletada ega oma piiratud aruga haarata. Kristluse kriitikud, näiteks juudid, moslemid või Jehoova tunnistajad ütlevad: „Te ei ole ju monoteistid. Te usute kolme jumalat.“ Meie vastame: „Ei, me usume ühte Jumalasse kolmes isikus.“
Me ei usu seda mitte sellepärast, et oleksime selle ise välja mõelnud või kuidagi loogiliselt tuletanud. Me usume me seda seepärast, et Jumal ise on ennast nõnda maailmale ilmutanud.
Jeesus ütleb tänases evangeeliumis: „Jääge minusse.“ Nii nagu oks ei saa kanda vilja lahus viinapuust, ei saa ka meie elada tõeliselt viljakat usuelu ilma ühenduseta Kristusega.
Kolmainu Jumal ei ole meie jaoks kauge teoloogiline idee. Tema on see, kelle nime me kanname. Tema on see, kelle omaks me ristimises oleme saanud. Kui meid kastetakse vette, saame me märjaks. Kui meid ristitakse kolmainu Jumala nimesse, saame me sellesama Jumala lasteks. Iga kord, kui teeme ristimärgi, meenutame endale seda suurt tõsiasja.
Kolmainupüha tuletab meelde ka meie ristimist. Me oleme ristitud Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning kutsutud osa saama sellest armastusest, mis ühendab Kolmainsuse isikuid igavikust igavikku. See ei ole üksnes tulevase taeva tõotus, vaid reaalsus, milles võime elada juba täna.
Olgu meie palveks, et see kaunis püha viiks meid aina lähemale Isale, Pojale ja Pühale Vaimule, nii et päev-päevalt kasvaksime selles armastuses, milleks Jumal on meid loonud.
Kohtumiseni kirikus, kus täna on meiega ka mitmed Tapiola koguduse noored!
