Jeesus ütleb: “Kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma kirkuse troonile. Ja tema ette kogutakse kõik rahvad ja Ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.“ Mt 25:31j
Surnutele mõeldes ei pääse me mööda küsimast, mis on neid ja meid ajaliku surma järel ootav igavik ja milline kuningas on see Kristus, kes aja lõppedes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Need teemad ei ole väga populaarsed. Surm surutakse meie päevil reaalelust kõrvale, virtuaalsesse ruumi, ja esitatakse seal näiliselt ohutu värdpildina. Mitte ainult filmides, vaid eriti just arvutimängudes, kus “elu läinud” ei ole eriti tõsine asi.
Palju armastatakse nüüdsel a’al kõnelda kõiksugu foobiatest. Väga levinud on kaks liiki hirmu: eluhirm ja surmahirm. On paradoksaalne, kui paljud tapavad endid surma kartmise pärast. Moodsast kultuurist on surm pagendatud. Läänemaailmas on surm nii ebameeldiv ja sündsusetu teema, et parem juba rääkida pornost. Surijad pagendatakse hooldekodudesse ja spetsiaalsetesse haiglatesse pilgu eest ära. Kui surm ja vanadus muutuvad tabuks, siis kaob ära ka parimas tegevuseas ja -jõus küpse täiskasvanu kuju. Ausse, otse jumalikuks tõstetakse noorus ja lapsikus. Häbenetakse olla vana ja auväärne. See on maailma mõtteviis, mis ei usu igavest elu.
Aga päriselt surmale mõtlemisest pääseda siiski ei õnnestu. Kusagil, tihti õige ootamatul hetkel, ootab see teema igaüht ja kes pole valmis temaga kohtuma, sellel ongi põhjust surma ees hirmu tunda tõesti.
Ristirahvale aga on surm tuttav teema. Me oleme sellele mõelnud. Me teame, milleks ta siin pattulangemise järel kaduvusse kütkestatud maailmas on ja kuhu viib. See on meile nagu raamatu lõpp – aga lõpmatu raamat oleks ju õudus. Piiblis anti Kainile surematus needusena. Kristlikus pärimuses räägitakse temast kui “igavesest juudist”, kellele surematus on karistus. Ta küll unistab surmast, kuid ei saa seda ometi.
Surm anti pattulangenud inimestele, et piiratud aegruumi katseajale, Jumalast lahus ja kiusaja poolt valitsetavale territooriumile elama asumine ei peaks kestma lõputult. Surmaga meie katseaeg lõpeb ning valikud, mida siin tegime, saavad lõplikult ilmsiks.
Ühes tuntud anekdoodis arutavad kaksikud emaüsas: “Ei tea, kas teispool ka midagi on?” – “Ei tea, aga keegi pole veel tagasi tulnud.” Noh, meil on nende ees eeliseid, sest meile on aja ja igaviku Looja ise üht-teist teada andnud selle kohta, mis väljaspool seda kitsukest aegruumi ootab. Jeesus Kristus, meie Õnnistegija, on surmastki naasnud ja pakub meile iseendas igavest ning tõelist Elu.
Me ei ole veel igavikus, aga me võime saada ühe pilgu sellest, kui me veedame võimalikult palju aega vaikses vaatluses. (Richard Wurmbrandt)
Peapiiskop Urmas Viilma on tõdenud, et liigne keskendumine mureasjadele hoiab meid kinni maises elus, mis ei ole aga muud kui viibimine kaduvikus. Me ei pea haarama selle elu järele ja sellest kinni hoidma, vaid janunema igaviku järele.
Meie ees on igavene dilemma, sest me oleme kahe riigi kodanikud. Me elame samaaegselt kaduvikus ja igavikus: oma sünni- ja surmahetke vahelises ajalikus maailmas ja samal ajal Kristuse jüngritena, Jeesuse saadikutena, Tema igavese kuningriigi lastena võime eelmaitsena kogeda juba igavesest elu.
Elamine lihtsalt elamise pärast, isegi võimalikult mugavalt või naudinguterikkalt elamise pärast, on tegelikult oma elu kaotamine. Elule tuleb leida sisu ja mõte, mis pole varustatud “kõlblik kuni” kuupäevaga. Iga ristiinimese sisuka ja mõtestatud elu eesmärk on elamine Kristuses. Saamine aina enam tema sarnaseks. See tähendab: armastada üha täiuslikumalt Jumalat ja tema looduid.
Ja see toob meid otsaga tagasi ka tänase evangeeliumilugemise juurde, selle viimse kohtupäeva juurde. Dies irae dies illa – see on hirmus vihapäev kõigile, kes leiavad endid sikkude seast.
Kes meist saab kindlalt väita, et oleme õiged? See, kes usub Jeesusesse kui oma Päästjasse ja Lunastajasse. See, kes tahab ja püüab armastada nii, nagu Issand Jeesus on armastama õpetanud, aga kes teab ka seda, et mis tema suutlikkusest puudu jääb, selle teeb tasa Jeesuse ristiveri, mis Kolgatal meie lunastamiseks valati. Temaga ühendatult on meie oma Tema õigus, kes täiuslikult toidab kõiki näljaseid, riietab alastiolijaid ning külastab haigeid ja vangis viibijaid.
Tule kohtuma Jeesusega juba nüüd, et võiksid olla Tema sõber ka viimsel kohtupäeval! Missa algab Eliisabeti kirikus kell 10.
