Täna tähistame me Kristuse kirgastamise püha. Evangeelium seab meie ette loo sellest, kuidas meie Issanda Jeesuse Kristuse jumalikku kirkust ilmutati pisut tema jüngritele Tabori mäel.
Pühakirjatekstid viivad meid täna selle müsteeriumi juurde, et kõigeväeline Jumal, kõiksuse Looja ja Ülalpidaja, on ühtaegu suurem ja teistsugune kui kogu tema loodud maailm oma mõõtmatuses, samas on ta aga meile igaühele ka lähemal kui me ise endale olemegi. Tema, kes hoiab olevana miljardeid galaktikaid ja suunab asjade kulgu ka neis paigus, kuhu meie parimadki teleskoobid vaatama ei ulatu, on siiski ka igal hetkel meiega ning soovib, et meie oleksime temaga.
Mooses kohtas Jumalat põlevas põõsas, paigas, mis oli nii püha, et ta pidi oma jalatsid jalast võtma. „Võta oma jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!” (2Ms 3:5). See oli kohtumine, mis täitis Moosese aukartuse ja alandlikkusega. Jumala pühadus on nii ülekaalukas, et inimene ei saa sellele läheneda oma argises olekus.
Ka Peetrus, Jaakobus ja Johannes kogesid Tabori mäel midagi sarnast. Nad nägid Jeesust kirgastatuna, Tema nägu säramas nagu päike ja riided valgena nagu valgus. Nad kuulsid Isa häält taevast: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, Teda kuulake!” (Mt 17:5). See oli nii võimas ilmutus, et nad langesid silmili maha ja kartsid väga. Peetrus kirjutab meile, et tema koos kaaslastega ei järginud oma apostellikus töös mingeid kavalalt väljamõeldud müüte, vaid olid Tema ülevuse tunnistajad oma silmaga (2Pt 1:16).
Tere tulemast kohtuma Issandaga Eliisabeti kirikus täna kell 10 (jutlustab diak Hanno Saks, järgneb kohvilaud) ja kell 18!
