“Siiski uskus ka palju ülemaid Jeesusesse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.” (Jh 12:42-43)
Tänases evangeeliumiloos (Jh 12:37-43) öeldakse juudi ülikutest, et nad uskusid Jeesusesse, “kuid ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja,” nagu Johannes kommenteerib ja lisab, et nende käitumist ajendas valik olla pigemini tunnustatud inimeste kui Jumala poolt juhul, kui mõlemat korraga ei saa. Tihtilugu ju ei saa.
Milline kontrast oli see nende oma esiisa Jeremijaga, kes julgelt oma aja vägevatele lausus: “Parandage oma eluviise ja tegusid ja kuulake Issanda, oma Jumala häält, siis Issand kahetseb õnnetust, mida ta teile on tõotanud. Aga mina, vaata, olen teie käes; tehke minuga, nagu teie silmis on hea ja õige!” (Vt Jr 26:12-16)
Paastuaja teed käies mõelgem korraks, milline oleks maailm meie ümber siis, kui kõik meie koguduse liikmed rajaksid oma elu täielikult evangeeliumile ning arvestaksid eelkõige Issanda käskudega kõigi oma otsuste langetamisel? Kui me muretseksime eelkõige selle pärast, kuidas Jumalale rõõmu valmistada ja usaldaksime teda, et tema omakorda kõigi meie vajaduste eest viimselt head hoolt suudab kanda…
Kohtumiseni kirikus!
