Nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks Temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)
Palmipuudepüha ei ole ainult Jeesuse saabumise püha. See on ka Tema alandumise püha. Täna seisame püha nädala lävel ning näeme oma suurepärase tagantjäreletarkusega, et Jeesus ei tule Jeruusalemma sugugi juhuslikult. Ta ei satu kannatuse keskele nagu õnnetu ohver, kelle headest plaanidest ei saanud asja. Ta tuleb teadlikult. Vabatahtlikult. Armastuse pärast. Ta tuleb meie pärast.
Palmipuudepüha kutsub meid juba täna otsustama, et me ei jää tänavu kõrvaltvaatajaks. Et me ei lehvita vaid korraks palmioksa, vaid tuleme kaasa. Sest see nädal, mil kulmineerub kogu kirikuaasta, ei ole lihtsalt ilusate kiriklike kommete nädal. See on meie pääste nädal. Kirik ei meenuta järgnevail päevil ainult minevikku, vaid siseneb taas sellesse pühasse saladusse, mille läbi maailm on lunastatud.
Täna küsib Issand meilt mitte seda, kas me kõigest juba täielikult aru saame või kas suudame kogu tee laitmatult läbi käia. Ta küsib hoopis: kas sa tahad minuga kaasa tulla? Kas tahad mulle järgneda?
Nii nagu laulatusel ei küsita esmalt, kas te kindlasti suudate kõik tulevased raskused täiuslikult lahendada, vaid kas te tahate sellele teele asuda, nõnda küsib Issand täna ka igaühelt meist. Ja kui sa oma südames talle siiralt vastad, et jah, tahad, siis annab tema ise sulle ka selleks jüngriteeks vajaliku armu. Tema ei kutsu kedagi iial selleks, et siis eemalt vaadata, kuidas me läbi kukume. Tema kutsub, et ise kanda, õpetada, andestada, toita ja kinnitada. Et teha meid tõeliselt elusaks oma surma läbi.
Kohtumiseni kirikus!
