Kristuse surmahetke liturgia, mida tähistatakse suurel reedel tavaliselt kell kolm pärastlõunal, on kristliku kirikuaasta üks liigutavamaid ja vaiksemaid teenistusi. See ei ole tavapärane missa, vaid mälestusliturgia, mis keskendub täielikult Kristuse ohvrisurmale. Teenistus algab sageli täielikus vaikuses ning vaimulike prostratsiooniga ehk põrandale heitmisega, mis sümboliseerib inimese abitust ja sügavat austust Jumala ees.

Liturgia südamikuks on kannatusloo ehk passiooni lugemine või laulmine, tuginedes traditsiooniliselt Johannese evangeeliumile. Sellele järgnevad suured eestpalved, kus kirik palvetab erakordse põhjalikkusega kogu maailma – nii kristlaste, teiste usukonnatute kui ka riigijuhtide ja kannatajate eest. Üks emotsionaalsemaid hetki on kaebesalmid (Improperia), kus Kristuse nimel esitatakse etteheiteid inimkonnale, vastandades Jumala suuri tegusid ja inimese tänamatust, millele kogudus vastab armupalvega.

Liturgia põhiosad

See teenistus kutsub usklikke seisma risti jalamil, pakkudes võimalust vaadata otsa elu haprusele ja lunastuse hinnale, enne kui kirik suubub vaiksesse laupäeva ja ootab ülestõusmispüha valgust.