Ülendatud Issand – Kristus ütleb: „Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde!“ Jh 12:32
KLPR 124

Ps 47:6-9   Tn 7:13-14   Ap 1:1-11 (v Ef 4:7-15)   Jh 17:24-26

Kristuse taevaminemispüha võib pealiskaudsel vaatamisel näida otsekui lahkumispühana. Jeesus tõuseb jüngrite silme eest üles ja pilv varjab ta nende eest ära. Meiegi inimlik süda tunneb sageli, et kõige valusamad hetked elus on seotud lahkumisega: kui keegi läheb ära, kui midagi lõpeb, kui tuleb hüvasti jätta.

Ent Kirik ei tähista täna mitte lahkumist, vaid kroonimist. Mitte eemalolekut, vaid Issanda kirkusse ülendamist. Mitte Kristuse puudumist, vaid tema uutmoodi ligiolekut.

Seda mõistsid ka apostlid. Pühakiri ütleb midagi väga tähelepanuväärset: pärast taevaminemist pöördusid nad tagasi Jeruusalemma „suure rõõmuga“ (Lk 24:52). Nad ei leinanud nagu inimesed, kes on kaotanud oma õpetaja. Nad rõõmustasid nagu inimesed, kes on näinud taeva väravate avanemist.

Kõigeväeline Jumal, Sa võtsid oma Poja Jeesuse Kristuse taevasse. Kingi meile kindlat lootust, et ka meie oleme kutsutud sellesse kirkusse, kuhu Kristus on meie eel läinud. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.