Tuhkapäevaga algab ülestõusmispühadele eelnev 40-päaevane suur paastuaeg.

Tuhkapäeva missa erineb tavapärastest paastuaja missadest selle poolest, et pärast jutlust on meeleparandusosa ühispihi ja tuhamärgi tegemisega.

Seekordne tuhkapäeva missa on meie jaoks eriline ka selle poolest, et tegemist on piiskopliku missaga: teenib ja jutlustab peapiiskop Urmas Viilma.

Tuhkapäev ja paastuaeg

Tuhkapäev on alati kolmapäev, mis langeb seitsmendasse nädalasse enne ülestõusmispüha, ajavahemikku 4. veebruarist kuni 10. märtsini.

Paastuaja pühapäevi ei loeta paastupäevade hulka. Piibellikuks aluseks paastuaja pikkuse määramisel on olnud Jeesuse paastumine kõrbes, samuti Moosese 40-päevane viibimine Siinai mäel, prohvet Eelija paast ja Niinive linnale antud meeleparandusaeg.

Kuna see on kirikuaasta pikim paastuaeg, on seda nimetatud ka suureks paastuks.

Kui ülestõusmispüha kujunes algkirikus ristimispühaks, sai suurest paastuajast ristimiseks valmistumise viimane etapp.

Paastuajal on mitu eesmärki:

• inimene kahetseb oma pattu ja kiindumust sellesse maailma ning igatseb tagasi pöörduda Jumala tahte täitmisele;
• inimene tunnetab Jumala pühadust ja armastust, mis saab eriliselt nähtavaks Kristuse kannatuses ja ristisurmas;
• inimene püüab kasvada üha vastutustundlikumaks ja õpib jagama enda omast teiste abivajajate heaks.

Paastuaja algusosa teemadeks on patukahetsus, meeleparandus ja võitlus pimedusejõudude vastu. Tagasihoidlikkus söömisharjumustes ja muudes eluviisides võib olla abiks paastuga liituvas vaimulikus võitlemises. Paastuaja tõsidus ja elumõnude piiramine väljendub ka liturgias. Gloria ja Halleluuja jäävad jumalateenistustel ära kogu paastuaja vältel.

Paastuaja kaks viimast nädalat keskenduvad Kristuse kannatustele ja seetõttu nimetataksegi seda aega ka Kristuse kannatusajaks.