Vala oma süda välja kui vesi Issanda palge ette! Tõsta oma käed Tema poole oma laste elu pärast! (Nl 2:19)
Jõulunädal on nagu liturgiline jumalateenistus: kahekõne Jumala ja inimeste vahel. Jõulupäeval kingib Jumal maailmale oma ainusündinud Poja, teisel jõulupühal tapavad inimesed esimärter Stefanose; 27. detsembril kuulutab püha apostel ja evangelist Johannes, et Jumal On Armastus, täna laseb Heroodes tappa Petlemma poisslapsed… Nende kontrastide läbi saab selgeks, kui väga me vajame Kristuses ilmunud Jumala armu, mis ainsana suudab kurja võimu võita.
Süütute laste mõrvamine Petlemmas on vaid üks osake sellest inimkonna kurvast ajaloost. Osake surmakultuurist, Jumala vastu mässava maailma mõtteviisist. Kahjuks kaugeltki mitte ainult ammune lugu. Ajaloolaste arvestuste kohaselt tapeti Heroodese käsul Petlemmas mõnikümmend last. Ei saa öelda “ainult mõnikümmend last”, kuna iga lapse surm on korvamatu tragöödia.
Süütalastepäeva kangelaste kohta pole palju rääkida. Nad pole teinud kuigi palju märkimisväärset, sest neile ei antud selleks kunagi võimalust. Nad mõrvati enne, kui neil olnuks võimalus teha midagi või saada kellekski eriliseks. Nad on inimesed, keda teised ohverdavad omaenda suuremate eesmärkide nimel nagu kanamunad, mis purustatakse omleti valmistamiseks.
Euroopa kaitsepühak, karmeliidist märter Püha Risti Teresa Benedicta [Edith Stein] (1891-1942) on Petlemmas tapetud poiste kohta mõtisklenud: “Loovutatud ilma kaitseta, sarnanevad nad pigem talledele, “keda viiakse tappa” (Js 53,7; Ap 8,32). Nõnda on nad äärmusliku vaesuse piltkujutluseks. Neil ei ole muud hüve kui enda elu. Ning nüüd on seegi neilt võetud – ja nad lubavad sel sündida ilma vähimagi vastupanuta. Nad on sõime ümber, et meile näidata, millist sorti mürri peame jumalikule Lapsele viima: see, kes tahab temale täielikult kuuluda, peab end temale loovutama täielikus iseenesest lahtiütlemises ning end hülgama jumalikule tahtele nii nagu need lapsed.”
Kohtumiseni kirikus täna kell 10!
