Jeesus ütles: „Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis Tema tunnistab minust.“ (Jh 15:26)
Oleme Kristuse taevaminemise püha ja järgmise suure püha, nelipüha, vahel. Ootame koos Õnnistegija jüngritega Issanda tõotuse täitumist ja palvetame, et Püha Vaim tuleks meie juurde ja meisse ning süütaks meis oma armastuse tule.
Tänane evangeeliumilugemine toob esile Püha Vaimu tööl kaks poolt. Esiteks tunnistab ta meile Kristusest – meie usk pärineb kingina temalt, meie taipamine vaimulikest asjadest poleks temata võimalik. Teisalt aga teeb ta loomuliku jätkuna ka meist, kristlastest, Kristuse tunnistajad.
Ilma Püha Vaimuta ei oleks Jeesuse tunnistamist ega Kirikut. Kui inimkonna lunastuse evangeeliumi jagamine ja pääste vahendamine oleks jäänud ainult käputäie Galilea meeste tubliduse hooleks, siis ei oleks ilmselt täna siin ei seda lehte ega Eliisabeti kogudust. Seal aga, kus inimesed on valmis andma oma elud Jumala Vaimu käsutusse, sünnivad ilusad asjad – ja seepärast ei pea me kunagi kiirustama vaimulikke asju hindama ainuüksi oma silmanägemise ja välimuse põhjal. Nõukogude ajal tehti korduvalt ennustusi, mis aasta viimane kirikuline ära sureb ja kirikud saab kinni panna, sest arvati – see väike käputäis usklikke ei kesta kaua. Kuid võta näpust – hoopis Nõukogude liit, mis kunagi laiutas kuuendikul planeedist, on ise ajalooks saanud, Kristuse Kirik aga elab ja areneb ning põrgu väravad ei saa temast iialgi võitu. See on nii, sest Jumala Püha Vaim annab Kirikule elu ja teeb vägevaks selle, mis inimlikust jõust nõdraks ning armetuks jääks.
Olgem siis julged palumaks, et Püha Vaim esmalt meile tunnistaks Jeesusest Kristusest, et suudaksime taibata, mida tema meie heaks on teinud ja veelgi teha tahab; ja et Vaim meid siis ka õpetaks ning julgustaks olema sellesama Issanda Kristuse ustavad tunnistajad siin, maailma äärel.
