„Head vana aasta lõppu!“ Nii me üksteisele täna soovime. Kui aga korraks peatume, siis – mis on selles lõppemises õigupoolest head? Kas me rõõmustame selle üle, et üks tükk meie elust on jälle „läbi saanud“, järjekordne tiir ümber Päikese tehtud ja õnnestunud vältida mustmiljonit ohtu, mis meie eksistentsi siin ilmas ähvardasid? Või peitub selles soovis pigem kergendustunne, et saame midagi selja taha jätta?
Tänapäeva kaubanduses, on peaaegu religioosseks dogmaks saanud usk, et „uus on alati parem“. Reklaamid karjuvad meile näkku, et vana mudel tuleb kasvõi poole hinnaga kaelast ära müüa, sest see on „eilne“, see on „aegunud“.
Meiegi võime täna küsida: kas uus aasta on parem kui vana?
G.K. Chesterton on nimetanud „kronoloogiliseks snobismiks“ meie ajale omast mõtteviisi, et varasemad ajad on olnud pimedamad, rumalamad ja halvemad ning just meie päevil on inimkond saavutanud oma arengu tipu. Siit edasi võib minna ainult paremaks – või siis ka aina hullemaks, sõltuvalt sellest, millist laadi snobismi vormi parasjagu pooldatakse.
Koguja raamat tuletab meile kainestavalt meelde: „Ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9). Kes vähegi ajalugu on õppinud, teab, et inimloomus on jäänud samaks. Meie vead, meie kired ja meie igatsused korduvad põlvest põlve.
Asja tegelikku väärtust ja kvaliteeti ei näita mitte uudsus, vaid see, kas ta peab vastu ajaproovile. See kehtib nii ehitiste, suhete kui ka vaimse toidu kohta. C.S. Lewis on andnud minu arvates väga hea nõu: „Hea reegel on pärast uue raamatu lugemist mitte lubada endale teist uut raamatut enne, kui oled vahepeal lugenud ühe vana. Kui see on sulle liiga raske, peaksid vähemalt lugema ühe vana raamatu iga kolme uue kohta.“
Lewis peab vanu klassikalisi tekste oluliseks, sest nad aitavad meil näha oma aja eelarvamusi ja vigu – tänapäeva autorid kipuvad ise neid eelarvamusi jagama ja seetõttu ei pruugi nad meid nende vastu vaktsineerida. Vana tekst, mis on elanud üle sajandeid, on tõestanud oma väärtust. Sama kehtib ka usu kohta – me ei vaja „kaasaegset ja trendikat“ evangeeliumi, vaid seda vana ja igavest, mis on läbi sajandite kandnud miljoneid enne meid.
Kõige tähtsam on see, et saabuv aasta oleks Anno Domini – Issanda aasta. Issand Jeesus ja Tema evangeelium on kõige enam aja proovile vastupidavamad nähtused. Kõik muu võib muutuda – ja küllap muutubki peagi – „vana mudelina“ ebaoluliseks, kuid Kristuse armastus ja tõde jäävad keskselt oluliseks ka siis, kui aega üldse enam ei ole. Meie praegune aegruum asendub ükskord sellega, „mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud“ (1Kr 2:9).
Kui me soovime üksteisele „head aega“, siis mõelgem selle sõna tegelikule tähendusele. „Hea aeg“ ei ole mitte aeg, kus meil on palju uusi asju või mugavusi, vaid aeg, mis on täidetud Issanda ligiolu ja Tema teenimisega. Olgu aasta uus või vana, hea aasta on see, mis meie elus on Issanda päralt.
Ajas kulgemine peaks tegema meie elu helgemaks ja viima meid armastuses lähemale Jumalale ja ligimesele.
Astugem siis uude aastasse palvehõngulise väärikusega. Alustagem südaööl uut aastat Issanda Jeesuse nimel – ja olgu Tema nimi meie otsaesisel (vrd Ilm 14:1; 22:4).
Issandast õnnistatud ja tõeliselt head aega kõigile!
