Pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!“ (Jh 7:37)
Neljapäeval pühitsesime taevaminemispüha. Moodsas keeles öelduna võidaks ehk öelda, et see päev tähistas Jeesuse siirdumist tööle kodukontorisse. Sest tõepoolest, tema töö ei ole ju kaugeltki lõppenud. Tänagi veel kostab ta Isa ees meie eest ja on meiegi juures maailma ajastu lõpuni.
Veel nädal ja võime taas pidutseda: siis juba nelipühade, Püha Vaimu väljavalamise, Kiriku sünnipäeva puhul. Need sündmused, taevaminemispüha ja nelipüha, on omavahel tihedalt seotud.
Ka tänane evangeelium viib meid pühademeeleollu. Johannes algabki oma jutustust, öeldes, et kirjeldatud tegevus leidis aset “pühade viimasel, suurel päeval.”
Leibade imest on nüüd möödas viis kuud ja käes aeg pühitseda lehtmajade püha. See oli sügisene lõikustänupüha, millega meenutati ka muistset kõrbeteekonda Egiptuse orjapõlvest tõotatud maale. Selleks selleks puhuks oli õige palju rahvast Jeruusalemma kokku voorinud ja ümber linna oma telgid püstitanud, meenutamaks Iisraeli viibimist kõrbes ja telkides elamist teel tõotatud maa poole.
Vanade kirikuisade sõnul oli kõrbeteekond, nagu nii paljud Vana Testamendi sündmused, õieti sümboolne ettekuulutus, viide ajale, mil Õnnistegija juhib kõik pühad kogu maailmast tõelisele pärusmaale, taevasesse Jeruusalemma ja sel teel peavad pühakudki meeles pidama, et nende telkmajad, see tähendab maised ihud, on vaid ajutised elupaigad, kuni ükskord päriskodus igavesed pälvime. Seda on oluline meeles pidada: me oleme siin ilmas kui võõrad ja läbirändajad, meie päriskodu on mujal.
Sügisest lehtmajade püha peeti terve nädala ning ühe selle juurde kuuluva rituaalina läks ülempreester koos saatjaskonnaga igal päeva päikesetõusu ajal Siiloa allikale, et ammutada sealt kuldanumaga vett, mis seejärel kanti läbi Veevärava templimäele pühakotta. Seal laulis koor tänu ja kiituspsalme, muuhulgas ka Jesaja prohvetiraamatu sõnu: “Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist” (Js 12:3), valati vesi esmalt hõbekaussidesse ning sealt edasi põletusohvrialtarile.
Siloa tiigi vesi oli väga hea – ja õige ka, sest templisse ohverdamiseks tuua kõlabki ju üksnes parimat. Tolle tiigi vesi pärines sinna voolavast allikast ja oli selge ning värskendav, hoopis etem enamiku muude sealtkandi kaevude ja kanalite poolt vahendatavast.
Templisse toodud vesi viitas niihästi loomisele ja algsele paradiisiõndsusele kui ka kõrbekaljust voolanud ja Iisraeli rahvast rännakul elus hoidnud veele (2Ms 17:1–7; 4Ms 20:1–13), samuti aga ka lõpuaegade templist voolavale eluandva veega jõele, millest kuulutab ette prohvet Hesekiel (Hs 47).
Ja nüüd tõuseb kõige selle keskel püsti Naatsareti Jeesus ja kuulutab, et tema annab janustele juua ning et temast voolavad elava vee jõed. Ning püha Johannes lisab tagantjäreletarkusega: “Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad.”
Kõrbe-elanik on rõõmus igasuguse vee üle, elav, voolav ja värske vesi on lausa luksus. Ning Jeesus kasutab just seda võrdlust viitamaks, millise mõjuga on Püha Vaim uskliku inimese elus: ta toob vaimulikult surnud, jumalata krõbedaks kuivanud maailma uut värskust ja elu, rohelust ja lootust.
Igaühele, kes usub Jeesusesse, on tõotatud seda Vaimu, Jumala värskendavat isiklikku lähedalolu, armastust ja väge, kes temasse ja tema kaudu elama asub. Igaühele, kes usub Jeesusesse!
Kohtumiseni kirikus täna kell 10 (järgnevad kohvilaud, samuti pühapäevakool ja leeritund) ning kell 12.30 (soomekeelne missa)!
