Kirikuaasta tähendus, rütm ja värvid
Esimest korda kirikusse astudes võib tunduda, et kõik on siin alati ühesugune ja muutumatu päevast päeva ja sajandist sajandisse. Tegelikult elab kirik dünaamilises aastaringis, mis muudab iga nädalaga veidi nii jumalateenistuse teemat ja tonaalsust, laule, piiblilugemisi ja palveid kui ka vaimuliku rõivaste ja teiste kirikutekstiilide värvi. Seda ringi nimetatakse kirikuaastaks.
Kirikuaasta ei ole pelgalt kalender pühade meeldetuletamiseks. See on viis, kuidas kogudus elab igal aastal uuesti läbi Kristuse elu ja lunastustöö – ootuse, sündimise, ilmumise, kannatuse, ülestõusmise ja Püha Vaimu väljavalamise.
Miks kirikul on oma aasta?
Inimene elab ja mõtleb ajas. Me mäletame ja tähistame: sünnipäevi, aastapäevi, riigipühi jne. Ka kristlased on juba kiriku algusaegadest peale pühendanud kindlaid päevi ja aegu kindlatele sündmustele Jeesuse elust ja õpetusest. Nõnda ei jää usk üldiseks tundeks, vaid saab konkreetse sisu ja kindla rütmi.
Kirik nimetab kirikuaastat anamneesiks – meenutuseks, mis teeb meenutatava tõeliselt kohalolevaks. Kui kogudus jõuluööl kuuleb, et „teile on täna sündinud Päästja“, ei kõnele ta ainult sellest, mis juhtus kaks tuhat aastat tagasi Petlemmas, vaid sellest, et see sündis meie jaoks. Sedasama teevad ülestõusmispühad, nelipühad ja kõik ülejäänud aastaring.
Kirikuaasta juured on kahes allikas. Esimene on Kristuse lunastustöö – sellest kasvavad välja pühapäevad ja suured kirikupühad. Teine on kiriku enese ajalugu – sellest kasvavad välja pühakute ja märtrite mälestuspäevad, mille kaudu maa peal rändav kirik peab meeles neid, kes on oma elu ja tunnistusega meile eeskujuks.
Kogu aastaringil on oma väike vaste igas nädalas ja igas päevas. Nädala tähtsaim päev on pühapäev – iganädalane Kristuse ülestõusmise püha, mida vanas kirikus nimetati Issanda päevaks (ladina keeles dies dominica). Reede meenutab alati Suurt Reedet. Iga hommik on kui ülestõusmishommik ja iga õhtu toob meelde püha õhtusöömaaja. Nõnda on nädal ja päev omamoodi kirikuaasta pisipildid.
Aastaringi ülesehitus
Kirikuaasta ei alga 1. jaanuaril, vaid advendiaja esimesel pühapäeval – neljandal pühapäeval enne jõulupüha, seega eelmise kalendriaasta lõpus. Põhjus on lihtne: kirikuaasta esimesed suured pühad on jõulud ja neile eelneb ettevalmistusaeg.
Aastaringis on kolm suurt osa:
- jõulutsükkel – advendiaeg, jõuluaeg ning ilmumispüha ja ilmumisaeg;
- ülestõusmispüha tsükkel – eelpaast, paastuaeg, Suur Nädal, ülestõusmisaeg ja nelipühad;
- nelipühajärgne aeg ehk kirikupoolaasta, mis kestab kirikuaasta lõpuni.
Esimest poolt – advendist nelipühani – nimetatakse ka Issanda poolaastaks: siia mahuvad peaaegu kõik suured pühad ja nende keskmes on Kristus ise. Teist poolt nimetatakse kiriku poolaastaks: siin on juttu Püha Vaimu tööst kirikus ja kristlase elus. Vana ütluse järgi kõlab esimese poolaasta tunnuslause Christus pro nobis („Kristus meie eest“) ja teise poolaasta oma Christus in nobis („Kristus meis“).
Osa pühi on kindla kuupäevaga – näiteks jõulud 25. detsembril, küünlapäev 2. veebruaril, paastumaarjapäev 25. märtsil. Osa pühi aga liigub, sest need arvestatakse ülestõusmispüha järgi. Ülestõusmispüha peetakse esimesel pühapäeval pärast kevadise pööripäeva järgset täiskuud ja see langeb ajavahemikku 22. märtsist 25. aprillini. Koos sellega nihkuvad tuhkapäev, Suur Nädal, taevaminemispüha ja nelipühad.
Suuri pühi – jõule, ülestõusmispühi ja nelipühi – on vanast ajast peetud terve nädala. Kaheksandat päeva alates püha esimesest päevast nimetatakse oktaaviks. Nii on uusaastapäev jõulude oktaav ja kolmainupüha nelipühade oktaav.
Jõulutsükkel
Advendiaeg
Nimi advent tuleb ladinakeelsest väljendist adventus Domini – „Issanda tulemine“. Advendiaeg koosneb neljast pühapäevast ja on ühtaegu rõõmus ootus ning tõsine ettevalmistus. Vanast ajast on seda nimetatud ka väikeseks paastuks, et eristada ülestõusmispühadele eelnevast suurest paastust.
Advendiaeg kõneleb Kristuse tulemisest neljas tähenduses: Jumal sai inimeseks Jeesus-lapses; Kristus tuli oma rahva keskele tõotuste täitjana; Kristus tuleb koguduse keskele ja inimese südamesse sõnas ning sakramentides; ja Kristus tuleb kogu maailma Issandana aegade lõpul.
Advendi pühapäevadel loetakse kirikus tavaliselt prohvetite raamatutest. Esimene advendipühapäev meenutab Kristuse esimest tulekut, teine tema teist tulekut viimsel päeval, kolmandal seisab keskmes Ristija Johannes kui teevalmistaja ja neljandal Maarja, kelle läbi Jeesus tuli ilmale. Advendiaja tuntuimaks kombeks on advendipärg, millel süüdatakse igal nädalal üks küünal juurde – nelja violetse küünla keskel võib jõuluõhtul süttida ka viies, valge Kristuse küünal.
Jõuluaeg
Jõuluaeg algab jõululaupäeva õhtul ja kestab ilmumispühani. Juba õige varakult hakati Jeesuse sünnipäeva tähistama talvise pööripäeva lähedal, sest Kristus on tõeline valgus ja inimkonna ajaloo pöördepunkt.
Jõuluaeg ei ole ainult üks päev. Vanast ajast on peetud nelja jõulupüha: 25. detsember on Kristuse sündimise püha, 26. detsember esimärter Stefanose ehk tehvanipäev, 27. detsember apostel ja evangelist Johannese päev ning 28. detsember süütalastepäev. Kaks neist neljast on märtripäevad – juba jõulude keskel meenutab kirik, et kurjus ja patt, millest Õnnistegija meid päästma tuli, on tõelised ja hirmsad.
Jõuluaega kuuluvad veel Püha Perekonna pühapäev, vana-aasta õhtu ja Jeesuse nimepäev ehk uusaasta – kaheksas päev jõuludest, mil meenutatakse Jeesuse ümberlõikamist ja nimepanekut. On kõnekas, et kalendriaasta algab meie Päästja nimega ning meenutab, et iga aasta peaks meie jaoks olema annus Domini – Issanda aasta.
Ilmumispüha ja ilmumisaeg
Kristuse ilmumise püha (ladina keeles epiphania – „ilmumine“) on 6. jaanuaril. Läänekirikus loetakse sel päeval hommikumaa tähetarkade külaskäigust Petlemma, mistõttu on püha rahvapärane nimi kolmekuningapäev. Kolm kingitust – kuld, viiruk ja mürr – viitavad sellele, et Kristus on ühtaegu kuningas, preester ja ohver. Tähetargad tulid paganarahvaste hulgast: sõnum Päästjast on antud kõigile inimestele.
Esimene pühapäev pärast ilmumispüha on Kristuse ristimise püha. Järgnevatel pühapäevadel loetakse Jeesuse avaliku tegevuse algusest ja esimestest imetegudest. Ilmumisaega jääb 2–6 pühapäeva, sõltuvalt sellest, kui vara või hilja tulevad sel aastal ülestõusmispühad. Selles tulebki esile ülestõusmispüha keskne koht: tema järgi seatakse kogu ülejäänud aasta.
Ilmumisaega jäävad ka küünlapäev (2. veebruar), mil meenutatakse Jeesus-lapse toomist templisse, ning meie oma rahva jaoks iseseisvuspäev (24. veebruar), mil kogudus tänab vabaduse eest ja palub oma rahva pärast.
Ülestõusmispüha tsükkel
Eelpaast ja vastlapäev
Paastuajale eelneb kolm pühapäeva, mida nimetatakse eelpaastuks. See on üleminekuaeg ilmumisajast paastuaega ja nende pühapäevade vanad ladinakeelsed nimed näitavad, et nad kuuluvad juba ülestõusmispüha tsüklisse.
Vastlapäev ise ei ole kirikupüha, vaid suure paastu alguspäevale eelnev päev (saksa keeles Fastnacht – „paastuöö“). Kuna see on viimane päev enne tõsist paastu, on vanarahvas sel päeval maitsnud rikkalikku, rasvast ja magusat toitu ning nautinud talvelõbusid. Kristlased ei pea vastlapäeva lõbustusi sobimatuks – vastlapäeva tähistatakse õigesti siis, kui vastlatralli järel peetakse ka tuhkapäeva ja paastu.
Tuhkapäev ja suur paast
Ülestõusmispühadele eelneb 40 argipäeva kestev paastuaeg, mis algab tuhkapäevaga. Tuhkapäev on alati kolmapäev ja langeb seitsmendasse nädalasse enne ülestõusmispüha, ajavahemikku 4. veebruarist 10. märtsini. Paastuaja pühapäevi ei loeta paastupäevade hulka, sest iga pühapäev on väikestviisi ülestõusmise püha.
Tuhk on patukahetsuse märk ja tuletab meelde, et oleme Jumala ees põrm ja tuhk. Kui tuhkapäeval tehakse inimese laubale tuhaga rist, on see meeleparanduse ja lepituse märk. Paastuaja pikkuse eeskujuks on Jeesuse nelikümmend päeva kõrbes, samuti Moosese viibimine Siinai mäel ja Niinive linnale antud meeleparandusaeg. Kuna see on kirikuaasta pikim paastuaeg, nimetatakse seda ka suureks paastuks.
Paastuajal on mitu eesmärki: inimene kahetseb oma pattu ja igatseb tagasi pöörduda Jumala tahte täitmisele; ta tunnetab Jumala pühadust ja armastust, mis saab eriliselt nähtavaks Kristuse kannatuses; ning ta õpib jagama enda omast abivajajate heaks. Luterlikus kirikus ei ole täpseid paastureegleid ja oma toidumenüü otsustab igaüks ise – tähtsam on, et paastuaeg puudutaks hoiakuid ja tegusid laiemalt.
Paastuaja tõsidus on näha ka liturgias: Gloria ja halleluuja jäävad kogu paastuaja vältel jumalateenistustelt ära. Eliisabeti kirikus kaetakse paastuaja kahel viimasel nädalal, Kristuse kannatusajal, ka altarimaal ja ristid violetse looriga – see, mida me tavaliselt näeme, võetakse hetkeks silme eest ära, et see ülestõusmisööl seda eredamalt taas paistma hakkaks.
Keset paastuaega on üks pidulik ja rõõmus päev: paastumaarjapäev 25. märtsil, üheksa kuud enne jõule. See on Issanda kuulutamise püha, mil ingel Gaabriel tõi Naatsareti neiule sõnumi, et temast saab Õnnistegija ema. Eestis meenutatakse sel päeval ka 1949. aasta küüditamist.
Palmipuudepüha ja Suur Nädal
Paastuaja viimane pühapäev on palmipuudepüha, mil meenutatakse Jeesuse tulekut Jeruusalemma, kus rahvas tervitas teda kui kuningat. Sellega algab Suur ehk Vaikne Nädal – kirikuaasta tõsiseim nädal, mil Aukuninga tee pöördub alanduse- ja ristiteeks.
Suure Nädala esimestel päevadel süveneb kogudus Jeesuse viimastesse päevadesse Jeruusalemmas. Sel nädalal, eriti selle viimastel päevadel, on kohane loobuda lärmakatest pidudest.
Paasakolmpäevak: Suur Neljapäev, Suur Reede ja Vaikne Laupäev
Suure Nädala haripunkt on kolm kõige tähtsamat päeva kogu kirikuaastas – paasakolmpäevak (ladina keeles triduum paschale). See algab Suure Neljapäeva õhtuse jumalateenistusega ja kestab kuni ülestõusmispüha päikeseloojanguni. Neid kolme päeva ei tule mõista kolme eraldi teenistusena, vaid ühe pika liturgiana, mis jaotub kolmele päevale.
Suurel Neljapäeval meenutatakse Jeesuse viimast paasasöömaaega jüngritega, jalgade pesemist, armastuse käsku ja – kõige olulisemana – armulaua seadmist. Teenistus peetakse õhtul ja lõpeb vaikuses: altar riisutakse paljaks.
Suur Reede on Jeesuse üle kohtumõistmise, ristilöömise ja surma päev. Selle päeva tõsidust võib väljendada ka see, et kirikus ei süüdata tulesid, ei mängita orelit ega helistata kellasid. Teenistuse keskmes on Kristuse kannatuslugu ja risti sõnum. Eesti keeles kannab see päev nime „Suur Reede“, inglise keeles aga Good Friday, „Hea Reede“ – sest just siia on kätketud Jumala armastuse suurus.
Vaikne Laupäev on hauas puhkamise päev. Kirikus valitseb vaikus – kuni õhtu saabudes algab paasaöö vigiilia.
Ülestõusmisaeg
Kristuse ülestõusmise püha on kirikuaasta tähtsaim ja keskseim püha, pühade püha (ladina keeles festum festorum). Nagu jõuludelgi, on kristlased kogunenud seda püha pidama juba laupäeva õhtul pärast päikeseloojangut. Ülestõusmispühale on iseloomulik öine valvamisteenistus – vigiilia –, mille käigus süüdatakse pimedas kirikus suur paasaküünal: Kristus on üles tõusnud, valgus on võitnud pimeduse.
Ülestõusmispühade tervitus on „Kristus on üles tõusnud!“, millele vastatakse: „Ta on tõesti üles tõusnud!“
Ülestõusmispühaga algav rõõmuaeg kestab 50 päeva, kuni nelipühani, ja mahutab endasse seitse pühapäeva. Nende pühapäevade liturgiat iseloomustab eriline pidulikkus ja rõõm, mis on kontrastiks paastuaja tõsidusele. Ülestõusmisaja pühapäevad kannavad vanu ladinakeelseid nimesid, mis tulevad alguslaulu esimestest sõnadest – näiteks Quasi modo geniti, Jubilate, Cantate. Esimest pühapäeva pärast ülestõusmispüha nimetatakse ka valgeks pühapäevaks (dominica in albis, „valgete riiete pühapäev“), sest esimestel sajanditel kandsid ülestõusmisööl ristitud terve nädala oma valget ristimisrüüd.
Taevaminemispüha ja nelipühad
Taevaminemispüha on neljakümnes päev ülestõusmispühast, seega alati neljapäev. Me pühitseme Kristuse ülendamist taevasele troonile – tema ajaloolise nähtavuse lõppu ja sakramentaalse kohaloleku algust. Üheksa päeva taevaminemispühast nelipühani on Püha Vaimu ootamise ja palve päevad. Pühapäev enne taevaminemispüha kannab ladinakeelset nime Rogate – „palvetage“ – ja seda nimetatakse palvepühapäevaks.
Nelipühad on viiekümnendal päeval pärast ülestõusmispüha. Neil pühadel tähistame Püha Vaimu läkitamist, esimeste kristlaste ristimist Jeruusalemmas ja kristliku koguduse sündimist. Nelipüha on kiriku sünnipäev. Eestikeelne nimi tuleb arvatavasti sellest, et neid pühi jätkus neljale päevale; Lõuna-Eestis tuntakse neid suvistepühadena.
Kirikupoolaasta ehk nelipühajärgne aeg
Kirikuaasta teise poole pühapäevi loetakse vana traditsiooni kohaselt nelipüha järgi: 2. pühapäev pärast nelipüha, 3. pühapäev pärast nelipüha ja nii edasi. See rõhutab, et ülestõusnud Kristust kuulutav kirik sündis nelipühal ja et aeg esimesest nelipühast kuni viimse kohtuni on Püha Vaimu aeg – ka meie elame praegu selles ajas.
Esimene pühapäev pärast nelipüha on kolmainupüha, pühendatud pühale Kolmainsusele. Järgnevad pühapäevad käsitlevad Jeesuse õpetust, kristlase elu Püha Vaimu juhtimisel ja kiriku tunnistust oma usust. Teemade järgi rühmituvad nad nõnda:
- 2.–6. pühapäev pärast nelipüha – kutse Jumala riiki;
- 7.–12. pühapäev pärast nelipüha – Jumala riigi õigus;
- 13.–19. pühapäev pärast nelipüha – uus elu Jumala riigi õiguses;
- 20. pühapäev pärast nelipüha kuni igavikupühapäev – Jumala riigi ja kristliku lootuse täitumine.
Sellesse pikka aega jäävad ka mitmed tuntud päevad: jaanipäev (24. juuni) ehk Ristija Johannese sündimise püha; apostlite pühapäev (6. pühapäev pärast nelipüha); Issanda muutmise ehk kirgastamispüha (luterlikus traditsioonis 8. pühapäev pärast nelipüha); rukkimaarjapäev (15. august); mihklipäev (29. september) ehk peaingel Miikaeli ja kõigi inglite püha; lõikustänupüha oktoobri teisel pühapäeval; usupuhastuspüha (31. oktoober); pühakutepäev (1. november) ja hingedepäev (2. november) ning mardipäev.
Sõltuvalt sellest, kui pikk on sel aastal nelipühajärgne aeg, võib kirikuaasta lõpus mõni pühapäev ära jääda. Kaks viimast peetakse alati: valvamispühapäev, mille teemaks on Jeesuse tagasituleku ootus, ja igavikupühapäev ehk Kuningas Kristuse püha, mil loetakse tähendamissõna rahvaste kohtust. Igavikupühapäeva on vanast ajast peetud ka surnute mälestuspühana. Sellega saab aastaring täis – ja järgmisel pühapäeval algab jälle advent.
Pühakute ja mälestuspäevade aasta
Kirikuaasta kõrval kulgeb teine kalender, mida nimetatakse pühakuteaastaks. Selle päevad on seotud kindlate kuupäevadega ja neis meenutatakse Piibli tegelasi ning kiriku ajaloo olulisi inimesi: Maarjat, apostleid ja evangeliste, märtreid, piiskoppe ja kirikuisasid, usutunnistajaid, õpetajaid, misjonäre ja kiriku-uuendajaid.
Märtri ja pühaku mälestuspäevaks on tema surmapäev – see on tema sihile jõudmise ja igatsuste täitumise päev. Augsburgi usutunnistus ütleb, et pühakute mälestamine on „kosutav ja sobiv usule; võime näha, kuidas arm pühakutele osaks sai ja kuidas usk neid elus aitas“.
Sellest kalendrist on välja kasvanud meile tuttav nimepäevakalender ja suur osa Eesti rahvakalendrist: toomapäev, andresepäev, madlipäev, pärtlipäev, simunapäev, mardipäev ja kadripäev on kõik pühakute mälestuspäevad. Ka Eliisabeti kogudusel on oma nimepäev: Ungari püha Eliisabeti mälestuspäeva peetakse vanema tava järgi 19. novembril ja uuema tava järgi tema surmapäeval 17. novembril. Kiriku nime- ja aastapäev on igale kogudusele erilise tähtsusega ning selle proprium võib asendada isegi pühapäeva oma.
Kes on Eliisabeti koguduse kaitsepühakud ja mida neist teame, sellest saab lugeda lehelt Pärnu Eliisabeti koguduse kaitsepühakud.
Liturgilised värvid
Kõige nähtavam märk sellest, kus me aastaringis parasjagu oleme, on värv. Vaimuliku stoola ja kaasula, altari- ja kantslikate ehk antependium ning lugemispuldi kate vahetuvad kirikuaasta rütmis. Neid nimetatakse liturgilisteks värvideks ja need on omamoodi nähtav jutlus: enne kui ükski sõna on öeldud, ütleb kiriku ilme juba, mis päev täna on.
Värvide kord ei ole igas kirikus omatehtud, vaid kogu kirikule ühine. Eliisabeti koguduses järgitakse Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus kehtestatud korda.
Valge
Valge on rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv – eelkõige Kristuse enda värv. Seda kantakse kõigil suurtel kristoloogilistel pühadel: jõuluajal, ilmumispühal ja Kristuse ristimise pühal, Suurel Neljapäeval, kogu ülestõusmisajal kuni nelipüha laupäevani, kolmainupühal, kirgastamispühal ja igavikupühapäeval. Valge on ka Maarja päevade ning nende pühakute päevade värv, kes ei olnud märtrid.
Talitustest kannavad valget ristimine, konfirmatsioon ja laulatus ning kiriku pühitsemine. Valge on ka koguduse nime- ja aastapäeva värv. EELK liturgiliste värvide kord näeb valge ette isegi advendiaja esimesel pühapäeval, sest see on kirikuaasta algus; järgnevatel argipäevadel on juba violett.
Punane
Punane on Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv – ühtaegu tule ja vere värv. Seda kantakse nelipühal ja nelipühanädalal, sest punane on Püha Vaimu tuleleegi värv, ning märtrite mälestuspäevadel, sest punane on ka veretunnistuse värv. Seepärast on punased teine jõulupüha (esimärter Stefanose päev), süütalastepäev, apostlite päevad ja apostlite pühapäev ning usupuhastuspüha.
Punast nimetatakse ka kiriku värviks: seda kasutatakse ordinatsioonil ja ametisse seadmisel, kirikukogul ja sinodil, oikumeenilistel teenistustel ning misjonipühal. Suurel Reedel ja Vaiksel Laupäeval võib musta asemel kasutada samuti punast – Kristuse vere värvi.
Violett
Violett on paastu ja meeleparanduse värv. See on paastuaja ja advendiaja värv – advendiajal lisandub sellele ka ootuse tähendus – ning kuulub ka nendele päevadele, mil kogudus palvetab meeleparanduse või hädade pärast.
Talitustest on violetne piht, haigete armulaud ja võidmine ning patukahetsuse ja palve päevad. Matustel võib kasutada violetti, valget või musta – valik sõltub sellest, kas rõhutada leina või ülestõusmislootust.
Must
Must on sügava leina värv. Seda kasutatakse harva ja väga kindlatel päevadel: Suurel Reedel ja Vaiksel Laupäeval ning võimalusena tuhkapäeval ja matusel. Nendel päevadel võivad kirikutekstiilid ka üldse puududa – paljas altar on omaette kõnekas märk.
Roheline
Roheline on elu ja lootuse värv ning ühtlasi kirikuaasta kõige tavalisem värv. Seda kantakse ilmumisaja pühapäevadel alates teisest pühapäevast pärast ilmumispüha kuni vastlapäevani ning kogu pikal nelipühajärgsel ajal. Rohelised on ka lõikustänupüha ning perekonna ja lastega seotud päevad, samuti loodu eest vastutamise teemale pühendatud teenistused.
Roheline ei tähenda, et midagi erilist ei toimu. Vastupidi: see on aeg, mil kogudus kasvab tasapisi ja igapäevaselt – nii nagu vili kasvab põllul ilma, et keegi seda kasvamas näeks.
Sinine
Sinine on Neitsi Maarja värv. See on kuuest värvist kõige uuem: EELK võttis sinise kuuenda liturgilise värvina kasutusele 2019. aastal. Sinist soovitatakse kanda Neitsi Maarjaga seotud pühadel, näiteks Maarja külaskäigu päeval (31. mai) ja rukkimaarjapäeval (15. august).
Sinine on taeva ja truuduse värv. Maarja juures tähendab see valmisolekut võtta vastu Jumala tõotus – „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ (Lk 1:38) –, mistõttu on sinist kohati kombeks kasutada ka advendiajal, mil kirik ootust pühitseb.
Kuidas värv vahetub?
Liturgiline päev algab eelmise päeva õhtul – nii nagu loomisloos, kus „sai õhtu ja sai hommik“. Seepärast vahetub ka värv pühapäevale või kirikupühale eelneval õhtul pärast päikeseloojangut (praktikas kell 18) ja kestab järgmise pühapäeva või kirikupüha eelõhtuni. Pühapäeva värv kehtib seega terve nädala.
Väiksemate pühade ja eriliste päevade värv kehtib aga ainult sellel konkreetsel päeval. Kui näiteks tehvanipäeva liturgiliselt ei tähistata, jäävad kirikusse valged jõulutekstiilid.
Niisiis: pühapäev annab teema kogu nädalale. Kui tulete kirikusse kolmapäevasele missale, siis kannab see edasi eelmise pühapäeva teemat, palveid ja värvi.
Aastaring ja inimese elu
Kirikuaasta ei ole õppekava ega ajalootund. See on viis elada. Aastas on aeg oodata ja aeg rõõmustada, aeg loobuda ja aeg pidutseda, aeg leinata ja aeg tunnistada, et surm ei ole viimane sõna. Inimese elus on needsamad ajad, kuid need ei tule kunagi õigel ajal ega õiges järjekorras. Kirikuaasta annab neile keele ja koha.
Algkoguduse kalender keskendus sellele, mida Jumal on teinud ja mida ta Püha Vaimu kaudu jätkuvalt teeb. Sellest tuleb ka kirikuaasta põhisõnum: meie jaoks on kõik tehtud, meil jääb üle see ainult tänuga vastu võtta.
Eliisabeti kirikus peetakse püha missat igal pühapäeval kell 10 ja kolmapäeviti kell 18. Igaüks on oodatud!
- Jumalateenistuse ülesehitusest ja tähendusest räägib lähemalt leht Püha missa.
- Kirikuruumi osadest ja nende tähendusest räägib leht Mis ja milleks kirikus on?
- Vaimuliku rüüdest ja nende sümboolikast räägib leht Vaimulike ametirüüd.
- Armulauast, mis on iga pühapäeva keskmes, räägib leht Püha armulaud.
- Ristimisest, pihist, konfirmatsioonist, laulatusest ja matusest räägib leht Tähtsamad kirikutalitused.
- Käesoleva ja järgmiste nädalate teenistused leiab koguduse kalendrist.
Lehe koostamisel on kasutatud EELK Jumalateenistuste ja talituste juhendit (2017), sealhulgas peatükke „Kirikuaasta jumalateenistuselus“ ja „Liturgiliste värvide kasutamine“ ning lisa „Liturgiliste värvide kasutamise kord“, samuti EELK kodulehe ülevaateid kirikuaastast.