Vaimulike ametirüüd

Vaimulike ametirüüd ja nende tähendus

Jumalateenistusele tulnud inimene märkab kohe, et vaimulikud ja nendega koos liturgial teenivad inimesed on riietatud teisiti kui muud kirikulised. Rüüd on pikad, valged või värvilised, mõnikord rikkalikult kaunistatud. Need ei ole kostüümid ega ka lihtsalt tööriietus – igal rõival on oma nimi, ajalugu ja tähendus. Nagu kirikuruumiski, ei ole ka siin midagi juhuslikku.

Millised on nende rõivaste lood, ja millist lugu nad ise jutustavad, sellest saadki järgnevalt lugeda.

Miks vaimulik kannab erilist rüüd?

Suur osa inimestevahelisest suhtlemisest on sõnatu. Hoiakud, liigutused, ilmed ja riietus vahendavad sõnumeid ja kujundavad meeleolu. Ka kiriku jumalateenistuses ehk liturgias on palju sellist, mis kõneleb ilma sõnadeta – ristimärk, kummardus, vaikus, valgus ja värv. Liturgilised rõivad on osa sellest sõnatust keelest.

Rüüde kandmise esimene mõte on vaimuliku enese taandamine. Vaimulik ei kõnele altari ees omaenese nimel ega esita oma isikupära. Ta teenib Kristuse antud ametis Jumala ja koguduse nimel. Rüü katab kinni eraisiku ja jätab nähtavaks ameti.

Ametirüü on meeldetuletus – kõige enam kandjale endale –, et vaimulik teenimine on Jumala algatus: kingitus, mis on antud, ja ülesanne, mis on usaldatud. Vaimulik amet ei ole isiklik karjäär ega eneseteostus.

Teine mõte on järjepidevus. Enamik liturgiarõivaid ei ole kunagi eriliselt välja mõeldud: need on Jeesuse-aegsed riietusesemed, mis kirikus tarvitusele jäid ka siis, kui ilmalik mood muutus. Nõnda kannab vaimulik sõna otseses mõttes seljas kiriku mälu.

Kolmas mõte on selgus ja kord. Ametirüüst on näha, kes on piiskop, kes preester ja kes diakon, ning millise kirikuaasta ajaga on tegemist.

Alba – kõigi teenijate ühine rüü

Alba (algupäralt ladina keeles tunica alba – „valge tuunika“) on pikk valge rüü, mis ulatub kandadeni. See on kõigi liturgial teenijate ühine rõivas: seda kannavad piiskop, preester ja diakon, aga sama hästi ka altariteenrid ja armulaua jagamisel kaasa teenivad koguduseliikmed.

Alba on ühtaegu kõige lihtsam ja kõige olulisem liturgiarõivas, sest see ei ole ametitunnus, vaid ristimisrüü. Sedasama valget rüüd on läbi kiriku ajaloo kandnud ka ristitavad pärast sakramendist osasaamist. Alba tuletab meelde ristimises saadud uut elu, Kristuse kingitud puhtust ja lunastatute igavest rõõmu – Ilmutusraamat räägib nendest, kes „kõnnivad koos minuga valgeis rõivais“ (Ilm 3:5).

Ristimine ei anna inimesele üksnes uut staatust. Paulus ütleb seda otse rõivapildiga: „kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27). Ristitu ei kanna seega mitte iseennast, vaid Kristust. Ja sellega asi ei lõpe: ristimiskäsk kõlab „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“ (Mt 28:19–20). Jeesuse jüngrid on kutsutud ja läkitatud teenima. Alba tuletab meelde mõlemat: puhtust, mis on kingitud, ja ülesannet, mis on antud.

Nõnda siis on alba kristlaste ühine riietusese. Enne kui vaimulik on preester või diakon, on ta ristitud kristlane – nagu ka kogu ülejäänud kogudus. Kõik muu, mis alba peale pannakse, tuleb alles selle põhitõe järel ja rajaneb sellele.

Vöö ja õlarätt

Alba juurde käib traditsiooniliselt vöö (ladina keeles cingulum) – nöörist või riideribast vöö, mis seotakse kahekordsena ümber piha, sõlmitakse ja mille otsad jäetakse vabalt rippuma. Vöö sümboliseerib kasinust ja mõõdukust, puhtust ja valvamist ning tööks pühendumist (vrd Ps 18:33; Ef 6:14–15).

Kui alba kaelaauk on suurem ega ulatu kaelani, seotakse alba alla õlarätt (ladina keeles amictus või humerale) – nelinurkne lina, mis seotakse kaela ümber kapuutsisarnaseks kraeks.

Koorirüü

Koorirüü ehk koorisärk (ladina keeles superpelliceum – „kasuka peal“) on avarama kaelaaugu ja laiemate varrukatega valge rüü, mis ulatub kas põlvedeni või kandadeni. Erinevalt albast kantakse seda ilma vööta ja tavaliselt sutaani peal.

Koorirüüd võivad kanda nii vaimulikud kui ka ilmikud – näiteks koorilauljad või teenistusel kaasa teenivad koguduseliikmed. Vaimulik kannab koorirüüd siis, kui ta ei ole teenistuse juht, samuti palvustel ja lihtsamatel talitustel.

Stoola – ameti tunnus

Stoola on 2–3 meetri pikkune ja 5–10 sentimeetri laiune kangariba, mis kannab kirikuaastale päevakohast liturgilist värvi ja sageli ka temaatilisi kaunistusi. Stoola on piiskopi, preestri ja diakoni ametitunnus: kui kellelgi on stoola, siis on ta ordineeritud vaimulik.

Stoola sümboliseerib vaimuliku ameti sisu. See on Kristuse antud meelevald, aga ka Kristuse ikke kandmine: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik“ (Mt 11:29).

Kandmisviis näitab ordinatsiooniastet. Piiskop ja preester kannavad stoolat ümber kaela nõnda, et mõlemad otsad langevad üle mõlema õla rinna eest otse alla; tuntakse ka preestri stoola rinnal ristamist. Diakon asetab stoola üle vasaku õla diagonaalselt üle rinna ja selja ning kinnitab paremal küljel.

Kaasula – missarüü

Kaasula on liturgiline pealisrõivas, mida kantakse missal ehk armulauaga jumalateenistusel. Nimi tuleb ladina sõnast casula, „majake“, ja see kirjeldab hästi ka rõiva kuju: antiikaegne üle pea käiv mantel, mis katab kandjat igast küljest nagu väike telk või katus.

Just sellest tuleb kaasula tähendus. Kaasula sümboliseerib Kristuse kõikekatvat armastust – nagu kaasula katab vaimuliku kõiki teisi rõivaid, nõnda katab Kristuse armastus kogu inimest. Ühtlasi viitab kaasula vaimuliku enese taandamisele, et täita Kristuse antud püha teenimisülesannet.

Kaasula värv sõltub kirikuaasta perioodist või päevast ning see on enamasti kaunistatud risti või muu asjakohase sümboolikaga.

Kaasulat kannab missal tselebrant ehk teenistuse juht. Kui missal teenib koos mitu vaimulikku (kontselebratsioon), võivad siiski kaasulasse riietuda ka kõik teised preestrid või piiskopid.

Dalmaatika

Dalmaatika on diakoni missal kantav liturgiline pealisrõivas – avarate varrukatega rüü, mida kantakse alba peal. Nimi tuleb Dalmaatsia maakonnast, kus see rõivas kasutusele võeti. Dalmaatika on diakoni vaste preestri kaasulale.

Koorimantel ehk pluviaal

Pluviaal (ladina keeles pluviale, sõnast pluvia – „vihm“) on antiiksest vihmamantlist välja arenenud poolringikujuline avar keep, mida kantakse õlgadel ja mis kinnitatakse rinna eest. Eesti keeles nimetatakse seda ka koorimantliks või vesprimantliks.

Pluviaal on tuntud eelkõige piiskopimantlina, kuid seda võib kanda ka preester pidulikel talitustel ja palvustel. Oluline vahe: koorimantlit kantakse kõigil muudel jumalateenistustel peale missa. Missa rüü on kaasula.

Talaar ja must keep

Talaar (ladina keeles talaris – „kandadeni ulatuv“) on pikk laiade varrukatega must rüü, mis on protestantlikes kirikutes – ja ka Eestis – mitmel pool kasutusel. Erinevalt albast ja kaasulast ei pärine talaar antiikajast, vaid see on kujunenud märksa hilisemate sajandite õpetlaste ja ametikandjate rüüst; sama rüüd kannavad näiteks ka kohtunikud.

Eesti luterlikus kirikus kantakse talaari koos lõkmetega – kaks valget lühikest riidelinti, mis ripuvad kurgu all ja on kujunenud 18. sajandi talaari laiast kraest. Lõkmetele on antud ka kahe käsulaua ning käsu ja evangeeliumi sümboli tähendus.

Mõned vaimulikud kasutavad talaari ka liturgilise rõivana, jumalateenistuse pealisrõivana. Eliisabeti koguduses see kasutusel ei ole.

Musta paksust riidest keepi kantakse külmal ajal toimuvatel talitustel või palvustel, näiteks matusel, pealisrõivana nii alba kui ka talaari peal.

Piiskopi tunnused

Piiskopil on lisaks kolm nähtavat ametitunnust.

Mitra on piiskopi liturgiline peakate, mis koosneb kahest teravatipulisest kilbikujulisest osast; tagant langeb alla kaks linti. Mitra sümboliseerib Püha Vaimu tuleleeki, kes piiskopi kaudu kirikut juhib ja õpetab. Seepärast kannab piiskop mitrat eelkõige õnnistamisel ja pühitsemist toimetades, samuti protsessioonis ja soovitavalt jutlustades – ning võtab selle peast palve ja evangeeliumi lugemise ajaks.

Piiskopisau ehk karjasekepp on peapiiskopi ja piiskopi kui ülemkarjase ameti tunnus. Sauda hoitakse ja kantakse vasakus käes, eelkõige õnnistamisel, pühitsemisel ja protsessioonis. Väljaspool oma piiskopkonda piiskop sauda ei kasuta, samuti mitte siis, kui ta teenib koos peapiiskopiga (välja arvatud ordinatsioonil).

Piiskopirist ehk rinnarist on piiskopiordinatsiooni ja kutsumise märk.

Mida kantakse millal?

Lühike kokkuvõte:

• Missal – alba, vöö, stoola ja kaasula; diakonil alba, stoola ja dalmaatika.
• Sõnajumalateenistustel, palvustel ja talitustel – alba ja stoola, pidulikumatel puhkudel koorimantel; alba asemel võib kanda ka valget koorirüüd.
• Vabas õhus ja külmal ajal – must keep alba või talaari peal, vajaduse korral barett.
• Ilmikud, kes jumalateenistusel kaasa teenivad, kannavad albat või koorirüüd või muud väärikat riietust.

Liturgiarõivad pannakse selga terve teenistuse või talituse ajaks – neid ei vahetata teenistuse keskel. Eliisabeti kirikus peetakse püha missat EELK korra järgi ja vaimulik kannab sellel alba, stoolat ja kaasulat. Talitustel – ristimisel, konfirmatsioonil, laulatusel, matusel ja muudel kiriklikel talitustel – kannab vaimulik albat või koorirüüd ja stoolat, pidulikumatel puhkudel ka koorimantlit.

Rüüde värvid

Stoola, kaasula, dalmaatika ja koorimantel kannavad kirikuaasta liturgilist värvi. Sama värvi kannavad ka kantslikate ehk antependium ning lugemispuldi kate. Nõnda on värv ühine: vaimulik ja kirikuruum „räägivad“ ühte keelt.

EELK kirikuseadustik loetleb kuus liturgilist värvi ja nende tähenduse:

• Valge – rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv. Jõuluaeg, ilmumispüha, kogu ülestõusmisaeg, kolmainupüha ja igavikupühapäev; ristimine, konfirmatsioon ja laulatus; nende pühakute päevad, kes ei olnud märtrid.
• Punane – Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv. Nelipühad, märtrite ja apostlite päevad, usupuhastuspüha, ordinatsioon ja ametisse seadmine.
• Violett – paastu ja meeleparanduse värv. Paastuaeg ja advendiaeg, piht, haigete armulaud ja võidmine.
• Must – sügava leina värv. Suur Reede ja Vaikne Laupäev, võimalusena ka tuhkapäev ja matus. Neil päevil võivad kirikutekstiilid ka üldse puududa – paljas altar on omaette kõnekas märk.
• Roheline – elu ja lootuse värv. Ilmumisaja pühapäevad ja pikk nelipühajärgne aeg ehk kirikupoolaasta; kirikuaasta kõige sagedasem värv.
• Sinine – Neitsi Maarja värv.

Sellest, kuidas värvid kirikuaasta jooksul vahelduvad ja mida iga värv tähendab, räägib lähemalt leht Värvid ja aastaring.

Vaimuliku igapäevane riietus

Väljaspool jumalateenistust kannab vaimulik igapäevast vaimulikurõivast. Eesti oludes on need kolm:

• vaimulikusärk ehk pastorisärk kõva valge krae ehk kaelusega (piiskoppidel violetne);
• sutaan (prantsuse keeles soutane) – must maani ulatuv rõivas;
• must või ühevärviline tume ülikond.

Tähtis on tähele panna: sutaan ega vaimulikusärk ei ole liturgiarõivad. Need on vaimuliku igapäevane ametiriietus, mille peale liturgiarõivad käivad.

Ristid ja teenetemärgid

Ametirist ei ole autasu ega ehe. Preestriristi ja piiskopiristi kantakse ka liturgiarõivastel, kaasula peal, sest need märgivad ametit, milles vaimulik teenib.

Riiklikke ja kiriklikke teenetemärke kantakse aga ainult ülikonnal, luterkuuel ja sutaanil ning nii, nagu teenetemärkide kandmise kord ette näeb. Liturgiarõivastel teenetemärke ei kanta. Põhjus on sama, mis kogu liturgiarõivastuse mõte: altari ees ei ole tähtis see, mida inimene on saavutanud, vaid see, kelle nimel ta teenib.

Riietumine kui ettevalmistus

Liturgiarõivastesse riietumine on osa jumalateenistuseks valmistumisest. Seda tehakse käärkambris rahu ja pühalikkusega, nagu toimetatakse kogu jumalateenistust. Riietumise ajal loetakse vastavaid palveid – nn käärkambripalveid.

See on väike, kuid kõnekas detail. Jumalateenistus ei alga sellega, kui vaimulik altari ette astub, vaid palju varem – täpselt nagu koguduse jaoks algab see juba kodus kirikusse minekuks riietumise ja teele asumisega.

Eelmaitse taevasest liturgiast

Kõigel eelneval – albal, stoolal, kaasulal, värvidel – on veel üks mõõde, mis ei ole ei praktiline ega ajalooline. Kirik usub, et maapealne jumalateenistus ei ole omaette sündmus, vaid osa suuremast, taevasest liturgiast, mis ei katke kunagi.

Ilmutusraamatus on peatükk, mille pealkiri eestikeelses Piiblis ongi „Nägemus taevasest jumalateenistusest“ (Ilm 4). Seal on troon ja altar, viiruk ja laulud – ja kakskümmend neli vanemat, „valged rõivad üll ja peas kuldpärjad“ (Ilm 4:4). Neli olevust ei lakka ööl ega päeval hüüdmast: „Püha, püha, püha on Issand Jumal, Kõigeväeline, kes oli ja kes on ja kes tuleb!“ (Ilm 4:8). Needsamad sõnad laulab igal missal ka kogudus – see on Sanctus. Sanctus ei ole kiriku enda leiutis, vaid laen taevasest liturgiast: kogudus ei alusta uut laulu, vaid ühineb sellega, mis taevas juba käib.

Sama nägemus jätkub rahvahulgaga: „suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes“ (Ilm 7:9). Kes nad on? Vastus on täpne ja tähtis: „Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres“ (Ilm 7:14). Valge rüü ei ole kandja saavutus. See on kingitus – ja see on pestud puhtaks Kristuse verega.

Siit saab alba oma sügavaima tähenduse. Ristimisrüü, mille inimene oma ristimisel saab, ja alba, mille vaimulik käärkambris selga paneb, on seesama rüü, mida kannab taevane kogudus. Ilmutusraamat ütleb Talle pruudi kohta, et talle „on antud, et ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse“, ja selgitab kohe: „See peenlinane on pühade õiged seadmised“ (Ilm 19:8). Rüü ja elu kuuluvad kokku: valge riie ei kata elu kinni, vaid kuulutab sellest, milliseks see on kutsutud saama.

Seepärast ei ole valged rüüd, pühade osadus ja Jumala ülistamine üksnes esteetika ega vana kombe austamine. Need on eelmaitse – aimdus sellest, mille poole kirik teel on. Jumalateenistusel seisab kogudus oma maapealses kirikus, aga ta seisab koos kõigi aegade ja paikade kirikuga: inglite, pühakute ja lahkunutega, kes on juba kohal. Neist, kes on rüüd valgeks pesnud, öeldakse, et nad „on teenimas teda ööd ja päevad tema templis“ (Ilm 7:15) – ja seesama teenimine on see, millega me igal pühapäeval kell kümme liitume.

Kokkuvõtteks

Vaimuliku rüü ei ole niisiis kaunistus ega teatrikostüüm. Alba tuletab meelde ristimist, mis on ühine kõigile kristlastele. Stoola märgib ametit, mis on antud teenimiseks. Kaasula kõneleb Kristuse armastusest, mis katab kõik. Värv ütleb, kus me kirikuaastas oleme. Ja see, mida rüüle ei panda – teenetemärgid, isiklikud tunnused –, ütleb sedasama sõnumit teistpidi. Kõik see teenib üht mõtet: jumalateenistusel ei ole keskmes vaimulik ega keegi muu, kui vaid Kristus.

• Jumalateenistuse ülesehitusest ja tähendusest räägib leht Püha missa.
• Kirikuaasta rütmist ja liturgiliste värvide tähendusest räägib leht Värvid ja aastaring.
• Kirikuruumi osadest ja nende tähendusest räägib leht Mis ja milleks kirikus on?
• Kiriku pühadest talitustest räägib leht Tähtsamad kirikutalitused.
• Kes on Eliisabeti koguduse vaimulikud, saab teada lehelt Koguduse vaimulikud.

Lehe koostamisel on kasutatud EELK Jumalateenistuste ja talituste juhendi peatükki „Liturgiarõivaste kasutamine“ ja liturgia sõnastikku.

↑ Tagasi lehe algusesse