Efeslastele 4:23-28

Vennad, saage uueks oma mõttelaadilt ja riietuge uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses. Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed. Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle! Ärge andke ka maad kuradile! Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus.

Graduale Psalm 141:2; 105:1

Olgu mu palve suitsutusohvriks Sinu palge ees, Issand,
ja mu käte tõstmine olgu õhtuseks roaohvriks!

Halleluuja. Halleluuja.
Tänage Issandat, kuulutage Tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas Tema teod!
Halleluuja.

Matteuse 22:1-14

Neil päevil hakkas Jeesus ülempreestritele ja rahvavanematele mõistu kõnelema: Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. Taas ta läkitas teisi sulaseid: Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma! Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale, mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära. Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna. Siis ta ütles oma sulastele: Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate! Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi. Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Ja ta ütles talle: Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata? Aga see ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijatele: Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse! Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.

JÄTKUV LUGEMINE

Joona 1:1-2:1.11

Neil päevil tuli Issanda sõna Joonale, Amittai pojale; ta ütles: Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette! Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära. Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub. Ja meremehed kartsid ning karjusid igaüks oma jumala poole; ja nad heitsid merre laevas olevaid asju, et seda nende võrra kergendada. Aga Joona oli läinud alla laevaruumi ja oli heitnud magama; ja ta magas sügavasti. Siis astus laevajuht tema juurde ja ütles talle: Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada? Tõuse üles, hüüa oma jumala poole, vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku! Aga isekeskis nad rääkisid: Lähme ja heidame liisku, et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud! Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Joonale. Siis nad ütlesid temale: Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit? Ja ta vastas neile: „Mina olen heebrealane ja ma kardan Issandat, taeva Jumalat, kes on teinud mere ja kuiva maa. Siis hakkasid mehed väga kartma ja ütlesid temale: Miks sa seda tegid? Sest mehed teadsid, et ta oli Issanda palge eest põgenemas; ta oli neile sellest rääkinud. Ja nad küsisid temalt: Mida me peaksime sinuga tegema, et meri võiks meie poolest rahuneda? Sest meri hakkas üha enam mässama. Ja ta vastas neile: Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast. Mehed sõudsid küll, et pääseda tagasi kuivale maale, aga nad ei suutnud, sest meri hakkas nende vastu üha enam mässama. Siis nad hüüdsid Issanda poole ja ütlesid: Oh Issand, ära ometi lase meid hukkuda selle mehe hinge pärast, samuti ära pane meie peale süütu verd, sest Sina, Issand, teed nõnda, nagu on Sinule meelepärane! Ja nad võtsid Joona ning viskasid ta merre; siis rauges mere raev. Aga mehed kartsid Issandat väga ja nad ohverdasid Issandale tapaohvri ning andsid tõotusi. Aga Issand saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona. Ja Joona oli kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd. Siis Issand käskis kala ja see oksendas Joona kuivale maale.

Graduale Joona 2:3-8.10

Issand, mu Jumal, Sina tõid mu elu hauast üles!
Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole  ja Tema vastas mulle.
Haua sisemuses hüüdsin ma appi ja Sina kuulsid mu häält.
Sest Sina heitsid mind sügavusse, merede südamesse;
veevool ümbritses mind, kõik Su vood ja Su lained käisid minust üle.
Siis ma mõtlesin: Ma olen ära aetud Su silma eest.
Siiski ehk saan veel näha Su püha templit!
Vesi ümbritses mind  kõrist saadik, süvavesi piiras mind,
mererohi mähkis mu pead, ma vajusin alla mägede alusteni,
maa riivid sulgusid mu kohal igaveseks.
Aga Sina tõid mu elu hauast üles, Issand, mu Jumal!
Kui mu hing nõrkes mu sees, mõtlesin ma Issandale
ja mu palve tuli Sinu juurde Su pühasse templisse.
Aga mina tahan ohverdada Sinule tänulaulu kõlades.
Mida olen tõotanud, seda täidan! Issanda käes on pääste!
Issand, mu Jumal, Sina tõid mu elu hauast üles!

Hüüd enne Evangeeliumi Johannese 13:34

Halleluuja. Halleluuja.
Issand ütleb: Ma annan teile uue käsu: nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!
Halleluuja.

Luuka 10:25-37

Neil päevil tõusis üks seadusetundja püsti Jeesust kiusama ja küsis: Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu? Aga Jeesus ütles talle: Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed? Tema vastas: Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast! Siis Jeesus ütles talle: Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad! Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: Ja kes siis on mu ligimene? Jeesus ütles kõnelust jätkates: Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles. Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte? Seadusetundja ütles: See, kes tema peale halastas. Jeesus ütles talle: Siis mine ja tee sina nõndasamuti!

• Prev
• Next