• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

Kolmainupüha

Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kes on ära tundnud Issanda meele? (Rm 11:33-34)

Sageli tundub, nagu elaks suur osa inimesi kahes vastassuunalises enesepettuses, mis mõlemad saavad kokku keskses (ja sugugi mitte vales) sedastuses, et igaüks teab ja mõistab täpselt niipalju, kui ta teab ja mõistab.

Nendeks kaheks enesepettuseks on ühelt poolt ülimalt ülbe arvamus, et see, mida keegi teab, on piisav ja rohkem mitte lihtsalt pole vajagi, vaid lausa polegi midagi olulist ja teadmist väärivat, ning teiselt poolt endale resigneerunult kinnitamine, et niikuinii me oma otsingutega kuhugi välja ei jõua (ja seepärast «söögem ja joogem, sest homme me sureme» – Js 22:13).

Inimene teab päris palju. Aga võrreldes sellega, mida üleüldse oleks võimalik teada, ei tea ta tõenäoliselt suurt midagi, ei iseenda, ennast ümbritseva maailma ja selle loomulike nähtuste, ega ka mitte üleloomuliku ja Jumala kohta. Ükskõik, kumma tee nüüd keegi valib, kas arvata, et tema teadmine ja tunnetus on kõik, mida talle vaja, või alistunult ohata, et mingi teadmine ja tunnetus polegi võimalik (ega seetõttu ka selle poole püüdlemine vajalik) – taoline inimene paneb enda jaoks tee kinni mitte ainult uuele teadmisele, vaid ka millelegi, mis kuulub olemuslikuna tema inimloomuse juurde.

Selleks olemuslikuks on iga inimest seesmiselt rahutuks tegev püüd, lausa tung õppida tundma ja kogeda … mitte lihtsalt midagi uut, vaid tõde, saada teada võimalikult kõike mitte niivõrd kvantitatiivselt, kuivõrd sisuliselt (isegi teades, et kõike ei ole võimalik teada saada), nii loomuliku kui üleloomuliku kohta. Ilma selle olemuslikult inimloomuse juurde kuuluvata ehiksid meid endiselt viigilehed ning kogu meie kõrgel teadusel ja kultuuril poleks kohta isegi meie unistustes.

Ka Jumala järele on inimese loomus algusest peale kisendanud – isegi siis, kui ta Jumala eest Eedeni puude varju peitu puges. Olgu Nikodeemose kombel öö varjus või ateenlaste viisil toda «tundmatut Jumalat» käega katsuda ja leida püüdes – see on midagi, milleta pole võimalik olla päriselt inimene ning mis on ka selle inimese sees, kes on veendunud, et temas seda pole.

Kogu selle loo juures on veel üks väga tõsine probleem: nimelt võib juhtuda, et isegi siiras otsija otsib vastu kogu loogikat valest kohast või valel viisil. Ehk aitavad seda paradoksi seletada mõned lõigud inglise kirjamehe G. K. Chestertoni raamatust «Hereetikud» (Heretics, 1905):

«Ümbermaailmarändur elab väiksemas maailmas kui talupoeg. Ta hingab alati kolkaõhku. London on paik, võrreldav Chicagoga; Chicago on paik, võrreldav Timbuktuga. Kuid Timbuktu ei ole paik, kuna vähemalt seal elavad inimesed, kes võtavad seda kui universumit ega hinga mitte kolkaõhku, vaid ilmamaa tuuli. Mees reisiaurikul on näinud kõiki inimrasse ja mõtleb asjadest, mis inimesi üksteisest lahutavad: söögist, rõivastusest, tavadest, rõngaist ninas nagu Aafrikas või kõrvus nagu Euroopas, iidsete aegade sinisest või moodsate brittide punasest värvist. Mees kapsapõllul ei ole näinud mitte midagi, kuid ta mõtleb asjust, mis inimesi ühendavad: näljast ja lastest ja naiste ilust ning lootustandvast või ähvardavast taevast.»

«Tõde on, et uurimisretked ja avardumine teevad maailma väiksemaks. Telegraaf ja aurulaev teevad maailma väiksemaks. Teleskoop teeb maailma väiksemaks; üksnes mikroskoop on see, mis teeb teda suuremaks. Pole kaugel aeg, mil maailma lõhestab teleskoobi- ja mikroskoobikasutajate vaheline sõda. Esimesed uurivad suuri asju ja elavad väikses maailmas; teised uurivad väikseid asju ja elavad suures maailmas. Kahtlemata on inspireeriv tuhiseda jõuvankril ümber maakera, kogedes Araabiat kui liivapöörist ja Hiinat kui riisiväljade vilksatust, ent Araabia ei ole liivapööris ja Hiina pole riisiväljade vilksatus.»

See ei tähenda, et inimene ei peaks püüdma avastada ja tundma õppida. Vastupidi, muidugi ta peaks. Püüdma justnimelt avastada ja tundma õppida, mitte lihtsalt uusi vallutusi kollektsioneerima, ise seejuures, taas Chestertoni tsiteerides, veereva kivina kaljult kaljule rulludes – kõmisedes, kuid surnuna, kuna veerevale kivile sammal ei kasva, aga sammal – mis sest, et vaikne ja paikne – on elus.

Veidi teise kandi pealt. Ütlen leerilastele ligimesearmastusest kõneldes sageli, et kahtlemata me peame armastama kõiki inimesi – kuid kõiki nüüdseks juba rohkem kui seitset miljardit armastada on võimalik ainult teoreetiliselt, ning seda mitte ainult seetõttu, et me ei kohtu neist enamikuga mitte kunagi, vaid ka seepärast, et me lihtsalt ei suuda. Armastus algab väikesest, nendest, kes on just praegu meie kõrval. Ning teostub väikeses, just seal, kus me parajasti oleme, ja selles, mida me parajasti saame ja suudame. Ainult seal ja selles.

Nii on ka kõige muuga. Ka teadmisega. Mitte selle lõputus tagaajamises, mis iga uue vallutusega meist järjest kaugemale põgeneb, vaid selle tundmaõppimises, mis on siinsamas. Suured ideed sünnivad inimeses – nii väidab Chesterton –, «kes seisab omaenda köögiviljaajas, mille väravast avaneb muinasjutumaa».

Jumala tundmaõppimisega on asjad samamoodi – aga samas ka hoopis teistsugused. Kõigepealt: kõige inimeses pulbitseva tõejanu ja teadmistetungi esmaseks ja viimseks eesmärgiks on Jumal, kas inimene seda mõistab ja teab ja tahab või mitte. Ning edasi: seda janu, seda igatsust, seda rahutust tuleb võtta tõsiselt ja järgida, teisiti me inimestena ei saa, teisiti ei saa me olla inimesed.

Aga sellest ei piisa. See ei vii meid eesmärgile, vaid paraku hoopis vastupidises suunas. Meie suurim õnnetus on, et endale ise religiooni rajades rajame valereligioone, endale ise Jumalat otsides püstitame, leiame ja valime vaid ebajumalaid. Araabia asemel liivatormi ning Hiina asemel heal juhul mõne vähem või rohkem viljaka riisivälja…

Jumal tuleb, näitab ja annab ennast meile ise. Ning kuigi Ta on lõpmatult suur, teeb Ta seda väikeses. Ühes kindlas ja isegi kõrvalises kohas – aga mitte kolkas kõigi teiste kolgaste kõrval, vaid paigas, millest just seetõttu, et ta asub ehk kõrvalises, aga kindlas ja ainulaadses, reaalses, mitte ettekujutatud või kuhugi tabelisse reastatud kohas, saab mitte ainult universumi keskpunkt, vaid universum ise, pühkides minema kolkaõhu ning andes meile hingata ilmamaa tuuli.

Jumal ilmutab ennast selles ühes inimeses, tuleb selle ühe Inimesena, väikse ja nõrga ja haavatavana ning just seeläbi suure ja võimsa ja surematuna, konkreetsete, päris inimeste juurde, et neid armastada ja olla nende poolt armastatud.

Jumal ei saa teisiti, sest Ta on armastus. Meie ei saa teisiti, sest oleme inimesed. 

Meie inimeseksolemine ja meie saamine inimeseks teostub üha jätkuvas püüdluses tõe ja armastuse järele. See on suur kutsumus, mida ei ole võimalik leida ega järgida muidu, kui alates väikesest, alates siit ja praegu.

Jumala rikkus ja tarkus ja tunnetus, suurus ja sügavus on mõõtmatud. Ja ometi on Ta teinud end meile kogetavaks ja kättesaadavaks.

Kristuses.

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus