Advendiaja II pühapäev

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada.  (Lk 12:35-36)

Täpselt samapalju kui advendiaeg on Issanda tulemise aeg, peaks see olema ka Tema tulemiseks valmistumise aeg. Mitte ainult ootamise, vaid vastuvõtmise aeg.

Sellele viitab ka püha Luuka poolt edasi antud sõnakasutus Jeesuse tähendamissõnas arukatest, ustavatest ja oma isandast vähemalt lugu pidavatest, loodetavasti aga teda koguni armastavatest sulastest.

Et püüda Jeesuse mõtet paremini edasi anda, võiksime tõlkida nõnda: «Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste hulgas, kes on valmis oma isandat vastu võtma, et kui ta naaseb pulmapeolt ning on tulnud ja koputanud, siis nad võiksid talle kohe avada.»

Niisiis mitte ainult ootama, vaid valmis vastu võtma. Kas neil sõnadel on mingit vahet? Küllap see oleneb olukorrast, aga ilmselt võib kinnitada, et jah, vahe on mõnikord isegi ülisuur.

Sest oodata võib väga erinevalt: rõõmsa ärevusega, hirmuga, kannatamatult, tüdinult, pigem saabuvat edasi lükata tahtes, või vastupidi, igatsusega, sooviga, valmisolekuga saabuv, oodatav vastu võtta – või siis jälle sellest võimalust mööda kõrvale hiilida või kasvõi mitte välja teha.

Need sulased, keda Jeesus õndsaks kiidab, mitte ainult ei oota oma isandat, vaid ootavad teda selge ja siira sooviga ta vastu võtta, talle koheselt avada, teda rõõmsa ja avala südamega tervitada ning teda sobival viisil teenida.

Sõna «sulane», mida eestikeelsed piibliväljaanded siinkohal enamasti tarvitavad, ei ole oma etümoloogialt päris sama, mis kreeka doulos. Pigem oleks õige ütelda «ori», mis oma tõenäoliselt päritolult viitab samamoodi nagu kreeka sõnagi kellelegi kuulumisele, kellegagi ühte seotud olemisele. Sulane on palgatööline, samal ajal kui ori on, negatiivselt väljendudes, omand, positiivselt mõelda püüdes aga keegi, kes kuulub perekonda või vähemalt majapidamisse, s.t mitte võõras, vaid oma.

Siit ei maksa otsida orjapidamise heakskiitmist, vaid lihtsalt püüdu Jeesuse sõnakasutust mõista ning selle sisulist mõtet tabada.

Jumal ei pea meid oma orjadeks nii, nagu me seda inimkonna üsna koledasse ajalukku vaadates võiksime hirmuga mõtelda: allasuturud, ahistatud, põlatud, kurnatud, igasuguste õigusteta, lausa isiksuseta.

Piibel kõneleb meist küll ka sellistena, kuid siis mitte Jumala, vaid kellegi teise orjadena: «Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on … Te olite küll patu orjad, aga nüüd … olete saanud õiguse teenriteks … Sest kui te olite patu orjad, siis te olite vabad õigusest … Nüüd aga, kui te olete vabastatud patust ja saanud Jumala teenriteks, te kannate vilja pühitsuseks.» (1Kr 1:26-29; Rm 6:17-18.20.22)

Me ei ole Jumala orjad – või teenrid või sulased – mitte nendena, kes on kõigest ilma jäetud, vaid nendena, kelle olemine sõltub täielikult oma isandast, ja seda märksa enam kui selle poolest, mida Ta meile annab. Meie olemine mitte ainult ei sõltu Jumalast, vaid on Jumalast. Meie isand on meie Looja, me oleme Tema omad Tema armastusest sündinuna ja sellest armastusest elades.

Jeesus ütleb majaperemehe kohta: «Ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid.» (Lk 12:37) Jeesus tegi täpselt seda õhtul enne kannatamist ja surma (Jh 13), kusjuures see ei olnud mõeldud mitte ainult ühekordse sündmusena ega ka pelgalt teeniva armastuse eeskujuna jüngritele, vaid viitena Tema tõelisele teenimisülesandele: «Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!» (Mt 20:28)

Jeesus, meie Issand, saab ise meie söömaajaks. Selle tõe pärast on kiriku ajaloos rohkesti piike murtud, kuna paljudele ei mahu pähe, kuidas saab midagi niisugust uskuda ja kuulutada. Aga Jeesus ei pehmenda oma ihust ja verest või koguni oma lihast ja verest kõneldes mingil kombel oma sõnu (Jh 6:48-58).

Muidugi on see müstiline osasaamine – aga siiski täpselt sama reaalne, nagu leib ja vein, mida me armulauasakramendi pühitsemisel kasutame. Ta annab meile seeläbi iseennast, täielikult, oma ihu ja hinge, oma jumalikkuse ja inimlikkuse, kogu oma elu ja täiuse.

Iga kord, kui pühitseme armulauda, just see sünnibki. Tähendamissõna pilti kasutades: Issand tuleb ja koputab, me avame Talle, Ta paneb meid oma lauda istuma ning saab ise meie eluandvaks roaks. Kui väga me peaksime selle järele janunema, igal võimalusel sellest imelisest annist osa saada igatsema.

«Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas.» (Lk 12:37) Igatsusega, armastusega, ootuse ja lootusega, olgu ükskõik milline öövahikord.

Mõiste «öövahikord» ei tähistanud vanal ajal mitte ainult umbkaudset kellaaega, vaid ka teatavat tegevust – valvamist – ning selles kehtivat korda. Vahikordade vahetumine on ühtlasi vahtide vahetumine.

Enamasti kipub vist olema nii, et vahimees ootab eeskätt oma vahikorra lõppemist, et saaks magama heita. Meie puhul peaks olema teisiti: me kõik tahaksime, et meie valvekord oleks just siis, kui Issand tuleb, et võiksime olla nende hulgas, keda Ta õndsaks kiidab.

Muidugi mitte ainult advendiajal. Aga ka advendiajal. Just praegu.

• Prev
• Next