Olles küll Poeg, õppis Ta kuulekust selle läbi, mida Ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai Ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on Talle kuulekad, kuna Jumal oli kuulutanud Tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi. (Hb 5:8-10)

Jeesus on ülempreester Melkisedeki korra järgi. Kiri heebrealastele võrdleb Jeesuse ülempreestriametit ka Aaroni omaga, ja siin on olulised sarnasused: mõlemal puhul peab ülempreester olema võetud inimeste hulgast ning seatud ametisse Jumala poolt inimeste heaks. Siiski on Jeesuse ülempreestriamet midagi võrratult suuremat, sest erinevalt Aaronist ja teistest preestriametisse seatud inimestest ei ole Jeesus mitte ainult inimene, vaid Ta on ka Jumal. Nii, nagu Melkisedeki kohta võib öelda, et ta oli ilma alguse ja otsata (Hb 7:3), nii on see ka (või eeskätt) Jeesuse puhul, kelle võrdkujuna Pühakiri Melkisedekit, Õiguse ja Rahu Kuningat (Hb 7:2), mõistab.

Jeesus on tõeline inimene – selles ei olnud Tema kaasaegsetel kahtlust. Niisiis vastas Ta ühele kahest preestriametile seatud nõudest: "Meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta." (Hb 4:15)

Teiseks nõudeks on see, et ülempreester peab olema seatud Jumala enda poolt. Sellelegi nõudele vastas Jeesus täiuslikult, kuna Ta ei "austanud ennast ise ülempreestriks saamisega, vaid see, kes Talle on ütelnud: "Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin Sinu."" (Hb 5:5)

Aga mida Kiri heebrealastele mõtleb selle all, et olles küll Poeg, pidi Ta õppima kuulekust selle läbi, mida Ta kannatas ning justkui alles saama täiuslikuks? Kuidas me võime öelda midagi niisugust Jumala igavese Poja kohta, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu ning olemuselt ühtne Isaga? Tema kohta, kelles "elab kogu jumalik täius ihulikult" (Kl 2:9)?

Siin tuleb meile appi sellesama Melkisedeki kuju – ilma alguse ja otsata. Jeesus erineb kõigist teistest ülempreestritest seeläbi, et Tema olemine ei saa algust mitte siin maailmas, vaid Ta on enne kõiki aegu, Ta on tõeliselt igavene, s.t ilma alguse ja lõputa.

Ent kuigi see kehtib Tema enda olemise kohta, ei ole see nii Tema ülempreestriametiga. Ta on enne kõiki aegu, aga Ta saab ülempreestriks: "Seepärast Ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et Temast saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks." (Hb 2:17) Nii on Tema inimesekssaamises antud või vähemalt nähtud ette juba ka Tema saamine ülempreestriks, kusjuures Ta saab olla ülempreester ainult seetõttu, et Ta on saanud inimeseks.

Õppimine ja kuulekus, mida Kiri heebrealastele nimetab, on seotud justnimelt Tema saamisega ülempreestriks. Sellest tunnistab meile kogu Jeesuse elu, kõige paremini ehk Tema palveheitlus Ketsemanis: ""Isa, kui Sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid Sinu oma!" ... Ja raskesti heideldes palvetas Ta veelgi pingsamalt ja Ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks." (Lk 22:42.44)

Ta pidi "saama täiuslikuks" ülempreestrina. Ülempreestri ülesandeks on olla vahemeheks Jumala ja inimeste vahel ning tuua Jumalale ohvreid nii tänuks ja kiituseks kui ka lepitusena pattude eest ja süü kustutamiseks.

Kuigi ka Vana Testamendi inimlik preestriamet oli seatud Jumala poolt, kehtis selle puhul ikkagi traagiline tõdemus: "Iga preester seisab päevast päeva oma teenistuses ja ohverdab aina neidsamu ohvreid, mis aga kunagi ei või ära võtta patte."(Hb 10:11) Niisiis oli see preestriteenistus ühelt poolt vajalik, teisalt aga kindlasti ebatäiuslik – kui mitte päris kasutu. Pigem on nii, et "nende ohvritega tuletatakse igal aastal meelde patte; sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära" (Hb 10:3-4).

Jeesuse ülempreesterliku teenistuse täiuslikkus seisneb selles, et Tema ohver võib patud ära võtta – seda võibki ainult Tema ohver! – ja selle "üheainsa ohvriga on Ta teinud [ka] pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks" (Hb 10:14).

Jeesus ei pidanud kasvama täiuslikkuses mitte inimesena ega Jumala Pojana, vaid viima täide selle ülesande, mille pärast Ta oli inimeseks saanud. Ta tegi seda – nii tunnistab Ta ka hetk enne oma surma ristil: "See on lõpetatud!" (Jh 19:30)

See, milline oli Jeesuse elu, millised olid Tema kannatused ja surm – vapustava pildi sellest annab prohvet Jesaja ettekuulutus (Js 53) –, kinnitab meile, et Ta tõepoolest ei "austanud ennast ise ülempreestriks saamisega". Teda pilgati ja teotati, "ent tõeliselt võttis Ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid" (Js 53:4), "Ta tühjendas oma hinge surmani ja Ta arvati üleastujate hulka, Tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest" (Js 53:12).

• Prev
• Next