See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4)

Ülestõusmisnädalal hooldekodus missat pühitsedes jäin järjekordselt mõttesse selle üle, kas mitte just need inimesed, kelle suhtes me – ise enam-vähem tervete ja liikumisvõimelistena, nö täisväärtuslikku elu elades – tihtipeale haletsust tunneme, ei ole saanud Jumalalt kutset millekski hoopis suuremaks ja imelisemaks kui meie keset oma igapäevaelu saginat. Või vähemalt võimalust taolist kutsumust tõeks elada.

Lugesin hooldekodu missal Evangeeliumina püha Johannese kirjeldust Jeesuse kolmandast ilmumisest jüngritele pärast ülestõusmist (Jh 21:1-14). Lugu algab sellega, kuidas Peetrus koos veel kuue jüngriga otsustab minna tagasi oma endise tegevuse juurde – kala püüdma. Põhjus oli ilmselt väga lihtne: Jeesus oli käskinud oodata, aga ootamise käigus läks kõht tühjaks.

Jeesus ei noomi jüngreid selle pärast – nagu Ta tõenäoliselt oleks teinud, kui näiteks Matteus oleks pöördunud tagasi oma tollilaua juurde. Aga siiski: kuigi Peetrus ja tema kaaslased ei tee midagi halba, toimivad nad valesti. Seda näitab tõsiasi, et "sellel ööl ei püüdnud nad midagi" (Jh 21:3). Nad olid kalavõrkude juurest ära kutsutud, nad pidid koguma inimesi, mitte kalu (Mk 1:17).

Peetruse amet oli kalapüüdmine ja tema olukord nõudis – näis nõudvat – selle tegemist, mida ta oskas. Nii ta läkski, istus paati, sõitis järvele ja heitis nooda vette. Ja ei püüdnud sellel ööl midagi . Mitte ühtegi, nagu võib samuti tõlkida, s.t saak ei olnud mitte lihtsalt tühine, vaid nad ei saanud tõepoolest mitte ühtegi kala.

Aga terve võrgutäie kogusid nad siis, kui Issand neile selleks käsu andis. Kirikuisad näevad neis saja viiekümne kolmes kalas ja noodas, mis ei rebenenud (Jh 21:11), sümboolset pilti kirikust, mida ei suuda ära võita ka põrgu väravad (Mt 16:18), ja sellesse kogutud paljudest rahvastest. See on apostlite kutsumus, mitte kalade püüdmine.

Kui vaatame, mis sündis edasi – kuidas apostlid kuulutasid oma maine, hea käekäigu ja viimaks elu hinnaga sõnumit, mida tänapäeval nagu toona naeruvääristatakse ja sageli ka vihatakse –, siis võime ainult imestada, kust nad võtsid selleks jõu. Püha Johannes ütleb seda meile: "Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg! ... See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk." (1Jh 5:5.4)

Hooldekodus, improviseeritud altarilaua juures seistes, Evangeeliumi lugedes ning Peetruse ja teiste apostlite kutsumusest kõneldes jäin vaatama oma kuulajaid ning mõtlema selle üle, milline on nende tõeline kutsumus. Neil kõigil "oli olnud" oma elu: neil oli mingi amet, neil olid oma toimetused ja ülesanded, soovid ja unistused ... nüüd aga on nad siin, hooldekodus, kus neil pole justkui enam mitte midagi. Igapäevarutiin, täielik sõltuvus teistest, vajadus leppida kõigega.

Kui nad nüüd otsustaksid, et "aitab küll, lähen ja elan oma elu edasi nii nagu varem", siis ei tuleks sellest mitte midagi välja. Aga kas see peab ilmtingimata tähendama, et nende elu on läbi? Et nende elul ei olegi enam mõtet, et neil ei olegi siin elus enam mingit kutsumust, mida järgida? Kas Jumal tõesti ongi nii julm, et laseb inimestel sedasi, täiesti ebainimlikul viisil, hääbuda?

Kõige selle üle mõtiskledes meenus mulle ühe ametivenna poolt viidatud lõik telesaatest, kus tehti põgus pilguheit kartuuslaste kloostriellu. Vaatasin seda saadet hiljem internetist (mida sellessamas lõigus üks kartuuslastest nimetas – täie õigusega, võib-olla isegi selle saatelõigu vaatamise puhul! – ajaraiskamiseks) ja mulle jäi mulje, et saatetegijad suhtusid "vaestesse kartuuslastesse" samasuguse haletsusega nagu meie tihtipeale neisse, kes elavad eakate hooldekodudes. Mõelda vaid: inimene sulgeb end üksikvangistusse, mis kestab igavesti – see on karmim kui ükski vanglakaristus!

Sageli mõeldakse, et inimene läheb kloostrisse selleks, et maailma eest põgeneda. Kartuuslaste endi sõnul oleks selline asi lubamatu. Inimene, kes on hingelt haige, ei suuda kloostris vastu pidada. Maailma eest põgenemise asemel seisab inimene kloostris maailmaga vastakuti justnagu lahinguväljal, sest selleks maailmaks, mis tuleb ära võita, oleme endile (enamasti) meie ise. Kartuuslaste puhul on see veelgi raskem kui paljudes teistes kloostrites, sest tegemist on puhtalt kontemplatiivse, s.t sisemisele palveelule suunatud orduga.

Mungad, keda telesaates näidati, olid nooruses aktiivsed, elujõulised ja rõõmsameelsed inimesed – ja samasugustena paistsid nad nüüdki, üle pool sajandit hiljem (erinevalt paljudest oma eakaaslastest, kes on kogu elu "täie rinnaga" elanud). Üsna tõenäoliselt ületavad nad paljusid ka hingejõu poolest, sest kumb on kergem: kas elada nagu kõik teised või elada nagu peaaegu mitte keegi teine?

Miks ma mõtlesin hooldekodus seistes ja oma eakaid kirikulisi vaadates kartuuslaste peale? Sest ma taipasin – ja ütlesin seda ka neile –, et nende kutsumus on üsna sarnane: elada päev-päevalt üksnes palves ja Jumala ligiolus. Ja veel: oma nõtruses kogeda Kristuse kannatuste osadust (2Kr 1:5; 1Pt 4:13) ning päev päevalt kummardada ja isegi puudutada Tema haavu (vrd Jh 20:27-28). Just nii, nagu on kirjas kartuuslaste ordureeglis: "Kongimungast saab Kristuse eeskuju järgi korraga preester ja ohver Jumalale meeldivaks heaks lõhnaks, ning osaduse läbi Issanda ohvriga saab ta osa Tema südame põhjatuist rikkustest."

See on midagi, mida meie endale oma "täisväärtuslikus igapäevaelus" nii harva lubada suudame. Kes on maailma tõeliselt ära võitnud? Kes peaks keda haletsema?

• Prev
• Next