Kõigis nende ahistustes tundis Ta ahistust ... armastuse ja kaastunde pärast ... (Js 63:9)

Üks mu hea sõber kirjutas möödunud neljapäeva hilisõhtul nõnda: "Täna ma kogesin suurimat rõõmu ja kurbust, mida üks mees võib tunda. Kell 7:47 hommikul ma jälgisin, kuidas Joshua Alan Jowers sisenes maailma, ja kell 9:30 ma hoidsin oma pisipoissi, kui tema väike süda lõpetas löömise ... Emmega on kõik korras ja ta taastub. Issil on 3 naela ja 11 untsine auk südames." Lisatud oli ka pilt sellest, kuidas nuttev isa surub oma rinna vastu väikest poega, kelle elu sünnist surmani kestis ühe tunni ja nelikümmend kolm minutit.

Reedehommikusel missal me palvetasime nende kõigi eest – ja siiski ei jätnud kurbus mind kogu päeva jooksul maha, kuni mulle meenus üks vana foto, mille olin kunagi teinud Leedus Ristimäel. Sellel on puidust nikerdatud nukra ja mõtliku Kristuse kuju, keda katavad loendamatud ristid ja roosipärjad. Jah, Ta ütleb, et igaüks peab oma risti kandma, aga Tema ise ... Tema kannab meie kõikide omi.

Vanem Paisios Athose mäelt ütleb: "Me peame teiste inimeste eest palvetama kahetsuse ja valuga oma hinges. Me võime seda saavutada vaid siis, kui me oma alandlikkuses peame iseendid kõigi probleemide põhjuseks maailmas." Just nii elas – ja suri – Kristus, kes sai needuseks meie eest (Gl 3:13). Millal iganes me näeme mõnd kannatavat inimest – tema kannatused on saanud ka Kristuse omadeks.

Dostojevstki on kirjutanud, et iga inimene on vastutav kõigi pattude eest. Ta ei ütle seda etteheitvalt ega kedagi süüdistades, vaid viitab meie lahutamatule ühtekuuluvusele üksteisega: iga üksikinimese patt on inimkonna patt ja inimkonna patt on iga inimese patt. Seepärast peab meie palvega kaasnema kahetsus ja valu ka nende pattude pärast, millel justnagu ei ole meiega otseselt midagi pistmist – ning ka nende inimeste pärast, keda me ei tunnegi.

Kristus tunneb kõiki inimesi – see on Tema suur erinevus meist –, ent samal ajal on kõikide inimeste patud Temale võõramad kui kellelegi teisele, sest Temas endas ei ole ühtki pattu. Ja ikkagi on Ta võtnud enda peale kogu maailma süü ning kannatanud ja surnud selle pärast ... ja meie eest. Meil on nii raske mõista enda lahutamatut kuulumist inimkonda ja sellest tulenevat osa inimkonna patus ja viletsuses, ent Tema on selle ühtekuuluvuse oma inimesekssaamises vabatahtlikult omaks võtnud ja justkui täielikult asjassepuutumatuna kõik selle tagajärjed kandnud.

Prohvet Jesaja ütleb oma raamatus üllatavad sõnad – või ainult tunduvad need üllatavad, ent kuuluvad tegelikult samasse konteksti nagu tema raamatu 53. peatükk? Ta ütleb, Iisraeli rahva kannatustele ja õigupoolest täielikult ära teenitud karistusele mõeldes, Issanda kohta: "Kõigis nende ahistustes tundis Ta ahistust." Paljude piiblitõlkijate (nii Eesti kui muude maade omade) jaoks on see vist siiski olnud natuke liiga ootamatu, seepärast on seda kohta enamasti tõlgitud teistmoodi, ent ka meie kõige esimeses piiblitõlkes on siiski praegusega üsna sarnane tekst: "Keige nende ahhastusse sees olli temmal (Jehowal) kitsas kä."

Sõna "ahistus" või "ahastus" (tsar, tsarah) võib tõlkida ka kui kannatus või kitsikus või katsumus või häda – või ka vaenlane või vastane. Ehk siis kõik, mis inimese elu koormab ja rikub, mis inimest kurnab, vaevab ja hävitab – kõik selle on Jumal oma rahvale vaadates ja teda armastades ning talle kaasa tundes  enda peale võtnud.

Teatavasti ei öelda paljudes keeltes mitte "kaasa tundma", vaid "kaasa kannatama". Jumal on võtnud Kristuses omaks kõik meie kannatused. Ta on võtnud omaks, võtnud endale ka meie patud ja süü. Kindlasti Ta ootab, et me toimiksime oma kaasinimeste suhtes samamoodi – aga Ta ei jää meie toimimist ära ootama, vaid tegutseb ise esimesena ja ennetavalt. Tänu Jumalale, et see on nii, sest meie võime oma kaunitele sõnadele ja mõtetele vaatamata jäädagi üksnes hoogu võtma – ja kui me siis viimaks ükskord teeme seda, mida peame, on see ikkagi midagi armetut ja tihtipeale meie ligimestele rohkem koormaks kui abiks ja leevenduseks.

Too pisike poiss, kes paar päeva tagasi sündis ja suri – ka tema sünd ja surm ning see haigus, mis ei lubanud tal elada, on üks neist ristidest, mille Kristust täiesti teadlikult enda peale võttis ("valude mees ja haigustega tuttav" - Js 53:3). Me ei tea, kas ja millist valu see väike, ent imeline Jumala loodu tundis, aga me võime kujutleda tema vanemate valu ja ahastust – ja sellegi on Kristus teinud oma valuks ning oma ahastuseks! "Kõigis nende ahistustes tundis Ta ahistust."

Ent see ei ole mitte üksnes kannatuste, valu, ahistuse ja surma osadus. Issand ütleb: "Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud." (Jh 16:33) – "Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks." (Jh 16:20)

Kristus on surma ära võitnud ja meile elu kinkinud. Küllap too väike poiss, kelle sünni ja surma vahe oli ainult tund ja nelikümmend kolm minutit, kes paljude arvates ei jõudnud elu nähagi, teab seda kõike nüüd meist paremini ja kogeb taolist elu täiust, millest meie võime alles unistada. Ju seda mõistsid ka tema vanemad, kui nad panid talle nimeks Joshua – Joosua järgi, kes viis oma rahva Tõotatud Maale. See nimi tähendab, et Issand võidab ja päästab. Sedasama nime kannab ka meie Õnnistegija.

• Prev
• Next