Paastuaja I pühapäev

«Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!» (Mt 16:23)

Kirik on läbi aegade eelistanud täiskasvanuid ristimiseks ette valmistada Ülestõusmispühale eelneval paastuajal ning ristida nad Paasaööl. Kuigi tänapäeval ei peeta sellest tavast enam kinni vanakirikliku rangusega, püütakse seda võimalust mööda nüüdki järgida.

Õigupoolest on Suur Paast saanud alguse justnimelt sellest, et suurem ristimine toimus Ülestõusmisööl ning sellele eelnes veidi rohkem kui kuu aega kestnud põhjalik ettevalmistus (mis omakorda järgnes teinekord koguni aastatepikkusele koguduse osadusse kasvamisele).

Enne osasaamist uuestisünni sakramendist pidid ristitavad paastuma ning koos nendega paastus sageli terve kogudus – nii kujuneski välja Suure Paastu aeg, mille käigus hakati aja jooksul üha enam keskenduma Kristuse kannatustele ning valmistumisele Tema surma ja ülestõusmise pühitsemiseks, nii et teatud traditsioonides on kogu selle perioodi nimeks saanud Kristuse kannatamise aeg, kuigi varasemalt nimetati Kannatamisajaks kitsamalt Paastuaja kahte viimast nädalat.

Kõigest sellest lähtudes võime tuua välja mõned olulisemad teemad, millele kirik Paastuajal keskendub.

Kõigepealt, nagu juba öeldud, valmistumine ristimiseks või – varem ristitute puhul – oma ristimise tähenduse üle järelemõtlemine, n-ö ristimisallika juurde tagasipöördumine, kahetsuse ja meeleparanduse vaimu uuendamine oma südames ja oma elus. Siia kuulub kahtlemata ka koguduse eestpalve ristitavate eest, oma vastutuse ja rolli mõistmine nende kaasteelistena, nendega koos paastumine ja nende juhatamine Jumalale meelepärase paastu sageli varjatuks jääva külje ehk kristliku heategevuse juurde ning sellesse kaasamine.

Kahtlemata ei tohi seejuures unustada põhjust, miks Kristuse ülestõusmise püha on olnud traditsiooniline täiskasvanute ristimise aeg. Nimelt seob Pühakiri ristimise otseselt Issanda ülestõusmisega surnuist: «Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis koos Temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.» (Rm 6:3-4)

Kristuse ülestõusmine on uue loomise algus – ning see, kes on Temaga ristimises ühendatud, on uus loodu (2Kr 5:17).

Kuna ristimine ühendab inimese Kristusega, Tema surma ja ülestõusmisega, lausa «rõivastab» meid Kristusesse (Gl 3:27), on möödapääsmatult oluline vaadata paastuajal eeskätt Kristusele, Tema isikule, Tema elule ja tegudele, Tema õpetusele. See käib ühtviisi nii ristimiseks valmistujate kui ka juba ristitute kohta.

Kristus on saanud armastusest inimkonna vastu inimeseks, et meid patust lunastada ja Jumalaga lepitada – ka meie vajame jätkuvalt, olgu me veel ristimata või juba ammu ristitud, jumalikku lunastust, andestust ja lepitust, ning oleme omakorda kutsutud elama ka ise armastuses, lepituses ja andeksandmises.

Kristus on meie eest kannatanud ja surnud, et teaksime, et «kui me koos Temaga kannatame, siis meid ka koos Temaga kirgastatakse» (Rm 8:17), ning «kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis me ka elame koos Temaga» (Rm 6:8). Ühtlasi õpetab see meid kannatajatega kaasa kannatama ning surijaile elu kuulutama.

Kristus on tõeline Ülempreester, kes oli küll ilma patuta, kuid siiski kõigiti kiusatud nii nagu meie ning suudab seetõttu kaasa tunda ka meie nõtrusele ja kiusatustele (Hb 4:15) – seepärast võime olla julged astuma vastu kurjale nii enda sees kui ümber, püüdes olla toeks ka oma langemisohus teekaaslastele, osates hoiduda neid nende nõrkuses hukka mõistmast ning aidates neil leida motivatsiooni tõusta ja edasi minna, kui nad peaksid olema komistanud või koguni kukkunud.

Paastuaja esimese pühapäeva traditsiooniliseks Evangeeliumiks on lugu sellest, kuidas kurat kiusas Jeesust pärast seda, kui Johannes oli Ta ristinud ning Ta oli nelikümmend päeva ja ööd kõrbes paastunud. Eesti kirikus loetakse käesoleval aastal selle asemel üht teist evangeeliumikohta, milles Jeesus kõneleb jüngritele Teda ees ootavatest kannatustest ja surmast, mispeale Peetrus Ta teiste juurest kõrvale viib ja Teda kas oma arust julgustab või koguni noomib: «Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!» (Mt 16:22)

Jeesuse vastus Peetrusele on meie viimases pühakirjatõlkes ebaõnnestunud: «Tagane, vastupanija!» Tegelikult ütleb Jeesus – nagu seisab meie varasemates piibliväljaannetes: «Tagane minust, saatan!»

Need on äärmiselt olulised sõnad, kuna nad ei näita meile mitte ainult seda, millises ohus me pidevalt viibime, isegi tugevaimad meist (pangem tähele, et vahetult enne seda sündmust kõneleb Matteuse evangeelium meile sellest, kuidas Peetrus oli tunnistanud Jeesuse Messiaks ning Jeesus omakorda oli nimetanud Peetruse Kaljuks, kelle usule ja tunnistusele Ta rajab oma Kiriku). Siin on midagi veelgi enamat: see, et Jeesus sõitleb Peetrust siin otsekui saatanat, näitab meile, milline on saatana – tolle tõelise saatana ja kõigi tema kaastööliste – suurim viha- ja vastupanuobjekt, ja nimelt: Kristuse kannatused ja rist.

Selles tõdemuses on täheldatav väga selge paralleel Kristuse kolme kõrbekiusatusega: rist tähendab valu ja loobumist – kurat pakub Jeesusele n-ö esmaste vajaduste rahuldamist ning oma enesetunde eest hoolitsemist; rist tähendab välist lüüasaamist ja alandust – kurat pakub Jeesusele austust ja imetlust; rist tähendab totaalset mahajäetust, kõigest paljaks riisutust ja täielikku põlatust – kurat pakub Jeesusele võimu ja rikkust.

Ei maksa arvata, nagu oleks saatan, kes «on valetaja ja vale isa» ning «mõrtsukas algusest peale» (Jh 8:44), siin Jeesusele erandkorras tõtt rääkinud või tõepoolest Tema heast käekäigust hoolinud.

Samamoodi ei kõnele ta tõtt ka meile ega hooli meist küünevõrdki – ja ometi oleme tihtipeale tema pettusele ülimalt lihtsaks saagiks, lastes end nagu Peetrus ristist kohutada ning seeläbi Kristusest eemale juhtida. Võime olla tänulikud, et Issand ei ütle meile mitte ainult «Tagane minust!», nagu on üks võimalus Tema Peetrusele lausutud sõnu tõlkida, vaid ka «Tagasi minu järele!», nagu need sõnad samuti tähendavad.

Jumal on meile taas Suure Paastu aja kinkinud – selleks, et vaataksime Kristusele ning, teades, et Tema alati oma armastava pilguga meie peale vaatab, Temal oma elu muuta ja uuendada laseksime, olgu me siis alles valmistumas ristimiseks või juba ammugi selles pühas sakramendis Tema omaks, Jumala lasteks ja Kristuse kaaspärijaiks (Rm 8:17) saanud.

• Prev
• Next