• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

Paastuaja III pühapäev

Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti! (Ilm 3:17)

Kange kiusatus on suunata need sõnad selle maailma rikaste vastu, kas pole? Meie, kristlased, kes pole sellest maailmast ega püüdle mitte maise, vaid taevase poole, oleme vahel päris varmad «mammona kummardajate» üle kohut mõistma, põhjendades seda kas «vaimulikkuse» või «sotsiaalse õiglusega» (kuigi tihtipeale on selle ajendiks pigem kõige lihtlabasem kadedus oma ligimese suhtes tema hea käekäigu pärast).

Paraku on see karm lause suunatud – vähemalt kaudselt – just meie vastu, kuna see pärineb ühest püha Johannese Ilmutusraamatu alguses seisvast seitsmest Väike-Aasia kogudustele saadetud läkitusest.

Jah, need sõnad on öeldud kogudusele, see tähendab ka meile, kristlastele: sa arvad, et sa oled rikas, et sul on küllaldaselt varandust ja sa ei vaja rohkem midagi, ent tegelikult oled sa vilets, vaene ja armetu, pime ja alasti!

Kuna Pühakirjas ei ole ükski sõna üleliigne, võiksime neidki siin veidi lähemalt vaadelda, alustades negatiivsest ning pidades meeles, et kuna igasugune tõlge saab olla vaid ligilähedane, tasub meil pöörata tähelepanu eriti kreekakeelsele algtekstile.

Vilets – talaiporos. Kui püüame selle sõna võimalikult täpselt eesti keelde panna, siis võiks selle vasteks olla «raskustest või vaevadest läbi puuritud». Niisiis on «vilets» see, kes on elus ette tulevatest katsumustest täielikult muserdatud.

Mida see peaks tähendama meie kirjakoha kontekstis, kus on juttu enesega rahulolust? Ilmselt seda, et too enesega rahulolu on vaid väline – ning suurel määral pigem enesepettusega piirnev teesklus, hea näo tegemine, samal ajal, kui seespoolt on miski pidevalt närimas, näiteks rahulolematus iseenda ja muidugi kõigi teistega.

Huvitava varjundi lisab sellele sõnale teadmine, et ka rikkus on kreeka keeles kaudselt seotud raskusega: selline mõiste nagu talanton – eesti keeles talent – tähistab eeskätt kaalu (kaaluühikut), sellest tulenevalt on sellel sõnal ka rahaline tähendus (talent kulda või talent hõbedat), ning ilmselt Jeesuse tähendamissõnadele tuginevalt ka tänapäevane anne kui miski, mis on kellelegi kingitud ja millega tuleb midagi head ette võtta.

Kui nüüd Jumal heidab kellelegi ette, et too arvab end olevat rikka, justkui oleks tal palju talente, end tegelikult on ta vilets – talentidest muserdatud –, siis kerkib tahes tahtmata silme ette üks või teine eriliste annetega õnnistatud inimene, kes on vähemalt esmapilgul just nendesamade annete tõttu oma eluga täielikult ummikusse jooksnud. Mida see aga tähendab kristliku koguduse kontekstis? Kui mitte midagi muud, siis vähemalt põhjust tõsiseks järelemõtlemiseks…

Armetu – eleeinos. Õigem oleks ehk tõlkida haletsusväärne. Selle sõna aluseks on eleos – halastus. Paljudes sõnaraamatutes seisab, et selle sõna algupära ei ole teada, kuid kirikuisad on seda läbi aegade seostanud sõnaga elaion – [oliivipuu] õli.

Oliiviõli on läbi aegade tarvitatud mitte ainult toiduainena, vaid ka teatavas mõttes ravimina või vähemalt leevendusvahendina. Vanal ajal oli kombeks väiksemaid haavu ja muljutud kohti õliga võida ja masseerida, sellest tunnistab ka Jeesuse tähendamissõna halastajast samaarlasest: «Ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest.» (Lk 10:34)

Just seda vajab too kogudus, kellele meie läkitus on mõeldud: ta on haletsusväärne, see tähendab, et kuigi ta arvab endaga kõik hästi olevat, ennast mitte midagi vajavat, on ta tegelikult armetu ja haavatud, iseenda hoolde jäetuna samamoodi hukule määratud nagu oleks olnud too halastaja samaarlase poolt päästetud mees, kelle teeröövlid olid vaeseomaks peksnud ja surema jätnud.

Vaene – ptohos. See sõna viitab oma algtähenduselt kellelegi, kes kõrgelt kohalt maha paisatud, maadligi, küürakil või kössis, mitte lihtsalt vaene, vaid vaene kui kerjus – keegi, kes tõepoolest kössitab kuskil tänavanurgal või seina ääres ja, käsi õieli, ükskõik millist almust kerjab.

Eks ole, vaene võib olla ka auväärsel viisil, meie sõna siin kõneleb aga millestki, mis on mõõtmatus kauguses igasugusest aust ja väärikusest. Millises vastuolus on see, kuidas näeb toda kogudust Jumal, sellega, mida ta endast ise arvab…

Pime – tyflos. See on huvitav sõna, kuna see ei pruugi tähendada mitte ainult füüsiliselt pimedat, vaid ka vaimselt sõgedat ning koguni kedagi, kes on ennast täis, uhke ja upsakas. Selle sõna algupäraks on suitsusse mähkumine, mille tulemusena inimene ei näe enam üldse või näeb vaid hägusalt.

Sama juhtub ka siis, kui keegi on ennast täis: ta ei ole võimeline enam ei iseennast ega teisi adekvaatselt nägema, mõistma ega hindama. Võime täie õigusega öelda, et ta on pime – ja paraku just seda ütlebki Issand meie läkituses oma kogudusele: sa arvad endast palju ja hästi, aga tegelikult…

Alasti – gymnos. See on meie sõnadest ehk kõige neutraalsem, tähistadeski eeskätt seda, et keegi on alasti ehk katmata, kas päris ilma riieteta või räbalais. Ülekantud tähenduses kasutatakse seda sõna näiteks Heebrea kirjas, kus öeldakse, et kõik on alasti Jumala sõna ees (Hb 4:13).

Ilmutusraamatus on sellel sõnal siiski negatiivne tähendus, mis tuleb esile näiteks nendes kahes salmis:

«Õnnis on see, kes valvab ning hoiab oma rõivaid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks tema häbi!» (Ilm 16:15)

«Kümme sarve, mida sa nägid, ning metsaline, need hakkavad vihkama hoora ja teevad ta puupaljaks ja võtavad alasti ja söövad ta liha ja põletavad ta ära tulega.» (Ilm 17:16)

Niisiis on alasti olemine seotud häbiga, viidates patule (vrd 1Ms 3:7) ning Kristuse poolt inimesele kingitud puhtuse mittehoidmisele (vrd Mt 22:11-13). Koguduse poole pöördumisel on rõhk ilmselt eeskätt teisena nimetatul.

Aga vaatame nüüd korra veel, mida too kogudus endast ise arvab: «Ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja.» See on lause, mis aitab meil tegelikult mõista rohkem, kui esimesel hetkel võib tunduda.

Nimelt kõnelevad siin rikkust ja vara küllust tähistavad sõnad küllastumusest, kusjuures see ei tulene mitte niivõrd välisest, vaid justkui iseendast: mina olen rikas, see on minu rikkus, see on minu enda teene, mulle piisab täielikult minust enesest, mul ei ole midagi kelleltki teiselt tarvis!

Kui kogudus – või üks kristlane – hakkab nõnda mõtlema, siis on ta tegelikult kaotanud kõik. Siis on ta tõepoolest vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti: tema enda mina on saanud talle rusuvaks veskikiviks kaelas, ta ei ole väärt muud kui haletsust, ta peab ennast maailma nabaks, kuid on pelgalt kerjus tänavanurgal, ta on upsakusest pimestunud ning tema arvatav au on tegelikult häbi…

Karm, väga karm! Aga Jumala kiri oma kogudusele ei lõpe selle tõdemusega. Ta jätkab, ja see on julgustuseks meile kõigile – julgustuseks sellekski, et me ei pelgaks ikka jälle võtta Jumala sõna valgusel ette enda tõsist läbikatsumist: «Ma annan sulle nõu osta minult kulda, mis tules on puhastatud, et sa võiksid rikkaks saada, ja valged riided, et sa nendega riietuksid ja ei nähtaks sinu alastuse häbi, ja silmasalvi võida silmi, et sa näeksid … Ole siis väga hoolas ja paranda meelt!» (Ilm 3:18-19)

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus