Siis ütles Marta Jeesusele: «Issand, kui Sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud. Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab Sulle, mida Sa iganes Jumalalt palud.» … Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta Teda nähes Ta jalge ette maha ja ütles Talle: «Issand, kui Sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.» (Jh 11:21-22.32)

Martast ja Maarjast kõneldes läheb mõte enamasti sellele loole, mille jutustab püha Luukas, kõneldes, kuidas Jeesus kord õdesid külastades ei nõustunud mitmesuguste toimetustega ametis olnud Marta soovil tema õde noomima ega manitsema, vaid ütles, et Maarja on Tema jalge ees istudes ja Teda kuulates «valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära» (Lk 10:38-42)

Kuidagi on meie pähe vormunud kujutlus, et Maarja mõtlebki üksnes taevastest asjadest ja taevasel viisil, Marta samal ajal aga maiselt – nii oleks esimene justkui tõelise usklikkuse, teine aga pigem kahtluste või koguni uskmatuse võrdkuju. 

Ka nende venna Laatsaruse surma ja ülesäratamise puhul näib olevat samamoodi: Maarja langeb (usaldavalt) Jeesuse jalge maha, Marta aga astuks justnagu süüdistavalt või etteheitvalt (nagu Jeesuse külaskäigu looski) Issanda ette, Temalt aru pärides, miks Ta ei ole teinud seda, mida Ta Marta arvates oleks tegema pidanud.

Ometi võib siin näha ka lausa vastupidist. Näiteks see, et Maarja Jeesust nähes «Ta jalge ette maha langes», ei pruugi ilmtingimata tähendada alandlikku, austavat ja usaldavat kummardamist, vaid see võib olla ka täielikus lootusetuses ja meeleheites kokku kukkumine.

Kaks õde ütlevad Jeesusele täpselt samasugused sõnad: «Issand, kui Sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.» Tõsi küll, mõnes kreekakeelses käsikirjas on siin väike erinevus: kui Maarja öeldud lauses tarvitatakse Laatsaruse surmast kõneldes ajavormi, mida tõlgitakse tavaliselt lihtminevikuna, siis Marta lauses on vastav sõna (nagu öeldud, mitte kõigis, aga siiski mõnedes kreekakeelsetes käsikirjades) enneminevikus.

Kuidas seda eesti keelde tõlkida, ei oskagi esimese hooga ütelda. Vulgata, traditsiooniline ladinakeelne Piibel, kasutab Marta lause puhul samuti enneminevikku, teistest keeltest jäi silma saksa piibliteadlase Klaus Bergeri oma, kelle tõlkes ütleb Marta: «…hätte mein Bruder nicht sterben müssen.» – «…ei oleks mu vend surema pidanud[ki].»

Võib-olla ei ole sel väiksel erinevusel tähtsust. Aga võib-olla on. Ehk sobiks Marta sõnu anda edasi ka nii: «Issand, kui Sina oleksid siin olnud, siis mu vend ei oleks surema pidanudki, kuid ka nüüd ma tean (võiksime tõlkida ka: olen ma ära tundnud), et mida Sa ka Jumalalt paluksid, annab Jumal Sulle kindlasti.»

Kas siin pole mitte märksa rohkem usku ja usaldust kui Maarja sõnades ja žestis? Kas ei ole sedapuhku hoopis Marta see, kes on «valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära»? Maarja on omadega täiesti läbi ning kukub Jeesuse jalge ees kokku. Jah, ka see väljendab usaldust Jeesuse vastu, aga mitte Marta omaga võrreldavat usku – või isegi äratundmist, koguni teadmist, et Jeesus on «Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema» (Jh 11:27)

Marta teab, et tema vend tõuseb surnuist üles: «Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.» (Jh 11:24) See, mis tal on puudu, on täpsem arusaamine, milline on siin Jeesuse osa. Õigupoolest näib, et ta ei seostagi neid kaht asja teineteisega: ta on kindel – ja just siin väljendub tema suur usaldus Jeesuse suhtes –, et kui Jeesus oleks olnud kohal ning näinud tema venda haigena, oleks Ta armastusest tema vastu kindlasti Jumalat palunud ning Jumal oleks Laatsaruse terveks teinud. Aga ka see, et Jeesust kohal ei olnud ning Laatsarus pidi surema, ei kahanda ei Marta usaldust Jeesuse vastu ega tema usku ülestõusmisse viimsel päeval.

Mida ta tõenäoliselt isegi ei taibanud, oli tema sõnades väljendunud tõde Jeesuse tõelisest väest ja olemusest. Seesama, mille Jeesus talle avab talle, öeldes: «Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.» (Jh 11:25-26) – «…ei sure mitte iialgi», oleks vist õigem tõlkida. Või nagu Luther: «…wird nimmer mehr sterben» – «…ei sure enam kunagi».

Just sellisena Jeesuse öeldu vastuseks Marta … mitte kahtlusesõnadele, vaid pigem usutunnistusele. Marta ilmselt ei aimanudki, kui õigus tal oli – ja mis mõttes tal tegelikult õigus oli –, kui ta Jeesusele ütles, et «kui Sina oleksid siin olnud, siis mu vend ei oleks surema pidanudki». Jeesus on ülestõusmine ja elu ning seal, kus Ta on, ei pea keegi surema. Ei saagi keegi surra. Seal on küll sobilik Jeesuse jalge ette langeda – tänulikult ja Teda üle kõige austades –, aga kindlasti mitte meeleheites kokku kukkudes.

Muidugi ei tohi me siin ka Maarjale ülekohut teha. Me lihtsalt näeme, et sel korral ei olnud mitte tema see, kes oleks mõelnud ainult taevastest asjadest ja taevasel viisil, vaid pigem tegi seda tema nii sagedasti üksnes maiste murede ja askelduste võrdkujuks peetud õde. Jah, ise kõike lõpuni taipamata, aga siiski täiesti kindla usaldusega ning äratundmisega vähemalt sellest, et Jeesus väärib tema usaldust täielikult ning kõigest hoolimata ei ole põhjust meeleheiteks.

Kindel see, et oleks olnud tore, kui Jeesus oleks tulnud varem ja Laatsarus ei olekski surnud. Aga kuna ta tõuseb viimsel päeval üles – nii Marta uskus –, siis ei ole vaja lootusetult kurvastada.

Nii ei ole Marta sõnad mõeldud mitte etteheitena Jeesusele, vaid vastupidi: Marta ruttab Talle kinnitama, et usub Temasse igal juhul, isegi sellest hoolimata, et Laatsarus on surnud.

Taoline usaldus Jeesuse vastu tõi Martale aga hoopis ootamatu kingituse: ta sai oma venna kohe tagasi, selleks, et ta näeks ja koos temaga võiksime näha ka meie, et Jeesus on tõepoolest elu ja ülestõusmine. Et seal, kus on Tema, ei ole surmal enam mingit meelevalda.

Mitte ainult andumuses Jeesuse jalge ees istuvalt ja Teda kuulavalt Maarjalt, vaid ka Jeesusele vastu tulnud ning Tema ees seisvalt ja oma usku tunnistavalt Martalt võime õppida, mis on see tõeliselt hea osa, mille peaksime valima ja mida meilt keegi ära ei võta. 

Ja mitte üksnes Laatsarust, vaid meid kõiki kutsub Jeesus hauast välja tulema ning uut elu elama – Temas, kes on ka meie ülestõusmine ja elu.

• Prev
• Next