Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama! (Lk 19:40)

Nagu väga sageli, on ka nende Jeesuse sõnade tõlkimisel erinevaid võimalusi, millest üks võiks olla selline: «Ma ütlen teile: kui need oleksid sunnitud vaikima, hakkaksid kivid karjuma!»

Iseenesest annavad kreeka ja eesti keel viimase sõna puhul lausa märkimisväärse võimaluse kõlaliselt sarnaseks tõlkeks: kreekakeelse krazo otseseks vasteks eesti keeles on kraaksuma – jah, just seesama häälitsus, mida teevad varesed.

Niisiis: kui keegi sunniks Jeesuse jüngrid vaikima, siis kraaksataksid selle peale isegi kivid! Vähemalt kraaksataksid – aga veelgi tõenäolisemalt hakkaksid kraaksuma ja käratsema nagu terve vareseparv.

See toob mulle meelde pisikese Paberže külakese ja kiriku Leedus ning seal pikka aega elanud ja teeninud preestri, paljudele eestlastelegi tuntud isa Stanislause (või leedupäraselt Stanislovase).

Kui külastasin Paberžet esimest korda pärast isa Stanislause matuseid, siis tabasin end kirikus palvetades järsku tajumast, et midagi on väga teistmoodi. Vaatasin ringi – väliselt ei olnud [tookord veel] muutunud mitte midagi (peale selle muidugi, et isa ennast ei olnud preestripingis oma tavapärases mõtisklevas palves). Püüdsin taas palvetada, panin koguni silmad kinni… ja jäin siis äkisti kuulatama. – Vaikus!

Tõepoolest, see, mis oli teistmoodi kui varem, oli täielik vaikus. Enne, siis kui isa Stanislaus veel elas, oli pidevalt kuulda vareseid, aga nüüd olid nad korraga läinud. Ja pole ma neid kuulnud enam ühelgi hilisemal Paberžes käigul.

Vareste kraaksumine võib tunduda millegi kurjakuulutavana, aga seal oli see kuidagi nii loomulik, et see mitte ei hirmutanud, vaid pigem julgustas ja aitas isegi kaasa palvesse süvenemisel.

Olen hiljem mõelnud, mida see võiks tähendada – või õigemini, mida see võiks mulle õpetada, kui kasutaksin seda ärgitusena nii enda sisse kui endast väljapoole vaatamisel ja järele mõtlemisel.

Isa Stanislaus rääkis mulle kord, et ta saadeti Paberžesse seetõttu, et nõukogude võim arvas, et seal ei suuda ta kellelegi oma jutlustega «kahju teha». Niisiis oli see katse teda ohjeldada, vaikima sundida. Nii, nagu variserid ütlesid Jeesusest kui Kuningast tunnistust andvate ja Talle kiitust laulvate jüngrite kohta: «Õpetaja, hoiata oma jüngreid!» (Lk 19:39)

Tulemus oli hoopis vastupidine: preestrit tollesse pea inimtühja paika saates andsid kiriku tagakiusajad talle ootamatu vabaduse, ning see paik kujunes vaimuliku vabaduse oaasiks loendamatutele teistelegi nii Leedust, Eestist, Venemaalt kui kindlasti mujaltki.

Võimud üritasid kedagi vaigistada, ent tulemuseks oli see, et vaat et kividki hakkasid kisendama. Või vähemalt varesed kõigest jõust kraaksuma – ja üle nende käratsemise kostsid tolle pühakusarnase preestri vaiksed õpetussõnad, ning veelgi valjemana tema vaikiv pühendumine ja kogu eluga antud eeskuju.

Aga mis saab siis, kui varesed vakka jäävad? Või tühja neist varestest – mis saab siis, kui Kristuse jüngrid vabatahtlikult vaikivad?

Isa Stanislaus kutsuti siit ilmast ära, aga see ei peaks tähendama, et nüüd enam keegi tema kombel ei kõnele. Vahel kipub see vist nõnda olema: tõstame hea meelega kellegi pühakustaatusesse, et öelda: see on tema, jah – aga meie… meie vaesed patused nii ei suuda… ega peagi…

Peame küll, sest kust võtta neid kive, mis õigel hetkel kraaksataksid – kui juba varesedki on läinud või vakka jäänud!?

Advendiaja algus on sobiv hetk endale taas selletaoliste küsimuste esitamiseks. Me pühitseme Issanda tulemist – nii esimest kui tulevast – ja peame teadma, et Ta on tulnud ja tuleb selleks, et taastada maa ja jagada laastatud pärisosi, et päästa vangistatuid ja teha vabaks neid, kes pimedas, toita näljaseid ja juhtida janused veeallikaile (Js 49:8-10).

Muidugi oleme ka meie need, kelle juurde Ta on tulnud ja tuleb; kelle ukse taga Ta seisab ja koputab, et me Ta sisse laseksime; kes on kutsutud võitlema ja võitma koos Temaga, et istuda kord Tema troonile (Ilm 3:20-21).

Aga meie oleme ka need, kelle ülesandeks on teha sedasama: mitte vaikida, vaid jüngrite kombel – ja isa Stanislause kombel – Issandast tunnistust anda. Sest kui me Temast ei tunnista ja Teda kogu oma eluga ei austa ega kiida, siis oleksid isegi tummad kivid meiega võrreldes nagu täiest jõust käratsevad varesed oma kraaksumisega.

Paneme tähele: sellel hetkel, mil me ei tunnista Jeesusest, oleme tummemad kui kivid! Kividele ei ole mõtet ette heita, et nad ei kõnele, aga meie… millega saaksime meie ennast vabandada? 

Issand tuleb kindlasti. Ta tuleb aegade lõpul ja tahab, et Teda oleks vastu võtmas rohkesti neid, kes on meie kaudu Teda tundma õppinud. 

Ta on tulnud aegade täitudes, et meiegi võiksime Teda tundma õppida – Teda ja Tema armastust, ning koos meiega kogu maailm.

Kirik mõistab just Kristuse tulemise kohta käivatena neid Saalomoni Tarkuseraamatu sõnu: «Kui sügav vaikus haaras kõike ja öö kiires kulgemises oli jõudnud kesköö, siis sööstis Sinu kõikvõimas Sõna kuninglikult aujärjelt taevast otsekui karm sõjamees hukkumisele määratud maa keskele.» (Trk 18:14-15)

Paneme tähele: taas vaikus ja taas sõna! Jah, aegade algusest peale on kividki kisendanud selle järele, et Issand tuleks (vrd 1Ms 4:10; Hb 12:24) – ja Ta ei ole vaikinud, vaid Tema sõna on tulnud ja päästnud meid hukatusest.

Kui nüüd vaid meie tõttu Tema sõna ei vaibuks, sest kust võtta neid kive, mis taas kisendama hakkaksid, või vähemalt vareseidki, kes meie asemel kraaksataksid…

• Prev
• Next