Vaata, ma olen su süü sinult ära võtnud ja ma riietan sind uute riietega! (Sk 3:4)

Aeg-ajalt tuleb vist igaühel ette päevi, mil kõik näib nässu minevat. Mil ebameeldivused kuhjuvad üksteise otsa, iga järgmine toob kaasa terve tosina (või koguni leegioni) uusi ning viimaks ei ole muud kui, nutumaik kurgus, maha istuda, pea käte vahele võtta ja oodata, millal see päev küll lõpeb, et saaks viimaks ometi puhta lehega uuesti alustada.

Sarnaselt võib vahel olla päevi, mil iga asi, millega kokku puutume, ja kõik inimesed, keda enda ümber näeme, meid ärritavad. Või ise meie peale ärrituvad – igatahes on kõik kuidagi üksteise peale kurjad, enamasti täiesti arusaamatutel põhjustel.

Vahel tundub, et terve inimkonna ajalugu ongi üks selline lõputu päev, millest pealegi ei ole ka väljapääsu – või tuleb seda otsida vaid unustuses, enesesisenduses, utoopiates…

See on midagi, mille üle inimkond on läbi kogu oma ajaloo pead murdnud. «Mis on elu ja olemasolu mõte?» küsitakse üha uuesti – ning üha uued inimpõlved annavad sellele küsimusele täiesti vastakaid vastuseid, ühelt poolt seda mõtet üha ja üha otsides ning selle poole püüeldes, teisalt aga selle olemasolu ja taolise küsimusegi mõttekust otsustavalt eitades. Kusjuures see vastasseis ei lähe mitte ainult (kuigi ka) põlvkondade, rahvaste ega üksikisikute vahelt, vaid ka läbi iga inimese enda südame ja selle ainsa elu, mis talle on antud. 

Just nii, nagu vaga Siimeon – küll vähemalt väliselt teises kontekstis – ütleb Neitsi Maarjale: «Sinu endagi hinge läbistab mõõk!» (Lk 2:35) Ja kui juba Neitsi Maarja hinge, siis küllap peabki läbistama – «et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted».

Ühes päris õnnestund saksa filmis, mida kunagi nägin, käsitletakse – küll situatsioonikomöödia võttes – just seda teemat, kusjuures oma esialgsele näilisele kergusele vaatamata oli seal tegemist päris tabava allegooriaga mitte ainult inimkonna, vaid iga inimese elus laiutavast sageli iseenda isekate või lihtsalt ebaõnnestunud valikute läbi kokku kuhjatud probleemide labürindist, millest väljapääsu otsimine asendub pahatihti nii enda kui kõigi teiste ja kogu maailma suhtes üha raevukamaks muutuva viha ja põlguse ajel püüdlusega seda labürinti järjest väljapääsmatumaks kujundada.

Kuigi esialgu näis, et too film kulgeb mööda üsna ettearvatavat voolusängi, oli selle sõnum lõppkokkuvõttes siiski üllatav. Nimelt ei püütud vaatajale selgeks teha, et tegelikult on inimesed ikkagi «nii ilusad ja head», samuti ei õpetatud lihtsalt hindama erinevusi ja püüdma mõista ka neid, kes on ise kas mõistmatud või mõistetamatud või mõlemat korraga. Puändiks oli hoopis see, et kõik vajavad mitte üksnes andeksandmist, vaid ka andestuse otsimist, kahetsust, meeleparandust ja tõsist muutust oma ellu. Kõik… ja pidevalt ning jätkuvalt.

Selles filmis ei olnud pisimatki vihjet religioonile – ja on raske öelda, kas see oli hea või halb –, ent selle alapealkirjaks võiks ilma ühegi kõhkluseta panna katekismuse sõnad: «Vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma üles uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti.»

Muide, suremine mitte ainult meeleparanduses, vaid ka ühe inimese tõeline füüsiline surm oli osaks selle filmi süžeest – ning see surm sai seal paljudele vanast lõplikult lahtiütlemise ning täiesti uue alguse ajendiks ja võimaluseks.

Nii viis see lugu minu mõtted siiski religioonile, ja mitte üleüldiselt, vaid otseselt meie kristlikule usule. Kuna kristliku usu keskpunktis ja keskpunktiks on Kristus, siis on meie usk fokusseeritud mitte üksi Jumalale, vaid Jumalale ja inimesele. Inimesele nii, nagu ta on, ja nii, nagu ta peaks olema (või võiks olla).

Kristlikul usul rajanev inimesekäsitlus on realistlikult karm: me oleme rikutud ja süüdi. Me peaksime olema ilusad ja head, aga me ei ole seda (kuigi me oleme Jumala loodud).

Jah, inimene on inimene – Jumala looming – ka langenuna. Aga umbes nii, nagu hallitama läinud leib on samuti leib. Ja samamoodi, nagu hallitanud leiva puhul ei piisa üksnes hallituse mahakraapimisest või kooriku ära lõikamisest, on langenud inimene läbinisti rikutud, isegi kui eemalt tundub kõik korras olevat või kogu probleem näib olevat lahendatav mõne lihtsa (või ka keerukama) eneseabivõttega.

Kuidas päästa läbinisti rikutud inimest ilma seda inimest ennast hävitamata? Jumala lahendus sellele küsimusele ongi meie kristliku usu sisu: Jumal sai inimeseks, meiega täielikult üheks (kõiges peale patu – vrd Hb 4:15), surres meie inimlikku surma (s.t andes ennast meie, hävitamisele kuuluvate asemel hävitada) ja kinkides meile oma jumaliku elu.

Just nii on kirik mõistnud ka prohvet Sakarja sõnu Võsust, kelle Jumal laseb tõusta, kes on läbi uuristatud Kivi ja see, kelle ohvrisurmas on üheainsa päevaga pühitud ära kogu maa, kogu inimkonna süü (vt Sk 3:8-9).

Ta on tõusnud sellestsamast maast, sellesama inimkonna hulgast, Ta on inimene nagu meie ja ometi on Ta tõeline Jumal. Tal on «seitse silma» – «need on seitse Jumala vaimu, kes on läkitatud kogu ilmamaale» (Ilm 5:6), ning Temast laulavad Jumala pühad ja inglid taevas: «Sina olid tapetud ning Sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa.» (Ilm 5:9-10) 

Meie elu, nii iga üksiku kui kogu inimkonna oma, on lõppkokkuvõttes üks suur rähklemine ja segadus, kus probleemid kuhjuvad üksteise selga ning mingit mõistlikku väljapääsu ei ole. Mitte ühtegi peale selle, et mõistame oma haletsusväärset olukorda ja laseme Jumalal endal selle Kristuses lahendada.

See ei ole kerge tee, kuna see tähendab iseendale suremist – «mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale» (Gl 6:14). See ei ole kerge, aga see on ainus tee.

Ning seda tasub käia, sest selle üle on Issanda enda tõotus: «Vaata, ma olen su süü sinult ära võtnud ja ma riietan sind uute riietega!»

• Prev
• Next