Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: «Miks sa mu nõnda oled teinud?» (Rm 9:20)

Umbes neli aastat tagasi ütles Trieri katoliku piiskop Stephan Ackermann ühes intervjuus väga tõsised ja märkitabavad sõnad, mis ei kehti mitte ainult Saksamaal, vaid ka siin, Eestis, ja peaksid panema järele mõtlema kõiki kristlasi:

«Me saame ju aru, et väga suurel määral ei küsita enam kiriku arvamust, et inimesed ei oota talt enam juhatust. Ma olen aga arvamusel, et meil on päris palju öelda, kui asi on suhete ja õnneliku elu korraldamises. Probleem on selles, et me esindame kõrgeid ideaale, ent inimeste eluteed ei kulge tihti sirgjooneliselt. Küsimus on: mida on meil pakkuda siis, kui elus tuleb ette murdumist ja läbikukkumisi? Peame leidma rohkem teid, et vähendada lõhet ideaali ja tegelikkuse vahel.»

Nagu öeldud, ei puuduta see tõdemus mitte ainult Saksamaad ega sealset katoliku kirikut. Sealsamas Saksamaal tehtud uuringu kohaselt arvab vaid kaks protsenti protestantidest ja neli protsenti katoliiklastest, et nende tuleviku kujundamisel on mingi osa ka kirikul. Ning üks teine, hiljaaegu samuti Saksamaal tehtud uuring näitab, millised teemad pakuvad inimestele peamiselt omavahelist kõneainet:

- ilm – 78 protsenti;
- puhkus ja reisimine – 64 protsenti;
- perekond ja suhted – 60 protsenti;
- tervis – 57 protsenti;
- inimeste jälgimine riigi- ja uurimisorganite poolt – 46 protsenti;
- sport – 40 protsenti;
- poliitika üleüldiselt – 39 protsenti;
- eurokriis – 32 protsenti;
- parlamendivalimised – 29 protsenti;
- Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas toimuv – 23 protsenti;
- droonid (mehitamata, peamiselt luureotstarbel kasutatavad õhusõidukid) – 21 protsenti.

Seda, kui sagedaseks kõneaineks on usk ja kirik – vähemalt sisuliselt, s.t inimese enda vaimulikku ja igapäevasse ellu puutuvana –, avaldatud uuringutulemustest välja ei tule. Aga nagu näha, saab igal juhul olla tegemist vaid üpriski vähetähtsa jututeemaga.

Kahjuks ei ole mulle sattunud ette võrreldavaid uuringuid Eesti kohta, ent arvatavasti ei erineks meie tulemused kuigivõrd Saksamaa omadest: kirik, usk ja Jumal ei ole inimeste jaoks olulised ning kui neist räägitaksegi, siis pigem kui inimesest endast väljaspool, võib-olla koguni üsna kaugel seisvatest vaatlusobjektidest, mis ei oma kuigi suurt tähtsust ega tähendust igapäevase elu korraldamisel.

Oluliseks muutuvad need teemad siis, kui inimene satub mõnda keerulisse olukorda, olgu selleks mingid isiklikud katsumused ja läbielamised, kellegi lähedase kaotus või teinekord ka võõrad kannatused, millele juhtutakse kas vahetult või meedia vahendusel kaasa elama. Siis küsitakse, kus on Jumal ning miks Ta teeb nii või teisiti (või on jätnud midagi tegemata).

Ühelt poolt tunnistab taoline reaktsioon inimese heas mõttes inimlikkusest – iseäranis siis, kui asi puudutab teisi: meil on võime kaasa tunda, kurvastada ka teiste inimeste pärast, meil on kahju neist, kes kannatavad, meie õiglustunne on riivatud, kui kellelegi tehakse ülekohut. Teisalt aga kipume kuidagi alateadlikult tõlkima ka taolised kogemused ja küsimused «kaubavahetuse» keelde: «Mille eest? Miks just tema?» – nagu peaksime tõepoolest loomulikuks, et teinekord võivadki kannatused minna asja ette ning mõni inimene väärib neid justkui rohkem kui teine.

Jeesus ütles oma jüngritele kord midagi, mis näib, küll vastupidisel moel, väljendavat sedasama – nagu jagaks Jumalgi inimesi nendeks, kes on väärt rohkem ja kes vähem, enamasti muidugi vähem või üldse mitte midagi: «Kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: «Tule kohe siia ja istu lauda!» Eks ta pigem ütle talle: «Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!» Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi? Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: «Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.»» (Lk 17:7-10)

Ometi ei saa me sellest tähendamissõnast tegelikult välja lugeda, nagu oleks Jumal erapoolik või saaks Temaga kaubelda. See mõistulugu ei tähenda ka seda, nagu ei hooliks Jumal kellestki või peaks inimesi tühisteks. Jumal meie Loojana oskab ainsana tõeliselt hinnata, kui väärtuslikud me oleme – meie võime vaid imetleda ja imestada Tema kätetööd ja tarkust ning peaksime püüdma mõista, et kui Jumal on pidanud vääriliseks midagi või kedagi luua, siis on sellele eeskätt Looja enda pärast antud hindamatu väärtus.

Aga mida Jeesus mõtleb, kui Ta kõneleb oma jüngritest – meist – kui «tühistest sulastest»? Selle mõistmiseks on vaja vaadata ettepoole. Jeesus jutustab järgepanu õige mitu tähendamissõna – kadunud lambast, mündist ja pojast, ülekohtusest majapidajast ning veelgi ülekohtusemast rikkast mehest, kes laseb vaesel Laatsarusel oma värava ees piinelda ja nälga surra –, hoiatanud oma jüngreid kiusatustesse sattumise ja nendesse ahvatlemise eest, manitsenud üksteisele alati ja tingimusetult andestama ning kinnitanud, et kõik on võimalik neile, kellel on usku kasvõi ainult sinepiivakese jagu.

Ning selle peale mõistujutt tühistest sulastest, mille sõnumi võib kokku võtta väga lihtsalt: seda, mis Jumal teile kingib, Tema armastust, Tema ligiolu, lunastust ja elu, ei ole te mingil viisil ära teeninud, vaid Ta annab selle teile oma armust. Just nii, nagu Ta ütleb teises kohas: «Teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid.» (Lk 12:36-37) 

Usk, kirik ja Jumal ei ole inimeste jaoks enam kuigi olulised – nii näivad uuringud ja küsitlused kinnitavat. Võib-olla on see nõnda sellepärast, et seda, mis on tasuta, mis on kingitud, ei osata hinnata? Või peetakse seda enesestmõistetavaks ja Jumal tuleb meelde alles siis, kui on vaja Talle öelda: «Miks Sa mu nõnda oled teinud?» Vast mitte juhuslikult ei järgne tähendamissõnale tühistest sulastest jutustus kümnest pidalitõbisest, kelle Jeesus terveks tegi ja kellest vaid üks – samaarlane, too «vääritu» – mõistis tänulikuna tagasi tulla (Lk 17:11-19).

Kahtlemata peab kirik tegema jätkuvalt tööd, et, Trieri piiskopi sõnu korrates, «leida rohkem teid, et vähendada lõhet ideaali ja tegelikkuse vahel» ning pakkuda inimestele tuge siis, kui nende elus tuleb ette «murdumist ja läbikukkumisi». Aga samal ajal peame kõik – inimestena, rahvana, ühiskonnana ja inimkonnana – tegema oma elus taas ka ruumi Jumalale. Või õigemini, mõistma, et ainus «ruum», milles me tõeliselt «elame ja liigume ja oleme», ongi Jumal.

• Prev
• Next