Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut. (Lk 7:47)

Jeesuse tähendamissõna kahest võlgnikust võib jätta mulje, nagu annaks Jumal inimestele andeks vastavalt sellele, kuivõrd inimesed Teda armastavad, või nagu ootaks Jumal inimestelt vastavalt andeksantavate pattude rohkusele suuremat või väiksemat vastuarmastust.

Kumbki neist arvamustest ei saa olla päris õige, kuigi kahtlemata on andeksandmisel ja -palumisel, kahetsusel ja armastusel väga mitmekülgne vastastikune mõju, nii et erinevaid üksikjuhte vaadeldes ei pruugi taolised mõttearendused alati ka päris valed olla.

Siiski tuleb kindlalt öelda, et Jumal ei anna inimestele patte andeks mitte sellepärast, et inimesed Teda armastavad, vaid sellepärast, et Tema armastab meid. Armastus tähendab parima soovimist ja kõigeks heaks valmis olemist armastatu heaks, ja sellest järeldub, et kui inimesed Jumalat tõeliselt armastaksid, siis nad ei saaks üldse patustada. Püha Johannes ütleb, et ükski, kes on sündinud Jumalast ning kes püsib Kristuses, et tee pattu ega saagi pattu teha (1Jh 3:6.9), ning kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas, kuna Jumal on armastus (1Jh 4:16).

Patt on elu lahus Jumalast, Jumalast «mööda» elamine. Patt tähendab maailma – kõige jumalatu – armastamist: «Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust.» (1Jh 2:15) 

Jumal armastab meid täieliku eneseandmiseni Kristuses – ja see armastus, mitte meie oma, toob meile pattude andeksandmise, s.t kõige andeksandmise, mis lahutab meid Jumalast. Pattude andeksandmine tähendab, et Jumal võtab meid vastu, et Ta valab meid üle oma armastuse kirjeldamatu rikkusega ning haarab meid sellesse. Pattude andeksandmine tähendab, et me oleme igast küljest ümbritsetud Jumala armastusest, mis meid ühtlasi kannab ja elustab, mis ongi meie elu, meile avansina, juba enne meie loomist ette valmis pandud ja kingitud (vrd Ef 1:3-6).

Samasugust armastust Jumala vastu ei ole meil – vähemalt «enne» pattude andeksandmist või selle eeldusena – mitte kuidagi ette näidata. Ning see, mida me armastuseks peame – need vagad tunded Jumala suhtes vaheldumisi Tema tihti pea lakkamatu salgamisega oma pattude läbi –, on heal juhul pigem soov või igatsus Jumalat armastada. Soov ja igatsus, mille samuti on Jumal ise meile kinkinud (vrd Fl 2:13).

Niisiis ei anna Jeesus ka Teda pisarais ja andunult teeninud naisele andeks mitte tema, vaid oma armastuse pärast. Aga samas tunnustab Jeesus väga selgelt naise armastust ja seab selle seda üksikasjalikult kirjeldades meie ette kui väga kirka eeskuju.

Ehk aitab meil asja paremini mõista Augsburgi usutunnistuse selgitus meeleparanduse kohta: «Nimelt koosneb meeleparandus õieti nendest kahest osast: üks on kahetsus ehk vapustus, mis tabab südametunnistust patutundmise läbi. Teine on usk, mis sünnib evangeeliumist ehk absolutsioonist ja usub, et Kristuse pärast on patud andeks antud, ning trööstib südametunnistust ja vabastab hirmust. Sellele peavad järgnema head teod, mis on meeleparanduse vili.» (CA XII)

Muidugi ei tulnud too patune naine Jeesuse juurde «õigel õpetusel» rajaneva arusaamaga meeleparandusest, evangeeliumist ja absolutsioonist. Aga ta tuli sellega, mis on kõige olulisem ja möödapääsmatult vajalik: kahetsusega ehk südametunnistust patutundmise läbi tabanud vapustusega.

Me ei tea, mis oli selle viimseks ajendiks. Mis sundis toda naist tagant ja andis talle selle julguse – endale kartuse ja värinaga pääste nõudmise julguse –, et ta võis astuda variseri kotta ning Jeesust nõnda suuremeelselt, täielikus enesealanduses teenida ja austada?

Mis see ka oli, tähtis on tulemus. Ja mitte ainult lõpptulemus, s.t pattude andekssaamine, vaid kahetsus, mis temas ärkas, see täielik seesmine vapustus, mis teda tabas ega lasknud tal peatuda enne, kui ta oli viimaks sirutunud Jeesuseni, ennast Tema jalge ees põrmu heites.

Siin on peidus huvitav paradoks: mitte üles, vaid alla tuleb küünitada, et ulatuda Jumala halastuseni. Me teame, et Jumala Poeg on alandanud end kuni lõpuni, jättes maha kogu au, ja saanud meie pärast eimillekski. Ainult samasuguses eimillekski saamises ennast Temani alandades – ja see ongi tõeline kahetsus ja patutundmisest tulenev südametunnistuse vapustus – leiame Jumala Tema tõelises aus, suuruses ja kõrguses, saame jumaliku andestuse rikkuse ja Jumala armastuse mõõtmatu täiuse osaliseks.

Kui kaugel sellest on meie igapäevased (või igapühapäevased) justkui möödaminnes poetatud mea culpad… Ka Augsburgi usutunnistuses pihi seletuses tsiteeritud psalmisõnad «Eksimused - kes neid märkab?» (Ps 19:13) ei ole meie jaoks enam mitte meid mõõtmatu häbiga täitev ja hingepõhjani ulatuv läbiraputus, vaid pigem vaata et eneseõigustus – nagu ka püha Pauluse kuulus «kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest» (Rm 3:23).

Ilma tõelise kahetsuse ja patutundmiseta ei saa olla ka õige meeleparanduse teist poolt – usku, mis haarab kinni üksnes Evangeeliumist ja ei millestki muust ning millele meeleparanduse viljana järgnevad head teod (s.t armastus).

Jeesuse lause «Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut» kujutab endast väga tõsist hoiatust. Huvitaval kombel on sellele eelnevad sõnad («Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud.») antud edasi mineviku, see lause aga oleviku vormis, nii et tekib küsimus, kas ei taheta meile siin midagi ütelda ka sellise grammatilise erinevusega.

Kreeka sõna «oligos» ei tähenda «vähe» mitte ainult arvuliselt, vaid ka intensiivsuselt. Kelle jaoks patt, kahetsus ja andeksandmine on väiksed asjad, selle meeleparandusest ei võrsu ka kuigi «suurt» armastust – see tähendab, üldse mingisugust tõelist armastust.

Nagu öeldud, tähendab armastus täielikku eneseandmist, enda avamist nii kõige jagamiseks kui vastuvõtmiseks. Jäägitult, ilma midagi tagasi hoidmata. See tähendab ka vapustust oma patu pärast, mis ei saa piirduda millegi vähemaga kui see, mida tegi Jeesuse juurde tulles too patune naine. Ning tõelise armastuse leidmiseks, nägemiseks ja kogemiseks ei saa olla ka mingit muud eneseandmist ja vastuvõtmist, kui üksnes see, mille kingib meile Jumal oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses.

• Prev
• Next