Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks. (Ilm 21:7)

Niikaua kui mäletan, olen olnud üsna kehv lauamängude mängija. Mitte seetõttu, nagu ei saaks ma nendega kuidagi hakkama, vaid seepärast, et ma olen väga vilets kaotaja. Ja võib-olla veelgi viletsam võitja.

Vähemalt on mu mängukaaslased nii öelnud, eriti sel ajal, kui olin veel laps: kui ma kaotasin, siis ma nutsin sellepärast, et ma kaotasin, ja kui ma võitsin, siis ma nutsin sellepärast, et keegi teine kaotas.

Midagi sarnast on olnud ka siis, kui olen jälginud teisi mängimas või omavahel jõudu katsumas – vaadanud näiteks spordivõistlusi, eriti sportmänge. Kui vaatasin lapsena koos isaga kas jäähokit või jalgpalli, siis valisime temaga alati erineva lemmiku: tema oli tugevama, mina nõrgema poolt. Asja tegi eriti keeruliseks see, et kui see, kes oli kogu mängu paistnud nõrgemana, viimaks ikkagi võitis, hakkas mul alati kahju kaotajast, antud juhul sellest, kes oli näinud tugevamana, ja mul oli nii kurb, kui mõtlesin kibedale pettumusele, mida ta pidi tundma eriti seetõttu, et oli ennast juba võitjaks pidanud.

Niisiis on võit olnud minu jaoks alati varjutatud sellega vastaspoole jaoks kaasnenud kaotusest, ning ma olen alati eelistanud taolisi mänge ja isegi võistlusi (paradoksaalne, kas pole?), mille puhul kaotajaid ei ole, vaid kõik võidavad. Mingit selletaolist võistlust, nagu kirjeldab püha Paulus: «Vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!» (Rm 12:10)

Aga kas reaalses elus ikkagi on võimalik olukord, kus kellegi võiduga ei kaasne teise kaotus, win-win-olukord, nagu moodsas eesti keeles öeldakse? Ma loodan, et on, vähemalt nii, et too «teine», kes peaks jääma kaotajaks, ei ole teine inimene. Pühakiri on siin – meid eeskätt muidugi manitsedes ning õigele arusaamisele ja sellele vastavale toimimisele kutsudes – üsna julgustav: «Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.» (Ef 6:12)

Millest ja kellest peame võitu saama? Mis on see, mida me võitu saades viimaks võidame? Johannese Ilmutusraamat annab neile küsimustele põhjaliku vastuse:

- peame saama võitu leigusest ja tüdimusest;
- peame olema üle tagakiusust ja muudestki katsumustest;
- peame astuma vastu Jumalat teotavaile himudele ja eksiõpetustele;
- peame võitma saatana eksitused ja süüdistused;
- peame saama jagu maailma ahvatlustest ja hirmust.

Ja mida me võidame? Issand ütleb: « Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning Tema asub nende juurde elama ning nemad saavad Tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.» (Ilm 21:3)

Niisiis on olukord, mille puhul sinu võidu tulemusena ei pea keegi teine kaotama, täiesti võimalik. Veelgi enam: mida rohkem võidab üks, kasvades armastuses Jumala ja inimeste vastu, loobudes vastamast ülekohtule samaga, püüdes vabaneda kõigest, mis on halb ja rikutud, püüeldes tõe poole, kasvatades oma südametunnistust ja tehes julgesti head – seda enam võidavad ka teised tema ümber.

See ei tähenda, et ei oleks üldse kaotajaid – kaotajad on need, keda püha Paulus nimetab «meelevaldadeks ja võimudeks, selle pimeduse maailma valitsejateks, kurjadeks taevaalusteks vaimudeks». Aga nemad on kaotanud juba seeläbi, et nad on täie teadlikkusega valinud jääva – Jumala armastuse ja headuse – asemel selle, mis on määratud kaduma: jumalatuse ning vastupanu Tema igavesele armastusele ja headusele.

Jumala armastust võib võrrelda leegitseva tulega, mis on muutumatu ega sõltu sellest, kes ja millisena sellele läheneb või selle leegist haaratakse. Küll aga on erinev see, kuidas see leek ühele või teisele inimesele mõjub, millisena me seda tajume. Kaudse võrdpildina võime siin kasutada Taanieli raamatu jutustust kolmest mehest tulises ahjus: «Siis Nebukadnetsar vihastas ja ta näojume muutus Sadraki, Meesaki ja Abednego pärast; ta käskis ahju kütta seitse korda rohkem kui tavaliselt. Ja ta käskis mõningaid tugevaid mehi oma sõjaväest siduda Sadrak, Meesak ja Abednego kinni, et heita nad tulisesse ahju. Siis seoti mehed kinni ning heideti tulisesse ahju koos nende kuubede, pükste, mütside ja muude riietega. Et kuninga käsk oli vali ja ahi oli ülemäära köetud, siis tappis tuleleek need mehed, kes Sadraki, Meesaki ja Abednego sinna viisid. Aga need kolm meest, Sadrak, Meesak ja Abednego, langesid seotuina tulisesse ahju. Kuninga sulased, kes olid nad tulle visanud, kütsid ahju lakkamata maapigi ja tõrvaga, takkude ja hagudega. Ja leek tõusis ahju kohal neljakümne üheksa küünrani, levis ja põletas ahju ümber ära need kaldealased, kelleni see ulatus. Aga Issanda ingel oli laskunud alla ahju koos Asarja ja nendega, kes olid tema juures, ja ingel ajas tuleleegi ahjust välja ning tekitas ahju keskpaigas otse karastavalt puhuva tuule. Ja tuli ei puudutanud neid ega teinud neile ei valu ega viga.» (Tn 3:19-23; Trl 3:46-50)

See ei tähenda, et «kõik on suhteline» – otse vastupidi. Võtame teise näite: pole vahet, kas me nimetame Riia ja Tallinna vahel olevat teed Tallinna-Riia või Riia-Tallinna maanteeks, aga kui tahame seda teed mööda näiteks Pärnust Riiga jõuda, siis peame pöörama selja Tallinnale ja astuma Riia poole, mitte vastupidi – kuigi tee on ikka üks ja seesama.

Jumal tahab, et kõik võidaksid, et kõik jõuaksid pärale. Ta tahab kõik uueks teha (Ilm 21:5). Aga kui keegi valib vastupidise suuna, siis Ta jätab neile selle vabaduse – hüüdes armastuses nende järele, kuni veel on kõrvu, mis võiksid Teda kuulda.

• Prev
• Next