Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti Temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. (Hb 12:2)

Ühest viimase pooletuhande aasta väljapaistvamaks peetud kunstiteosest, Raffaeli Sixtuse Madonnast, tuntakse tänapäeval vist peaasjalikult kahte ümaranäolist inglipoissi, kes mõtliku näoga üles vaatavad. Seda väikest – kuigi kindlasti mitte tähtsusetut – fragmenti suurest maalist kasutatakse kõikvõimalikel tarberiistadel ja sisustuselementidel, enamasti ilmselt teadmatagi, kust see pärineb.

15.-16. sajandil elanud Itaalia maalikunstnik ja arhitekt Raffaello Santi valmistas selle maali paavst Julius II soovil Põhja-Itaalias Piacenzas asuva Püha Sixtuse kloostrikiriku tarvis. Tegemist oli altarimaaliga, paraku ostis Poola kuningas August III selle 1754. aastal ära ja see viidi Dresdenisse, kus seda on nüüdki võimalik imetleda Vanade Meistrite maaligaleriis.

Maalil on kujutatud seisvat Jumalaema, kes hoiab süles Jeesuslast ja kelle ühel käel põlvitab paavst Sixtus II ning teisel püha Barbara (kirikus, mille jaoks see maal valmistati, hoitakse osa mõlema pühaku säilmeist). Kaht väikest inglipoissi, kellest meie ajal on sageli saanud pildi kuulsaimad tegelased, on kujutatud käsipõsakil maali allosas.

Nagu öeldud, on Sixtuse Madonnat peetud üheks viimase viiesaja aasta väljapaistvamaks kunstiteoseks; seda on ülistanud paljud suurvaimud ning Dostojevski nimetab seda «inimvaimu kõrgeimaks väljenduseks». Kõige enam puudutavad, lausa vapustavad vaatajat selle pildi juures temal kujutatud isikute silmad, või õigemini – pilgud.

Püha Barbara pilk on tagasihoidlikule neitsile sobivalt pööratud allapoole, tuletades ühtlasi meelde talle rahvavagaduses omistatud rolli surijate ja iseäranis patukahetsejate eest palvetajana. Ning kui maali ees olevale altarile oli asetatud monstrants Kristuse Ihuga, siis vaatas püha Barbara ka otse sellele – nagu pildi allosas kujutatud inglidki.

Püha märterpaavst Sixtus II, keda kirikuisa Cyprianus on iseloomustanud kui «head ja rahuarmastavat jumalameest», vaatab üles Jeesuse ja Tema ema poole, vasak käsi paluvalt rinnal, parem aga osutamas kuhugi maalist väljapoole. Mõnede kunstiteadlaste arvates kostab püha Sixtus siin altari ette tulevate palveliste eest, kuid arvestades maali algset asukohta on see tõlgendus äärmiselt ebatõenäoline.

Neitsi Maarja mitte lihtsalt tõsisena, vaid lausa ootamatult kurvana mõjuv pilk on suunatud justkui veidi allapoole, tegelikult aga pigem iseendasse – see ei ole Madonna-figuuride puhul sugugi haruldane. Suurimaks mõistatuseks ja samal ajal ka kõige rabavamaks on aga Jeesuslapse silmad ja pilk, mis ei ole Tema ema kombel suunatud lihtsalt kaugusesse (ja seega iseendasse), vaid vaatavad täiesti selgelt millelegi kindlale. Aga millele?

Mitmed uurijad on jõudnud äratundmisele, et Raffael on Jeesuse pilku maalides pidanud siin silmas tollal Püha Sixtuse kloostrikiriku altariruumi kirikusaalist eraldanud vahevõret ehk lettnerit, ning konkreetselt selle keskel asunud suurt risti koos Ristilöödu kujuga.

Vaatame nüüd päris tähelepanelikult Jeesuslapse silmadesse – Tema silmadesse, kes «ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks», kes «alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani» (Gl 2:6-8).

Vaatame Tema silmadesse, kes «häbist hoolimata kannatas risti Temale seatud rõõmu asemel». Mida me nendes silmades näeme?

Ei, kindlasti ei näe me seal hirmu. Jah, me näeme seal kurbust. Aga kui vaatame kohe veidi kõrgemale, Neitsi Maarja silmadesse, siis märkame, et need kaks kurbust on väga erinevad. Püha Jumalaema on maalitud nii, nagu oleks ta kohe-kohe nutma puhkemas – pikemalt vaadates ning pilku ühelt silmalt teisele pöörates tundub, justkui väreleksidki seal juba pisarad… «Sinu omastki hingest peab mõõk läbi tungima… Oleme Sind südamevaluga otsinud…» (Lk 2:35.48) Samamoodi kipub Maarja suu kiskuma nutuvõrusse – aga ta on tugev, ta seisab, ta hoiab oma Last kindlalt oma süle varjus.

Jeesuse silmist paistev kurbus ei ole samasugune. See on pigem nukrus. Nukrus, mis sünnib ristile ja Ristilöödule vaatamisest, ent mitte nukrus iseenda ja oma tulevaste kannatuste – ega ka mitte selle justkui võõra mehe pärast, kes seal ristil kannatab (juhul, kui koos moodsa aja teoloogidega arvaksime, et Jeesus ei olnud lapsena oma missioonist teadlik – arvamus, mis on muidugi vastuolus pühakirjatunnistusega).

Ristile vaatava Jeesuslapse pilgus on kurbus hoopis nende pärast, kelle pärast Ta on tulnud, kelle eest Ta peab kannatama ja surema. Kelle käte läbi Ta peab kannatama ja ristil surema…

Piacenza Püha Sixtuse kiriku kunagisel altarimaalil ei ole meile nii paljude altarimaalide vahendusel harjumuspäraseks saanud ristilöömisstseeni – ja kummatigi siiski on. Sest see on Ristilöödu pilk, mis meile sealt vastu vaatab – seesama pilk, millega Ta vaatas Kolgata ristilt inimkonna peale, keda Ta nii väga armastab.

On kahju, et see imeline kunstiteos on tema algsest asukohast ära viidud, kuna nii võib sellesse peidetud sõnum meie silme eest varjule jääda. Üsna sarnaselt sellele, kuidas paljude inimeste jaoks on teineteisest lootusetult lahutatud jõulud ja Ülestõusmispüha koos Suure Reedega.

Ja ometi tähistame kõigil neil pühadel ühte ja sedasama: Jumala lunastava armastuse suurt saladust, mis on Kristuses kogu maailmale nähtavaks ja käegakatsutavaks saanud (vrd 1Jh 1:1-2).

Olgu ristilöödud ja ülestõusnud Issanda arm ja õnnistus meie kõikidega!

• Prev
• Next