«Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad.» (Jh 10:9)

Jeesus ütleb, et Tema on uks, mille kaudu inimesed pääsevad sisse, s.t Jumala juurde, ja saavad minna välja karjamaale, s.t igavesse ellu.

Et tegemist ei ole millegi abstraktse, vaid väga konkreetsega, saab selgeks sellest, millises kontekstis need sõnad on öeldud: Jeesus seisab parajasti vastakuti variseridega, kes on heitnud kogudusest – s.t Jumala rahva hulgast ja nõnda oma arvates Jumala enda juurest – pimedana sündinud mehe, kelle Jeesus oli, variseride väitel Jumala Seadust rikkudes, hingamispäeval nägijaks teinud.

Kõigepealt võrdleb Jeesus varisere ja kõiki neid, kelle kätte oli seni usaldatud Jumala rahva juhtimine, aga kes ei olnud oma vastutust õigesti kandnud, röövlitega, kes on – tolle konkreetse pimedana sündinud näitel, kelle nad kogudusest välja viskasid – käitunud nagu mõni labane lambavaras: selle asemel, et oma karja hoida ja juhatada, toita ja kaitsta, on nad justkui salamahti üle tara ronides karja keskele hiilinud, ja nende tegevus ei ole midagi muud kui «varastada ja tappa ja hukata» (vrd Jh 10:1-10).

Jeesus on tõeline karjane – Hea Karjane, nagu Ta ise ütleb. Karjane, kes «annab oma elu lammaste eest» (Jh 10:11). Aga Jeesus on ka uks, ja nii on Tema sõnad suunatud eeskätt lohutavatena ja julgustavatena tollelesamale kogudusest välja heidetud endisele pimedale: ta ei pea kartma, kuna isegi kui ta ei ole enam oma inimeste keskel, ei saa teda mitte keegi lahutada Jumalast, seni kui ta jääb Jeesuse juurde. Just sellepärast võime evangeeliumist lugeda: «Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: «Kas sa usud Inimese Pojasse?»» (Jh 9:35; vrd nt Rm 8:31-39)

Aga Jeesuse sõnad Temast endast kui uksest ei ole mõeldud ainuüksi tollele pimedana sündinule. Need räägivad midagi ülitähtsat ka meile, ja seda vähemalt kahest aspektist.

Esiteks kinnitab Jeesus siin sedasama, mida Ta ütleb oma jüngritele hiljem, õhtul enne oma kannatusi ja surma: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.» (Jh 14:6) Tema on ainus tee Isa juurde, Jumala juurde, igavesse ellu ja hingeõndsusele. Ühtki teist teed ei ole: «Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud.» (Jh 10:8)

Jah, Jeesus on väga välistav – aga seda mitte mingis taolises mõttes, nagu võime kujutleda mõne eksklusiivse klubi puhul, kuhu ei ole asja enamusel inimestest ning kuhu enamasti valitakse vastavalt mingite kriteeriumide järgi hinnatavale väärikusele, tutvustele või rahakoti paksusele. Ei, Jeesuse eksklusiivsus seisneb selles, et Tema kutse ja Tema pakutav on mõeldud absoluutselt kõigile. See on samasugune nagu näiteks hapniku või päikeseenergia või joogivee eksklusiivsus: neid vajavad kõik, ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta ei ole neile mitte mingisuguseid alternatiive.

Aga Jeesus pakub meile ennast – ja Jumalat ja igavest elu – võimalusena. See tuleb hästi välja Johannese evangeeliumi kreekakeelses originaalsõnastuses, nagu ka meie 1968. aasta ja varasemates piiblitõlgetes: «Kui keegi minu kaudu sisse läheb, siis ta saab õndsaks.» Siin on tegemist nii tingimuse seadmise kui justnimelt võimaluse andmisega: Jeesus ei sunni kedagi, küll aga juhib ja aitab Hea Karjasena.

«Saab õndsaks» või «pääseb» otsetõlge kreeka keelest oleks «päästetakse» – grammatiliselt (aga kindlasti mitte ainult grammatiliselt) on siin tegemist tuleviku passiiviga. See tähendab, et «pääsemine» või «päästetud saamine» ei ole kristlase puhul mitte juba aset leidnud või praegu aset leidev oleviku- ega minevikusündmus, vaid me alles ootame seda, oleme selle poole teel. Näiteks püha Paulus kasutab seda sõna minevikus ehk n-ö juba sündinuna ainult ühel korral, aga ka siis suunatuna tulevikku: «Me oleme päästetud lootuses.» – ning kohe: «Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb?» (Rm 8:24)

Jeesus on ainus tee Isa juurde, Jeesus on ainus tee «sisse», Jumala osadusse, Tema riiki. Ja Jeesus on ainus tee «välja» – välja siit «kaduvuse orjusele» allutatud maailmast (vrd Rm 8:19-24), välja igavese elu karjamaale. Muide, sõna «karjamaa» võib tõlkida ka teisiti: see tähendab ka «toidust», meie evangeeliumi kontekstis kõike seda, mida vajame tõeliseks, ülikülluslikuks eluks, mida Jeesus on meile tooma tulnud (vrd Jh 10:10), ning mis viimselt ongi see tõeline, ülikülluslik, ülevoolav elu.

Selle küllusliku elu kingib Jumal meile oma Poja enesealanduse, kannatuste, ristiohvri ja surma hinnaga… See on teine asi, mille peale võiksime mõelda, kui püüame enese jaoks mõtestada Jeesuse võrdlust endast kui uksest.

Sest mis on uks – õigupoolest on see ju tühi koht, auk seinas või müüris, eimiski. Ja just selleks on Tema, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, inimesena siia tillukesele planeedile sündides meie pärast saanud…

Muidugi võime «ukse» all mõista ka seda ehitusdetaili, mis ukseava kinni katab – ka sellel on oma tähendus, näiteks tuuletõmbuse vältimiseks või kurja rünnaku ärahoidmiseks, varaste ja röövlite takistamiseks. Aga uksel selles tähenduses ei oleks mingit mõtet ilma ukseavata, viimast on aga tarvis mitte selleks, et sisse või välja pääsemist takistada, vaid et seda võimaldada.

Niisiis, mõeldes Jeesusest kui uksest, peame pidama silmas nimelt seda tähendust, ja just seeläbi avaneb meile ka Jumala armastuse tegelikkus kogu selle suuruses ja imelisuses. Tõepoolest, Tema, kes on kõik ja veelgi rohkem kui kõik, mida suudame endale ette kujutada, kes on «Jumala kirkuse kiirgus ja Tema olemuse kuju ning kannab kõiksust oma väe sõnaga» (Hb 1:3), on saanud meie pärast eimillekski, et kinkida meile Jumala laste väärikus ja igavene elu, et tuua meile elu, ja seda ülirohkesti.

See on ka ainus õige viis, kuidas mõtestada omaenda kutsumust olla «oma venna hoidja» (vrd 1Ms 4:9). Jah, saada eimillekski, saada selleks tühjaks kohaks, see tähendab ukseks, mille kaudu teised saavad astuda sisse Jumala juurde ja siit maailmast välja igavesse ellu – kuidas me küll suudaksime olla selle vastutuse väärilised…

Üks on kindel – ja tänu Jumalale selle eest! – Tema on. Tema, Jeesus Kristus, meie eest surnud ja üles tõusnud – Temale olgu kirkus igavesti!

• Prev
• Next