Jõuluaja esimesel pühapäeval mõeldakse Pühale Perekonnale: Maarjale, Joosepile ja Jeesusele. Omaaegses keskkonnas üsna kummaline perekond, kuna enamasti oli lapsi rohkem. Veelgi kummalisem oli muidugi selle ühegi lapse saamiselugu, aga selle üksikajadest ei teadnud tollal esialgu kuigi paljud.

Kuigi Jeesus tuli "väljastpoolt", sündis Ta ometi ajalukku. Inimeseks saades võttis Ta enda peale ka selle koorma, mida võiksime nimetada esivanemate päranduseks. Või õigemini: sündides Maarja pojana ning olles Joosepi poolt täiesti omaks tunnistatud kasupoeg, sai ta päranduseks ka nende esivanemad. Päranduseks, mis ei erinenud karvavõrdki sellest koormast, mille Ta võttis enda peale ennast Jordanis ristida lastes ("Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!" - Jh 1:29) või siis, kui Ta kandis "ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika" (Jh 19:17).

Selle mõistmiseks piisab, kui nimetada vaid paar nime Tema esivanemate loetelust: Aabram (argpüks, kes salgas, et Saara on tema abikaasa, ning sundis teda kokku elama vaaraoga - 1Ms 12); Jaakob (petis, kes varastas vennale kuuluva õnnistuse - 1Ms 27); Juuda (jõhkard, kes müüs oma venna orjusesse - 1Ms 38); Taavet (abielurikkuja ja mõrtsukas - 2Sm 11); Saalomon (ebajumalakummardaja ja liiderdaja - 1Kn 11). Ja kõige esimene on muidugi Aadam, see üks, kelle üleastumise läbi paljud on surnud ning kelle sõnakuulmatuse tõttu on kõik saanud patuseks (Rm 5:17-19).

Jeesus sündis ajalukku - kogu inimkonna ajalukku, patu, sõnakuulmatuse ja surma ajalukku, võttes selle enda peale. Enda kanda. Ta sündis perekonda: kogu inimkonna perekonda - selleks, et inimkonnast võiks saada Tema perekond ning Ta võiks oma perekonna päästa orjapõlvest.

Mooses nägi egiptlasi tema oma rahvale liiga tegevat (2Ms 2:11-12), ja temas võrsus tasapisi soov ning valmisolek oma rahvas vabastada. Jumal on äratanud uue prohveti, "niisuguse nagu tema" oma rahva keskelt (5Ms 18:18), tõelise Lunastaja, kes on toonud vabaduse kõigile, kes Talle järgnevad, ja erinevalt Moosese aegadest mitte kellegi teise, vaid omaenda elu hinnaga.

Kui kunagi pidid hukkuma egiptlaste esmasündinud ning surema paasatalled, et Iisraeli lapsed jääksid elama ja päriksid vabaduse, siis nüüd annab ennast Jumala enese Ainusündinu ning kannab tallena ära kogu süü ja karistuse ja surma.

Seegi on Tema oma perekond - need, kes Ta surma saatsid. Ja see on Tema perekond, kelle pärast Ta seda tegi. Vabatahtlikult, ainult armastusest taga sunnituna.

Jumala Poeg sai Inimese Pojaks, et meie võiksime Temas saada Jumala poegadeks ja tütardeks. Ta tuli ja sündis inimperre, et inimkonnast võiks saada Jumala perekond. Ta tuli väljastpoolt ja sündis ajalukku, et näidata: see on Jumala ajalugu. Jumala lugu meie, inimestega. Lunastuse ja pääste lugu - ning meie oleme selle osalised, sest me oleme Tema perekond. Püha Perekond, sest Tema on püha. Meie ... meie oleme, nagu me oleme - lootuses, et kord saame olema need, kes me peaksime olema (Rm 8:18-25; 1Jh 3:2).

Jumal tahab, et Tema perekond ei oleks nagu tüüpiline tänapäeva Eesti pere: ühelapseline ning sellisenagi pidevas laialipudenemise ohus. Jumal tahab, et kõik oleksid Tema lapsed. Ja mingeid beebipille ega muid sündivust piiravaid vahendeid Jumal ei kasuta. Mõelgem sellele ka Süütalastepäeva kontekstis.

• Prev
• Next