Mu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja. (Ps 25:15)

"Poiss, kus su silmad küll on!" Kui palju kordi olen ma pidanud seda kuulma ...

Siis, kui ma puu otsa ronides püksid katki tõmbasin. Siis, kui mööda aiaäärt kõõlumise tulemusena okastraat tuliuue jope lõhki käristas. Siis, kui ma köögipõrandas olevat lahtist keldriluuki tähele ei pannud ja sealt sisse prantsatasin. Siis, kui ma rulalt kukkudes randmeluu murdsin. Siis, kui ma vanaemale Inglismaalt toodud kallist kuninganna pildiga kohvikruusi lauale tuues selle põrandale pillasin. Isegi siis, kui üks Zaporožets mul vöötrajal üle varvaste sõitis ...

Poiss, kus su silmad küll on ... Kord kuus Pärnu Pimedate Ühingus piiblitundi pidamas käies taban end tihtipeale tarvitamas väljendeid, mis on mujal täiesti igapäevased ja märkamatud, aga seal omandavad hoopis teistsuguse tähenduse ja kaalu: "Vaatame nüüd ... See on ju igaühele palja silmagagi näha ... Milline imeline värvide küllus ... Päevad lähevad nüüd jälle valgemaks ... Nägemiseni ..."

Paastuaja III pühapäeva vanakiriklik Evangeelium (Lk 11:14-28) kõneleb sellest, kuidas Jeesus tervendas inimese, kes oli tumm ja kurjast vaimust vaevatud. Matteuse evangeelium täpsustab, et too inimene oli lisaks veel pime (Mt 12:22). Püha Beda Auväärne (673-735, anglosaksi päritolu preester, tähtsamaid varakeskaegseid teolooge) kirjutab: "Niisiis on ühe inimese juures täitunud korraga kolm tunnustähte: pime näeb, tumm räägib, seestunu on vabanenud deemonist. See, mis toona toimus ihulikult, teostub päev-päevalt usklike pöördumises: et nad, kui kõigepealt on välja aetud kuri vaim, näevad usu valgust ja seejärel avaneb nende seni tumm suu Jumala kiituseks."

Jeesus ütleb juutidele: "Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalast." (Jh 8:47) Siin liitub pime, tumm ja seestunud olemisele veel kurtus. Jeesus pidi paraku ütlema mitte ainult oma vastastele, vaid ka jüngritele: "Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule." (Mk 8:18) Siiski kehtib nii ühtede kui teiste puhul Tema tõotus: "Pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi." (Mt 11:5)

Mida tahab kurt? Loomulikult seda, et ta kuuleks. Mida tahab tumm? Kõnelda! Mida tahab see, kes on jäänud pimedaks – või sündinud pimedana? Loomulikult näha. Väga raske on kõnelda kurtidele, tummadele ja pimedatele nii ülaltoodud tõotuse- kui ka manitsussõnu, sest nende olukorras ei ole tegemist mitte lihtsalt kujundlike mõistusõnadega, vaid valusa ja igapäevase reaalsusega. Vahest isegi igahetkelise reaalsusega – mäletan, kuidas mu oma vanaema, kes jäi kõrges eas pimedaks, suutis leppida pea kõigega, ka halvatuse ja sellega kaasnevaga, aga küsis üha ja üha uuesti, miks ta pidi kaotama nägemise.

Neile küsimustele meil vastuseid ei ole. Jah, teaduslikud vastused võivad olemas olla – nii seletas arst mullegi, miks vanaema silmanägemise kaotas –, aga sisulisi, tegelikke vastuseid ei ole. Me ei tea, miks ja kuidas ja kas ... Ja see, kui keegi saab taolisest hädast terveks, on ikkagi Jumala ime – isegi siis, kui inimene ise ei oska Jumalat sellega seostada.

Ja ometi, kuigi seda on väga raske öelda – eeskätt inimestele, kes on kas pimedad või tummad või kurdid või halvatud või ... – on siiski midagi veel olulisemat, ja nimelt meie hingeõndsus ning suhe Jumalaga.

Jeesus ütleb, et "on parem ühe silmaga minna ellu kui kahe silmaga olla visatud tulepõrgusse" (Mt 18:9), ja see kehtib ka siin. "Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese?" (Lk 9:25) Mis kasu on kõrvadest, kui sa ei kuule Issanda kutset? Mis kasu on jalgadest, kui Sa ei järgne talle? Mis kasu on silmavalgusest, kui sa ei näe ega tunne ära oma Õnnistegijat ja Tema armastust?

Kui meie vaimusilmad näevad Jumalat, oleme õndsad isegi siis, kui meie ihusilmad on pimedad.

Poiss, kus su silmad küll on? – Mu silmad on alati Issanda poole!

• Prev
• Next