Püha missa ehk jumalateenistus armulauaga
Püha missa toimub kirikus igal pühapäeval kell 10. Tere tulemast!
Kui soovid enne missat pihil käia, lepi see kokku koguduse vaimulikuga.
Mida tähendab püha missa?
Missa, see lühike sõna tähistab sedasama, mida võib väljendada viis korda pikemalt: armulauaga jumalateenistus. (Kui soovid lühikokkuvõtet kiriku õpetusest armulaua kohta, vajuta siia.)
Sõna jumalateenistus aluseks on kreekakeelne leitourgia, mis tähendab teenimist. Ka eesti keeles on olemas sõna liturgia, mis tähendab sedasama, mida jumalateenistus ja missa.
Antiikmaailmas tähendas leitourgia toimingut, mille teostamiseks sai hulgast inimestest „üks ihu“ – midagi enamat, kui nad oleksid olnud pelgalt üksikisikute summana. See tähendas ka inimese või rühma tegutsemist omal kulul kogukonna üldiseks heaks. Nõnda oli Iisraeli rahva liturgiaks maailma ettevalmistamine Messia tulekuks. Ka Kirik ise on liturgia: kutsumine toimida selles maailmas Kristuse meelsuses ning tunnistada Temast ja Tema kuningriigist.
Kõik inimesed on kutsutud teenima Jumalat. See toimub armastuse ja heategemise kaudu. Jumalat armastatakse ja teenitakse kaasinimesi teenides ja armastades. Pühal missal aga teenitakse Jumalat sisemise, ülespoole suunatud armastusega ja tänuliku meelega selle eest, mida Jumal on inimeste heaks teinud. Jumalateenistust nimetatakse ka euharistiaks, tänuohvriks – see sõna võib tähistada nii armulauda kui kogu missat.
Kristlus on algusest peale olnud rõõmukuulutus. Hea Sõnum algab ingli sõnadega: „Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale!“ (Lk 2:10) ja lõpeb sõnadega: „Ja nad kummardasid Teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma.“ (Lk 24:52) Euharistia – rõõmus tänu – on selle rõõmu sakrament, ja kõige selgemini väljendub see pühapäevases jumalateenistuses.
Missa algus
Tervitus
Jumalateenistus algab tegelikult juba kodust lahkumisega. Kui inimesed pühapäeva hommikul tõusevad ja teele asuvad – sõidab keegi kirikusse kakskümmend kilomeetrit või kõnnib kaks kvartalit –, jätavad nad argielu hetkeks selja taha, ja parasjagu moodustub selle pühapäeva kogudus. Seni olid nad üksikinimesed, igaüks oma murede ja rõõmudega; nüüd aga on nad kutsutud kokku, et saada enamaks, kui nad üksikult olid.
Ka otsus riietuda argisest erinevalt, pidulikult, ning jätta jumalateenistusel osalemise heaks kõrvale muud meeldivad tegevused on juba ise jumalateenistuse vorm – väike ohver ja ettevalmistus, mis häälestab kohtumisele Jumalaga.
Püha missa algab tavaliselt koguduse lauluga, mis kujutab endast ülistust ja tänu Jumalale. Seejärel alustab vaimulik jumalateenistust Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel ning tervitab kogudust.
Jumalateenistuse alustamine – ja samuti selle lõpetamine – Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel meenutab, et me ei aja siin mingit oma asja ega ole koos omaalgatuslikult, vaid me oleme kutsutud ja volitatud. Kui kohtusaalis kuulutab kohtunik otsuse välja Eesti Vabariigi nimel, on sel hoopis teine kaal kui ühe või teise eraisiku sõnadel. Samamoodi on ka kolmainsa Jumala nimel peetav jumalateenistus hoopis midagi muud kui niisama sõbralike inimeste koosolek. Siin on tegu Jumala kuningriigi ametliku esindusega planeedil Maa.
Sõnade „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel“ ajal õnnistavad vaimulik ja kogudus endid ristimärgiga.
Ristimärk
Suur osa inimestevahelisest suhtlemisest on sõnatu. Nn kehakeel – käepigistused ja -viiped, hoiakud, ilmed ja muu selline – vahendab sõnumeid ja kujundab meeleolu. Enda – nii preestri kui koguduse – ristimärgiga õnnistamine on samasugune sõnatu palve. Nii nagu Luther soovitab seda oma katekismuses palvuste puhul, soovitab seda ka meie missakord jumalateenistuse alguses ja lõpus. „Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.“ (Gl 6:14)
Kasutagem sümboleid selgelt ja julgelt: ristimärk olgu nähtav ja ilmne, meenutades kõigile, et me kummardame ja austame kolmainsat Jumalat – Isa, kes on üle kõige, Poega, kes on tulnud taevast alla ja saanud inimeseks, ning Püha Vaimu, kes ühendab meid Jumala ja üksteisega.
Aamen
Kogudus vastab vaimuliku sõnadele omapoolse „aameniga“. Judeokristlikus traditsioonis on „aamen“ võrdne omakäelise allkirjaga, see tähendab nõustumise väljendus. Heebrea sõna amen tähendab „tõesti, kindel, olgu nõnda, nii see on“. Me oleme sellesama Jumala rahva traditsiooni kandjad, mis ulatub juba Vana Testamendi päevisse. Seega kinnitab kogudus oma „aameniga“, et ta on sama meelt ning nõustub osalema kolmainsa Jumala teenimises.
Koguduse „aamen“ on ühtlasi vastus Jumala kutsele osaduseks ja ühtsuseks. Kui preester kuulutab välja, kelle nimel me siia oleme kogunenud, siis vastab kogu kogudus „aamen“, väljendades valmisolekut sellesse osadusse siseneda.
Liturgilise jumalateenistuse puhul on oluline seegi, et see pole ühemehešõu, vaid koguduse ühine teenistus. Liturgias ei räägi preester üksinda, vaid koguduse nimel. „Aamen“ on koguduse hääl, millega ta nõustub tegema preestri sõnad endi omaks.
Issand olgu teiega
Tervitus „Issand olgu teiega!“ koos koguduse vastusega „Ja sinu vaimuga!“ ei ole lihtsalt „tere tulemast jumalateenistusele“, vaid dialoogiline palve. See loob ühtsust koguduse ja preestri vahel, märgib üleminekut missa eri etappide vahel ning tuletab meelde Kristuse kohalolekut: avatud kätega kogudust tervitav preester esindab Kristust, kelle peopesadesse on koguduse nimi märgitud naelaarmidega (vrd Js 49:16).
Seega ei ole tervituse kordumine missa jooksul juhuslik, vaid peegeldab jumalateenistuse astmelist ülesehitust. (Patutunnistus on ajalooliselt olnud missale eelnenud sündmus.) Missa pole vaimuliku monoetendus, vaid dialoog Jumala ja Tema rahva vahel.
Nagu paljudel asjadel liturgias, on ka sellel dialoogil piibellik päritolu. Tervitus pärineb Vanast Testamendist – Ja vaata, Boas tuli Petlemmast ja ütles lõikajaile: „Issand olgu teiega!“ Ja nad vastasid temale: „Issand õnnistagu sind!“ (Rt 2:4; vrd ka 2Kr 13:11) – ning apostlite kirjadest (nt 2Tm 4:22). See väljendab Jumala kohalolekut oma rahva seas.
Sellele alusele rajaneb ka varakristlik traditsioon: teadaolevalt kasutati seda tervitust juba 4. sajandil missa osade vaheliste üleminekute juures.
„Issand olgu teiega!“ asemel võib kõlada ka apostellik tervitus „Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!“ (2Kr 13:13). Kui teenib piiskop, võib ta tervitada ka ülestõusnud Kristuse sõnadega: „Rahu olgu teiega!“ (Jh 20:26).
Ja sinu vaimuga
Ka koguduse vastus on piibelliku päritoluga: „Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga, vennad! Aamen.“ (Gl 6:18; sama sõnastus ka Fl 4:23 ja Fm 25) ning „Issand olgu sinu vaimuga! Arm olgu teiega!“ (2Tm 4:22).
Patutunnistus
Jumala halastusele lootes on inimestel võimalus tunnistada oma eksimused ja patud. „Sest,“ nagu kirjutab püha Johannes, „kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust.“ (1Jh 1:9).
Kiriku peaukse juures on koos lauluraamatutega saadaval jumalateenistuse kord, milles on kaks patutunnistuse teksti. Pikemat neist kasutame paastuajal ja lühemat muul ajal.
Kyrie
Patutunnistusele järgneb palvehüüe „Kyrie eleison!“ – „Issand, halasta“. See on Lääne kiriku missa üks vanimaid ja püsivamaid osi. Tema algupära on vähemasti 4.–5. sajandis ning kui Lääne kirikus muutus valdavaks ladina keel, jäi Kyrie ainsaks kreekakeelseks osaks liturgias. See, et ta on säilinud, on ilus märk kiriku katoolsusest ehk kõikehõlmavusest (nagu ka samuti võõrkeelse sõna „aamen“ kasutamine).
„Kyrie eleison“ ei ole üksnes abipalve, vaid ka tunnistus, et Jumal on armuline.
Antiikmaailmas oli selline hüüe ühtlasi aklamatsioon valitsejale või kõrgemale võimule: nõnda tervitati Rooma riigis keisrit, kui too läks templisse või tsirkusesse. Kristlased võtsid selle vormeli üle, tunnistades, et tõeline Valitseja on Jeesus Kristus, kellega kohtutakse jumalateenistusel.
Piibellik taust
Palve „halasta“ („eleison“) esineb sageli evangeeliumides, kus inimesed hüüavad Jeesuse poole: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!“ (Mt 9:27; Lk 18:38).
- Kaks pimedat Jeeriko lähedal teel Jeruusalemma hüüavad: „Issand, Taaveti Poeg, halasta meie peale!“ (Mt 20:30–31) – kreeka keeles Κύριε, ἐλέησον ἡμᾶς (Kyrie eleēson hēmas), täpselt seesama vormel, mida hiljem kirikus kasutama hakati.
- Kaananlanna palve: „Halasta minu peale, Issand, Taaveti Poeg!“ (Mt 15:22) – taas Κύριε … ἐλέησόν με.
- Kümne pidalitõbise palve: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!“ (Lk 17:13) – kreeka keeles Ἰησοῦ ἐπιστάτα, ἐλέησον ἡμᾶς.
Ka Vanas Testamendis esineb palve „halasta“ (heebrea keeles חָנַן / ḥanan ja רַחַם / raḥam) sadu kordi, eriti psalmides: „Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda“ (Ps 51:3), „Ole meile armuline, Issand, ole meile armuline“ (Ps 123:3). Kreekakeelses tõlkes ehk Septuagintas seisab neis kohtades sageli just ἐλέησον.
Jeesus ise õpetab halastust paluma: tölneri palve „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ (Lk 18:13; kreeka keeles Ὁ θεός, ἱλάσθητί μοι τῷ ἁμαρτωλῷ) on Kyrie-palve vaimulik tuum.
Gloria ja Laudamus
Seejärel laulab kogudus Jumala kiituseks Gloria: inglite laulu püha Luuka evangeeliumist: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel.“ (Lk 2:14) Kutse anda au Jumalale ei ole seotud mitte niivõrd eelneva pihitalitusega, kuivõrd kogu jumalateenistuse kui tervikuga, milles Jumal meid puudutab. Kristlus on inkarnatsiooniline usund: Sõna saab lihaks, taevas puudutab maad ja seepärast laulame ka missa alguses inglite jõuluöö – inkarnatsiooni püha – ülistuslaulu. Ülistus on loodule kohane vastus Jumala kõnetavale armule.
Gloriat ei laulda paastuajal ning tavapäraselt jääb see missast välja ka advendiajal.
Suurtel pühadel lauldakse pärast inglite laulu Jumala kiituseks Laudamust – juba vähemalt 4. sajandist tuntud ülistuslaulu, mille refrääni „Me kiidame Sind, me ülistame Sind, me kummardame Sind“ laulab kogudus kaasa. Tavapärastel pühapäevadel lauldakse selle asemel kas Kiriku Laulu- ja Palveraamatu esimest laulu („Au, kiitus olgu igavest“) või mõnd muud kolmainu Jumala ülistuseks sobivat vaimulikku laulu.
Päevapalve
Päevapalvele eelneb taas „Issand olgu teiega“ dialoog. Päevapalve on tuntud ka kui collecta, sest see võtab kokku kogu käesoleva jumalateenistuse temaatika.
Päevapalve ülesehitus on viieosaline:
- pöördumine Jumala poole;
- relatiivlause, mis viitab Jumala mõnele omadusele või teole;
- palve;
- tulemuslause;
- lõppdoksoloogia.
Näiteks: Jumal, kõige valguse allikas, (1) Siimeon ja Hanna said templis näha Sinu Poega ja ülistada Sind maailma Päästja eest. (2) Juhi oma Vaimuga ka meid, (3) nii et me ära tunneme oma pääste, mille Sa oled valmistanud Iisraelile ja kõigile rahvaile Jeesuses Kristuses, meie Issandas, (4) kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. (5)
Sõnajumalateenistus
Jumala Sõna
Missa järgnevat osa nimetatakse sõnajumalateenistuseks – loetakse ja kuulatakse seda, mida Jumal Pühakirja kaudu oma kogudusele öelda tahab. Tavaliselt loetakse kolm lõiku Piiblist: esimene mõnest Vana Testamendi raamatust, teine Uuest Testamendist apostlite kirjade hulgast (epistel = kiri) ja kolmas mõnest evangeeliumist.
Pühakirjalugemiste vahel võib kogudus Jumalale taas tänu laulda, kasutades selleks harilikult mõnd psalmi (vaimulikku laulu) Vanast Testamendist, mille kordussalmi laulab terve kogudus ning salmiosi kantor või koor.
Pühakirja lugemine on jumalateenistuse osa olnud algusest peale. Justinus Märter (u 100–165) kirjeldab varakristliku liturgia seda osa nõnda:
„Päikese järgi nimetatud päeval (pühapäeval) tulevad kokku kõik, kes ühes linnas või maakohas elavad, ning apostlite mälestusi ja prohvetite kirjutusi loetakse niikaua, kui aeg lubab. Kui siis lugeja on lõpetanud, manitseb ja õhutab eestseisja jutluses neid häid õpetusi järgima. Siis tõuseme ja teeme üheskoos palvet …“
Jutlus
Pühakirjalugemiste põhjal peetakse jutlus, milles võetakse kokku ja väljendatakse tänapäevasele inimesele arusaadavas keeles seda, mida Jumal pühakirjalugemiste kaudu öelda tahab.
Jutlusele järgneb tavaliselt paariminutiline vaikus või muusikapala, mille kestel saab iga kirikuline kuuldu üle mõtiskleda.
Usutunnistus
Seejärel kõlab koguduse ühine vastus jumalasõnale – pidulik usutunnistus ehk Credo.
Jumalateenistustel kasutatakse Nikaia usutunnistust ja ristimistalitusel apostellikku usutunnistust. Mõlema tekstiga saad tutvuda lehel Usutunnistused.
Usklike liturgia
Kirikupalve
Pärast usutunnistust tuuakse Jumala ette eestpalved – kogudus palvetab terve maailma, kõikide inimeste ja iseenda pärast. Kristlastele on antud suur eesõigus: nad ei pea Jumala ees hirmu tundma, vaid neil on Jumalaga isa-lapse suhe ja nad võivad igal ajal oma palvega Jumala ette astuda, ka nende eest, kellel Jumalaga taolist lähedast vahekorda ei ole.
Korjandus ja armulauaks valmistumine
Eestpalvetele järgneb korjandus, millega kogudus toetab oma kiriku ja koguduse tööd. Samal ajal valmistatakse altar ette armulauaks: sinna tuuakse leib ja vein, mille üle preester ütleb koguduse nimel andide palve.
Vanasti olevat armulauatalitusel olnud kaks protsessiooni praeguse ühe – armulaua vastuvõtmisele tulemise – asemel. Esimese ajal tõid inimesed esile oma annid, millest osa leiba, vett ja veini võeti armulaua pühitsemiseks, osa jäi armastussöömaaja pidamiseks ning osa jagati pärast vaestele. Nii sai iga kristlane selgesti ja nähtavalt olla oma andidega osaline ühises jumalateenistuses – ka vaene, kel polnud tuua midagi peale vee. Jumal võttis need annid vastu ja tegi neist oma imelise rõõmupeo, Kristuse Ihu ja Vere sakramendi.
Kaks protsessiooni tõid selgesti esile kristliku elu kahesuunalise liikumise: andmise – iseenda ja oma andide ohverdamise Jumala teenistusse – ning saamise, sest Temalt saame kõike sajakordselt ja uues kvaliteedis tagasi. Üle kõige oleme kutsutud andma Jumalale iseenda – ja Tema kingib meile vastu samuti iseenda.
Praegu asendab seda korjanduse läbiviimine ja armulauaandide valmis seadmine, mis on ostetud korjandusel kogutud või korjanduskarpi pandud raha eest. Ikkagi on need meie toodud annid, mis nüüd palvete saatel Jumala ette tuuakse, et Tema neist midagi veelgi imelisemat teha saaks.
Oma ande kokku tuues väljendame ühtlasi ühtsust: me tegutseme ühise eesmärgi nimel ja oleme pühendunud sellesama Ihu ülesehitamisele, mille pea on Kristus.
Sanctus ja Benedictus
Pärast armulauatalitust alustavat „Issand olgu teiega“ dialoogi kutsub vaimulik kogudust ülendama oma südamed Issanda poole – see tähendab jätma kõrvale maised mõtted ja suunama tähelepanu üles Jumalale. Kogudus vastab: „Meie ülendame südamed Issanda poole.“ Siis kutsub vaimulik tänama Issandat, meie Jumalat, ning kogudus vastab: „See on õige ja kohus.“
Nüüd palvetab vaimulik nn prefatsioonipalve, mis juhatab sisse „koos inglite ja kõigi pühade hulgaga“ lauldava ülistuslaulu „Püha, püha, püha“, mis on tuntud oma ladinakeelse nimega Sanctus.
Sanctus on inglite laul taevaselt jumalateenistuselt, kuhu me nüüd siseneme. Prohvet Jesaja jutustab:
„Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!“ Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.“ (Js 6:1–4)
Algkristlased mõistsid, et Püha Vaimu templiks saamiseks tuleb jumalateenistuses tõusta taevasse, kuhu Kristus on läinud – ning et just see on kogu nende maailmas teenimise tingimus ja allikas.
Seejärel tervitame hoosianna-hüüdega Kristust, kes sakramendis tuleb ihulikult oma rahva ligi. Hoosianna oli juutluses kuningale suunatud tervitushüüd. Matteuse evangeelium jutustab: Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!“ (Mt 21:9) Meie liturgias kasutame kuju hoosianna, praeguses piiblitõlkes on sama sõna kirjutatud kujul hoosanna. Just neist sõnadest – benedictus qui venit, „õnnistatud olgu see, kes tuleb“ – on saanud ülistuslaulu teise osa nimi Benedictus.
Sedasama teeme nüüd meiegi, kui Kristus pühas armulauas ihulikult meie keskele tuleb.
Armulaud
Nüüd jõuab jumalateenistus oma kõrgpunkti – Pühima Altarisakramendi ehk armulauani. Püha missa on Jumala ja inimeste kohtumine ning armulaud on selle kohtumise haripunkt. Seda on ette valmistatud pattude tunnistamise ja andeksandmisega, palve ja lauluga, Jumala Sõna kuulamise ja oma usu tunnistamisega. Nüüd saabub hetk, mil Jumal ja inimesed võivad olla tõelises ühenduses – seepärast nimetataksegi armulauast osasaamist Pühaks Ühenduseks. Pühadus ja aukartus kuuluvad lahutamatult armulaua juurde.
Just leivamurdmises tundsid Emmause teel käinud jüngrid ülestõusnud Kristuse ära (Lk 24:30–31). Ka meie kohtume armulauas ülestõusnud Issandaga.
Sakramendi jagamise eel soovitakse üksteisele rahu. Selle juhatab sisse dialoog vaimuliku ja koguduse vahel.
Rahusuudlus, millest tänapäevane rahusoov pärineb, oli kasutusel juba vanimates kristlikes liturgiates. Selle taustal kõlavad Õnnistegija sõnad: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!“ (Mt 5:23–24)
Armulaud on söömaaeg, milles me, võttes vastu leiba ja veini, saame osa Kristuse Ihust ja Verest, seistes samal ajal justkui Kolgata mäel Issanda risti all ja osaledes Tema lunastavas ristiohvris.
Kristus – Jumala Tall
Iisraeli rahva ajaloos oli aeg, mil see rahvas elas orjastatuna Egiptuses. Vaarao – Egiptuse kuningas – ei tahtnud iisraellasi oma maalt ära lasta, ja seepärast tabasid egiptlasi mitmesugused õnnetused. Viimane – kümnes – oli selline: ühel ööl pidid surema kõik egiptlaste esmasündinud.
Et see nuhtlus ei tabaks iisraellasi, tappis iga pere talle, kelle verega määriti uksepiitasid. Nii päästis selle talle veri inimesed surmast ja tõi neile vabanemise orjapõlvest. Selle sündmuse mälestuseks peavad juudid igal aastal suurt püha, mida nimetatakse paasapühaks – ja sel puhul tapetud talle nimetati paasatalleks.
Püha Paulus kirjutab, et Jeesus Kristus on uus, tõeline Paasatall (1Kr 5:7), kes suri selleks, et päästa surmast, hukatusest ja patu orjusest kogu inimkond. Tema Ihu ja Veri on need, mis vabastavad inimesed surmast ja patust ning toovad neile igavese elu. Enne armulaua vastuvõtmist pöördub kogudus Kristuse kui Jumala Talle poole, paludes Temalt andestust ja rahu: „Agnus Dei, qui tollis peccata mundi …“ – „Jumala Tall, kes maailma patud ära kannad …“
Võttes armulaual vastu leiba ja veini, usub Kirik Jeesuse tõotuse järgi, et saab nii osa Kristuse Ihust ja Verest ning nõnda Tema ristiohvris osalemise kaudu ka pattude andeksandmisest ja igavesest elust. „Sest,“ nagu kirjutab püha Paulus, „Issand Jeesus sel ööl, mil Ta ära anti, võttis leiva ja tänas ja murdis ning ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!“ Samuti Ta võttis ka karika pärast õhtusöömaaega ning ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Seda tehke nii sageli kui te iganes seda joote, minu mälestuseks!““ (1Kr 11:23–25)
Armulaud on Issanda söömaaeg – see, et süüakse Issandaga ühes lauas, väljendab kristlaste kõige sügavamat ja täiuslikumat ühtekuuluvust Temaga. Nõndasamuti tähistab armulaud aga ka kõigi inimeste ühtekuuluvust, kes sellest osa võtavad – ja mitte ainult oma kogudusekaaslastega, vaid kõigi kristlastega üle kogu maailma, ka nendega, kes on siit ilmast juba lahkunud.
Püha Paulus kirjutab: „Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, eks see ole Kristuse Vere osadus? Leib, mida me murrame, eks see ole Kristuse Ihu osadus? Sellepärast, et on ainult üks leib, siis me, kuigi paljud, oleme üks ihu; sest me kõik saame osa ühest leivast.“ (1Kr 10:16–17) Üks väga vana kristlik palve kõlab nõnda: „Nii, nagu see leib oli laiali hajutatud üle mägede ja on saanud kokku üheks, nõnda kogutagu Sinu kogudus maa äärtelt Sinu riiki.“ (Didache IX, 4)
Kuna armulaud on kõigi kristlaste ühtsuse tunnuseks, võtavad temast osa vaid need, kes on ristitud. Iga kristlane, kes ei ela teadlikult ega tahtlikult kahetsemata patus, võib jumalateenistusel osaledes võtta alati osa ka armulauast.
Tänupalve
Armulauale võib taas järgneda vaikus järelemõtlemiseks, süvenemiseks ja palvetamiseks.
„Tänage Issandat, sest tema on hea, halleluuja,“ kutsub vaimulik pärast armulauatalitust kogudust ning kogudus vastab: „Ja tema heldus kestab igavesti. Halleluuja.“
See on olnud Jumala rahva õhkamine juba Vana Testamendi päevist peale: „Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!“ esineb samas sõnastuses Vanas Testamendis vähemalt üheksa korda.
Järgneb lõpupalve ehk post communionem, mis on kasutusel alates 4. sajandist. Selles tänab preester terve koguduse nimel Jumalat vastuvõetud armulaua eest; ühtlasi on see jumalateenistuse lõpupalve.
Õnnistamine
Tänupalve järel õnnistab vaimulik kogudust kahe õnnistusega. Esiteks lausub ta Aaroni õnnistussõnad ning õnnistab seejärel kogudust Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. See on preesterlik õnnistus, mille juured peituvad ühtpidi Vanas Testamendis ja teisalt kristlikus kolmainuõpetuses.
Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Räägi Aaroni ja ta poegadega ning ütle: Õnnistades Iisraeli lapsi, öelge neile nõnda:
Issand õnnistagu sind ja hoidku sind!
Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline!
Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!
Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid!“ (4Ms 6:22–27)
Kolmainu Jumala nimel õnnistamine on spetsiifiliselt kristlik õnnistamine ning seob jumalateenistuse tervikuks, meenutades, et nagu koguduse ühine liturgia, nii on ka kõigi kristlaste igapäevane jumalateenistus (vt Rm 12:1) seatud ja soovitud Jumala enese poolt.
Teated ja läkitamine
Pärast õnnistamist ja lõpulaulu öeldakse lühidalt järgnevaid sündmusi puudutavad teated ja kogudus läkitatakse maailma armastama ja teenima Jumalat ja ligimesi.
Läkitussõnad „Minge rahus ja teenige Issandat rõõmuga!“ ei ole pelgalt jumalateenistuse lõpetamine, vaid Kiriku misjoni algus.
Kui algkristlased jumalateenistuselt maailma tagasi pöördusid, peegeldasid nende näod Jumala riigi rõõmu ja valgust. Nad ei toonud endaga kaasa programme ega teooriaid, kuid kuhu iganes nad läksid, seal tärkasid Jumala riigi seemned, süttis usk ja muutusid elud. Kui neilt küsiti, kus on selle väe allikas, teadsid nad, mida vastata ja kuhu inimesi juhatada.
Kokkuvõtteks
Püha missa on inimese ja Jumala kohtumine. Jumalateenistusel teenivad inimesed Jumalat oma tänu ja armastusega, Jumal inimesi neile andestades, nendega kõneldes, neid Pühimas Altarisakramendis endaga ühendusse kutsudes ja vastu võttes.
Püha missa on rõõmupidu, see on aeg, mis on inimestele antud, et nad saaksid välja astuda maailma muredest ja raskustest. See on aeg, mil neile antakse jõudu selleks, et nad võiksid maailma keskele tagasi astuda ja seal Jumalalt saadud armastust edasi kanda – oma kaasinimesi teenides ja neile head tehes.
Jumal on alati ja kõikjal inimeste juures, aga püha missa on võimalus tunda Tema ligiolu vahetult ja segamatult, kogeda täielikku ühtekuuluvust Temaga.
Jumalateenistuse mõte on saada üheks – saada Kristuse Ihuks, Kirikuks. Just pühapäevases kogunemises ja euharistias saab kogudus selleks, kes ta on: Kristuse Ihu, Püha Vaimu tempel, Jumala riigi nähtav märk siin maailmas. Õigeusu teoloog Alexander Schmemann on öelnud, et rõõmu ei saa analüüsida ega defineerida – rõõmusse sisenetakse: „Mine oma Issanda rõõmusse!“ (Mt 25:21) Seepärast on missa lõpp alati ka algus: siit läkitatakse meid maailma, et asjad, mis näisid võimatud, saaksid võimalikuks.
Jumalateenistuse kava
Kirikulise vihik
Eliisabeti kirikus toimuvad missad Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus kehtestatud korra alusel. Kavalehed on kirikus peaukse juures koos lauluraamatutega. Sama materjaliga saad tutvuda ka e-seadmete vahendusel PDF formaadis.