Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? (Mt 6:23)

Inimene on hindamatult väärtuslik – kui mitte iseenesest, siis kindlasti seetõttu, et ta on Jumala looming, kusjuures loodud Tema enese näo järgi ja sarnaseks. Püha Paulus ütleb, et Kristus on "nähtamatu Jumala kuju" (Kl 1:15), kasutades siin kreekakeelset mõistet eikon (ikoon), ja on huvitav, et need, kes tõlkisid aastatuhandeid tagasi Piibli kreeka keelde, kasutasid sama sõna inimese loomist kirjeldades. Niisiis on inimene loodud "Jumala ikooni" (ehk Kristuse) järgi – inimest luues vaatas Isa oma armastatud Poja peale ja tegi meid Tema sarnaseks.

Vast sellest tulenebki meie suurim väärtus – ja see on ka lunastustöö eesmärk: "Te olete seljast võtnud vana inimese tema tegudega ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo (kuju, ikooni) kohaselt." (Kl 3:9-10)

Omapärasel kombel on kuju tähistaval heebrea sõnal tselem ka teine (või esimene) tähendus: vari, varjukuju: "Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene." (Ps 39:7); "Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda Sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest." (Ps 73:20)

Tundub, et inimesel on valida kahe võimaluse vahel: ta on kas Jumala kuju või varjukuju. Ta on kas valguses või pimeduses. Ta kas elab või on surnud.

Jeesus hoiatab meid kogumast maiseid aardeid, mida rikuvad koi ja rooste ning mille viimaks viib varas, kusjuures sügavamalt järele mõeldes tundub, et maised aarded ise võivadki olla selleks koiks ja roosteks, mis meid rikuvad, ning vargaks, kes viib meie hinge. Kirjas heebrealastele tuuakse hoiatav näide Eesavist, kes "üheainsa kõhutäie eest andis käest oma esmasünniõiguse" (Hb 12:16) – see "kõhutäis" on kreeka keeles sama sõna (brosis), mis on Mäejutluses tõlgitud kui "rooste". Jah, meie kõhutäied võivad meid endid ära süüa, ja meie katsed päästa oma elu võivad saada meile hukatuseks (Mk 8:35-36).

Siiski ei ole need mitte ainult ainelised väärtused või hüved, mille eest Jeesus meid hoiatab. Pigem vastupidi: tõelisteks püünisteks kipuvad inimestele saama vaimsed või vaimulikud eneseteostuskatsed. Küllap mitte juhuslikult ei tarvita Jeesus koi ja rooste tegevust kirjeldades sama sõna (afanizo), mida ka silmakirjatsejate paastumiskommetest kõneldes: "Nemad teevad oma palge näotuks (afanizousin), et näidata inimestele oma paastumist." (Mt 6:16) Sellisel puhul on inimesed vaid "aur, mida on hetke näha, ja siis see haihtub (afanizomene)" (Jk 4:14). Mitte Jumala kuju, vaid varjukuju ...

Kui meie head teod – nagu näiteks almuste jagamine – või isegi meie vaimulikud teod, nagu palvetamine ja paastumine, on vaid "tühi aur" ning meie ise kui "varjukujud", siis mida teevad meiega veel meie pahateod? "Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?"

Meie oma valgus ongi pimedus. Meis ei olegi iseenesest mingit valgust.

Kui olin laps, armastasin väga olla vanaema ja vanaisa juures. Ainult üks mure oli mul: nende maja akende ees olid luugid, mis igal õhtul suleti, nii et isegi suveajal läks tuba ööseks täiesti pimedaks. Ma ei kartnud mitte pimedust, vaid seda, et ma ei näinud pimeduses mitte midagi, ja nii ma pingutasin kõigest väest, et leida luukides mõnd pisikest pragu, millest immitsevale valgusele saaksin enne magamajäämist oma pilgu kinnitada. Vahel see õnnestus, vahel mitte – öötaeva helendus ja harvade tänavalaternate valgus ei olnud piisavalt tugev. Seevastu meenuvad mulle selgelt hommikud, mille kirgast päikesesära ei suutnud takistada isegi aknaluugid.

Meis endis ei ole valgust või kui isegi on, siis ei suuda see tungida läbi meie rikutuse luukide. Me oleme vaid varjukujud ning isegi meie head teod võivad meid pigem rikkuda kui parandada. Ent Jumal on meid oma Pojas uuendanud, teinud meid taas oma kuju sarnaseks ning lasknud meile ja meis särada oma valguse kirkusel.

Kui suur on siis meie valgus!

• Prev
• Next