• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

XXII pühapäev pärast Nelipüha

Ametimees ütles Talle: «Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!» (Jh 4:49)

Evangelist Johannese jutustatud lugu sellest, kuidas Jeesus tervendab ühe kuningliku ametimehe poja (Jh 4:46-53), on edasiandmisel kasutatud nappidest vahenditest hoolimata üsnagi elav.

Me saame teada mitte ainult seda, et ametimehe poeg oli haige, vaid et ta pidi olema juba mõnda aega päris tõsiselt haige, kuna isa tuleb abi järele Kapernaumast Kaanasse – vahemaa on umbes 25 kilomeetrit ning tuletame meelde, et autot ega isegi jalgratast polnud veel leiutatud.

Ametimees palub, et Jeesus tuleks koos temaga Kapernauma. Jeesus ütleb talle seepeale: «Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.»

Nende sõnade tähendus saab meile selgemaks, kui mõtleme teise Kapernauma mehe, kellegi sõjapealiku, sulase tervendamise loole (Mt 8:5-13): Jeesus kiitis tolle pagana usku suuremaks kui ühelgi Iisraelis, kuna ta oli väljendanud kindlat veendumust, et tema sulase tervendamiseks ei pea Jeesus ise kohale tulema, vaid piisab kasvõi ühestainsast sõnast: «Issand, ma ei ole seda väärt, et Sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!» (Mt 8:8)

Nüüd on Jeesuse ees üks teine mees, kes leiab aga, et tema poja tervendamiseks peab Jeesus kindlasti ise kohale tulema. Jeesus seda ei arva – vastupidi, Ta kasutab võimalust, et näidata nii oma väge ja meelevalda kui teisalt kahtlemata ka kaastunnet ja valmisolekut abivajajat aidata ning palvet kuulda võtta, isegi kui palujal jääb usku väheks.

See lugu – eriti mõeldes haigele, tõenäoliselt suremas olevale lapsele – tõi mulle meelde kaks tsitaati, mida olen juba aastaid vist küll lausa vahetpidamata oma südames kandnud. Üks pärineb Albert Camus’ romaanist «Katk», teise autoriks on püha Teresa Avilast, kelle iga-aastast mälestuspäeva tähistatakse 15. oktoobril.

Camus kirjeldab stseeni, mille keskpunktis oleva surmavalus piinleva lapse aseme kõrval seisnud arst ei suuda kohutavat vaatepilti enam taluda ning lahkub raevunult. Talle pärast lapse surma järgnenud preester ütleb teda peatades:

«Ma saan aru… See paneb meid mässama, sest see ei ole mõõdetav meie mõõdupuuga. Aga võib-olla peaksime armastama seda, mida me ei suuda mõista.»

Arst vastab:

«Ei, isa! Minul on armastusest teistsugune ettekujutus. Ja kuni surmani keeldun ma armastamast maailma, kus lapsed hukkuvad sellistes piinades.»

Küllap oleksid tolle preestri mõtetega sel hetkel harmoneerunud püha Teresa kirjutatud read:

«Ärgu tehku miski sind rahutuks, ärgu miski sind ehmatagu, kõik läheb mööda.
Jumal ei muutu, kannatlikkus saavutab kõik.
Kellel on Jumal, sellel ei puudu midagi: Jumalast üksi piisab.»

Minu käest on sageli küsitud, miks Jeesus ei tervendanud kõiki haigeid. Vastus, mida olen samuti sageli kuulnud on: Ta ei teinud seda, kuna oma maise elu ajal ei suutnud Ta kõikideni jõuda.

Aga nüüd, mil Ta on ülendatud Isa paremale käele ning viibib oma jumalikkusega kõikjal? Miks Ta nüüd kõiki haigeid terveks ei tee?

Vastus sellele küsimusele näitab meile, miks Jeesus tegelikult suhtus nii tõredalt tollesse kuninglikku ametimehesse, kes tuli ja palus Tal tulla alla oma kotta.

Probleem ei olnud mitte ainult selles, et too isa ei suutnud uskuda, et Jeesus võiks tema poja kaugelt eemalt terveks ravida, vaid milleski märksa enamas: nimelt selles, et too mees – sarnaselt vist meile kõigile või vähemalt enamusele meist – ei suutnud usaldada ega armastada Jumalat niivõrd, et oleks Teda usaldanud ja armastanud ka kannatuses, ka olukorras, mida ta ei mõistnud, ka valus, mis ületas tema vastupanuvõime.

Just siin tõuseb täie teravusega küsimus meile igaühele: kas sa ka tegelikult armastad Jumalat (mitte ainult seda head, mida sa tema käest saad või vähemalt loodad)?

Keegi võib nüüd ütelda, et kas Jumal, kes laseb näiteks lastel kannatada, on üldse väärt armastust ja usaldust. Aga paneme tähele: mida on üldse väärt usaldus ja armastus, mille pälvimiseks peab «väärt» olema? Kas see on enam usaldus? Kas see on enam armastus?

Kas meie, inimesed, oleme Jumala armastust «väärt»? Me ei saa seda olla isegi teoreetiliselt, kuna Jumal on meid armastusest loonud, s.t mitte meie ei olnud enne Tema armastust, vaid Tema armastus oli enne meid ning sellest me sündisimegi. Armastusest, aga mitte, et me oleksime seda «väärt» olnud.

Ja kahtlemata ei saa me olla Jumala armastust «väärt» ka praktiliselt, kuna meie igapäevane vastus Jumala kõikeandvale armastusele on: «Löö risti! Löö risti!»

Albert Camus paneb preestri suhu jutluse, mille too pidas katkuõudustes vaevleva linna elanikele ning milles ta ütleb muuhulgas:

«Ainult nõnda saab kristlane loobuda igasugusest kompromissist, ja kuna kõik väljapääsud on suletud, sammub ta otse kõige tähtsama valiku poole. Ta valib kõige täielikuma usu, et ta lõpuks mitte ei peaks kõike eitama.»

Ei maksa arvata, et näiteks püha Teresa jaoks oleks selletaolised tõdemused sündinud kergelt. Vastupidi, juba see, et ta on oma kogemusi kirjalikult jaganud alles oma elu teisel poolel ning pärast kahte tõsist seesmist pöördumist, näitab, et tõelise usalduse ja armastuseni jõudmiseks pidi ta käima läbi äärmiselt pika ja sageli väga pimeda tee.

See on paljude pühakute tee, piiblitegelastest näiteks Iiobi tee.

See on ka prohvetite sõnum, mille võime võtta kokku Issanda sõnadega Jesaja raamatus: «Vaata, mina teen hoopis uut!» (Js 43:19) – «Sest Issand on meie kohtumõistja, Issand on meie käsuandja, Issand on meie kuningas, Tema päästab meid.» (Js 33:22)

Püha Teresa kõneleb nelja liiki palvest kui võimalusest kogeda Jumala ligiolu ja Temast osa saada, kasutades näitlikustamiseks pilte erinevatest aia kastmise viisidest.

Esimene on nagu ämbriga kaevust vee ammutamine. Teine on vesiratas, mida pöörates kogume vett ja suuname selle renni mööda edasi. Kolmas on niisutustorustik.

Neljas on vihm – ning just see on täiuslik: mõista, et Jumala enda täiuslikuks kogemiseks peame loobuma igasugusest püüdest midagi «väärt» olla, ning jääma Jumala ees vaikseks nagu vihmaootel maa. Tingimusetus usalduses ja pretensioonitus armastuses.

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus