XXIII pühapäev pärast Nelipüha

«Taevariik on kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha.» (Mt 18:23)

Jeesuse tähendamissõnad panevad sageli kukalt kratsima. Nii ka lugu südametust sulasest, kes saab andeks mõõtmatu võla, ent ei suuda andestada oma kaasinimesele.

Selle tähendamissõna algus on mind alati sundinud küsima: miks ei ütle Jeesus siin mitte, et «Jumal on kuninga sarnane», vaid et «taevariik on kuninga sarnane»?

Sarnaselt alustab Jeesus mitmeid teisigi tähendamissõnasid: «Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet.» (Mt 13:24); «Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule.» (Mt 13:31); «Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema.» (Mt 13:33); «Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle.» (Mt 13:44); «Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele.» (Mt 20:1)

Kas neil puhkudel, mil Jeesus võrdleb taevariiki mõne inimesega, majaisanda või kuningaga – keda meil on kerge samastada Jumalaga – on tegemist lihtsalt teatava kujundliku väljendiga või on siin siiski mingi selgelt eristatav sõnum (kahtlemata tuleb endale aru anda, et on olemas reaalne oht lugeda Jeesuse sõnadesse sisse oma mõtteid).

Ent katsetame ometigi. Jeesuse põhisõnum Tema kuulutustöö algusest peale on järgmine: «Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!» (Mt 4:17) Püha Luuka evangeeliumist võime lisaks lugeda: «Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: «Ennäe, siin!» või «Seal!», sest ennäe, Jumala riik on teie seas!» (Lk 17:20-21)

Niisiis on taevariik Jeesuse sõnade järgi vähemalt teatavas mõttes juba praegu meie keskel. Ja kui justnimelt taevariik on «kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha», siis kas ei või olla nii, et too arve tegemine, millest Jeesus kõneleb, ei tähenda siinkohal mitte alles kunagi hiljem, aegade lõpul tulevat viimset kohtumõistmist, vaid toimub juba siin ja praegu? Sarnaselt, nagu Jeesus ütleb püha Johannese evangeeliumis: «Kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.» (Jh 3:18)

Kui tahame olla taevariigi osalised, siis tuleb ka meil tolle kuninga ees arvet teha. See arutegemine tähendab endalt Jumala ees seistes küsimist, kuivõrd meie elu on kooskõlas taevariigiga, mis on Jeesuses Kristuses meie keskel avalikuks saanud ning mille keskseks olemuseks on, et seal, kus on taevariik, sünnib kõiges ja kõigis Jumala tahtmine.

Siinkohal on sobiv meenutada Meie Isa palve seletust Väikses Katekismuses:

«Teine palve: Sinu riik tulgu.» – Mis see tähendab? – «Jumala riik tuleb küll iseenesest ilma meie palveta, aga me palume selles palves, et ta tuleks ka meie juurde.» – Kuidas see sünnib? – «Kui taevane Isa annab meile oma Püha Vaimu, et meie Tema armu läbi usume Tema püha sõna ja elame Jumala meele pärast, siin ajalikult ja seal igavesti.»

«Kolmas palve: Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.» – Mis see tähendab? – «Jumala hea ja armuline tahtmine sünnib küll ilma meie palveta, aga me palume selles palves, et see sünniks ka meie juures.» – Kuidas see sünnib? – «Kui Jumal rikub ja takistab kõike kurja nõu ja tahtmist, mis ei taha lasta meid Tema nime pühitseda ja Tema riiki tulla, nii nagu on kuradi, maailma ja meie liha tahtmine, vaid kui Ta meid kinnitab ja hoiab meid kindlalt oma sõnas ja usus meie eluotsani; see on Tema armuline ja hea tahtmine.»

Kui me nüüd püüame Jumala ees seistes n-ö klaarida oma arveid taevariigiga (see kõlab küll veidi kummaliselt), siis peame püüdma oma olukorda ausalt analüüsida ning otsima vastust ka küsimusele, milline on meie võlg Jumala ees, milles see seisneb, kui suur see on ja kuidas me võiksime sellest vabaneda.

Meie võlg seisneb selles, et meie elu ei ole kõiges kooskõlas Jumala hea ja armulise tahtega. Ning Jeesus näitab oma tähendamissõnas, kui suur see on: piltlikult öeldes kümme tuhat talenti, s.t summa, mida üks inimene ei suudaks omal jõul välja teenida ka siis, kui tema elupäevi oleks seitsmekümne aasta asemel seitsesada või seitse tuhat.

Kümme tuhat on kreeka keeles ‹myrios› – õigupoolest tähistab see sõna lugematut hulka: meie võlg, meie puudujääk taevariigi ees on mõõtmatu. Me lihtsalt ei sobi sinna ega hakka, niipalju kui see meist sõltub, mitte kunagi sobima.

Kuningas andestas sulasele tema võla – taevariik on mitte ainult õigluse, vaid ka halastuse riik. Seal, kus sünnib Jumala täiuslik, hea ja armuline tahtmine, teostub ka lõpmatu halastus ja andeksandmine. – «Kui Sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? Kuid Sinu käes on andeksand, et Sind kardetaks.» (Ps 130:3-4)

Me vajame Jumala armu, halastust ja andeksandmist, sest ilma selleta ei suuda me midagi. Me võime küll ennast alandada, silmili maha heita, me võime lubada ennast parandada, tõotada oma võlad tasuda, kuid meil ei ole mingit muud lootust, kui et Jumal annab meile andeks mitte ainult seitse korda või seitsekümmend seitse korda, vaid niipalju, kui me eksime.

Andeksandmine taastab meie kuulumise taevariiki – aga nagu Jeesuse tähendamissõna edasi näitab, on see midagi väga habrast ning me võime sellest juba järgmisel hetkel ilma jääda. Või õigemini: ennast ise ilma jätta.

Sulane, kes oli kogenud halastust ja andeksandmist – kes oli taastatud taevariigi osalisena –, oli halastamatu oma kaassulase suhtes ning piltlikult öeldes lahkus seeläbi taas, põhjustas oma kohese väljaviskamise taevariigist.

Meile võib tunduda kummaline, lausa ebaõiglane, kuidas kuningas, kes oli lubanud oma sulasele kõik andeks anda, nüüd oma andestuse tagasi võtab: «Ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.» (Mt 18:34). Tegelikult pole siin millegi üle imestada ja see ei olegi mitte niivõrd varasema süükoormat taastamine, kuna sulase taas hukka mõistmiseks piisab täielikult uuest süüst, mis seisneb selles, et ise taevariigi armust osa saanuna ei ole ta valmis tegelikult taevariigis elama.

Jeesus hoiatab meid: «Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.» (Mt 18:35) Taevariigis saab elada ainult taevariigile vastavalt.

Taevariik on seal, kus sünnib Jumala hea ja armuline tahtmine, kus halastus võidutseb kohtu üle ning kus need, kes elavad Jumala andestusest, andestavad ka üksteisele.

• Prev
• Next