XXV pühapäev pärast Nelipüha

Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure. (1Kr 15:36)

Püha Paulus kasutab seemne mulda külvamist võrdpildina surma kohta. Vähemalt sama tuttav on see võrdlus Jeesuse sõnadest, mis Ta ütles mõned päevad enne oma kannatamist ja surma Jeruusalemmas: «Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.» (Jh 12:24)

Olen kuulnud selle võrdpildi üle naerdavat, mõned peavad seda oma maises tarkuses koguni tõestuseks, et Jeesus ei saa olla Jumal, kuna Jumal peaks ometi teadma, et seeme mulda panduna mitte ei «sure», vaid pundub, idaneb ja võrsub – ning kui ta tõeliselt sureks, siis ei sünniks temast mingil juhul uut taime.

Küllap Jeesus – kes on tõeline inimene ja tõeline Jumal – teab seda väga hästi. Usutavasti teadis seda isegi püha Paulus, kes, olemata küll põlluharija, elas kindlasti märksa maa- ja looduslähedasemat elu kui enamus tänapäeva «tarkadest». Kordan: tegemist on võrdpildiga, ja võrdpildi olemus seisnebki selles, et ta kujutab piltlikult midagi muud, kui ta ise on.

Ei Jeesus ega Paulus esita seda võrdlust mitte niivõrd lohutuseks või julgustuseks – olgu kellelegi, kes leinab oma lahkunud lähedast, või neile, kes vaatavad hirmuga otsa omaenda surmale –, vaid selge kinnitusena, et nii need asjad ongi seatud: selleks, et võrsuks uus vili, tuleb vana seeme mulda panna ja ta peab olema valmis surema.

Kauneid illustratsioone selle müsteeriumi kohta võime leida mitmetest Jeesuse tähendamissõnadest, aga ka mujalt. Üks neist on mul meeles juba lapsepõlvest peale, Daniel Defoe kirja pandud Robinson Crusoe lugudest:

«Kui ma keset neid askeldusi oma asju sorisin, leidsin ma väikese koti, kus, nagu juba eespool öeldud, olid terad laeva suleliste toitmiseks, mis polnud jäänud sinna viimase reisi ajal, vaid kunagi varem, arvatavasti siis, kui laev Lissabonist tuli. Aga sellegi peotäie, mis neid teri sinna kotti oli jäänud, olid rotid ära reostanud, ja nii ma siis ei näinudki seal muud kui sõklaid ja tolmu; ja kuna mul oli kotti muuks otstarbeks vaja (vist püssirohu jaoks, kui ma seda pikse kartusel laiali jaotasin, või millekski muuks), siis ma raputasin need sõklad sealt välja, oma kindluse külje alla, kaljunuki varju.

Viskasin selle sõklapahi sinna natuke enne eespool mainitud suurt vihma, ilma et ma asjale suuremat tähelepanu oleksin pööranud, ega mäletanud varsti enam sedagi, et üldse sinna midagi olin visanud. Kui ma umbes kuu aja pärast märkasin, et maast on tärganud mingid rohelised kõrred, siis arvasin esialgu, et tegemist on mingi mulle tundmatu taimega, aga mu jahmatus oli suur, kui ma mõne aja pärast nägin, et kõrre otsa oli tekkinud kümme-kaksteistkümmend pähikut, mis täpipealt sarnanesid halja odraga, sellesama Euroopa odraga, mis Inglismaalgi kasvab.

Võimatu on kirjeldada seda üllatust ja hämmeldust, mida see avastus minus tekitas. Siiani mul polnud mingeid sügavamaid usulisi tõekspidamisi olnud. Õigupoolest olin usule seniajani üsna vähe tähelepanu pööranud ja olin kõike, mis mul elus ette tuli, pidanud ikka lihtsalt juhuseks või nagu me kerglaselt ütleme, Jumala tahteks, ilma et oleksin vaevunud õieti mõtlemagi Kõigevägevama osale neis asjus või otsima Tema juhatavat kätt maailma asjade käigus. Aga kui ma otra kasvamas nägin, kliimas, mis minu teada sellele viljale põrmugi ei sobinud, ja mis peaasi, kuna ma ei aimanud, kuidas see sinna oli sattunud, siis hämmastas see mind hingepõhjani ja ma hakkasin uskuma, et Jumal ise on selle vilja imepärasel kombel, ilma seemneta, sinna kasvama pannud, et mind sel metsikul ja inimtühjal saarel toita.»

Hiljem sai Robinson aru, kuidas vili oli tegelikult sellesse paika sattunud – ja tema usulised tunded jahtusid. Ta pidi elama läbi terve rea katsumusi, et viimaks tõeliselt Jumala poole pöörduda, esialgu vaid lihtsa palvega: «Issand, aita mind, sest ma olen suures hädas!» Hiljem järgnes sellele tõsisem seesmine vapustus ja pöördumine, mida on kirjeldatud järgmiselt:

«Võtsin hommikul Piibli kätte ja alustanud Uuest Testamendist, hakkasin seda tõsiselt lugema ning seadsin endale kohustuse igal hommikul ja õhtul mõnda aega seda lugeda – mitte peatükkide kaupa. vaid nii pikalt, kui mu mõtted sundisid seda tegema. Mõne aja pärast asusin juba tõsiselt asja kallale ja leidsin peagi, et minu endine nurjatu eluviis oli mu hinge sügavasti kahjustanud. Taas kerkisid mu silme ette haiguseaegse unenäo viirastus ja kuuldud manitsus: «Aga kõik see pole sundinud sind oma meelt parandama.» Anusin parajasti Jumalalt südamest, et Ta mulle andeks annaks, kui juhtus, et otsekui jumalikust ettehooldest sattusin Piiblit lugedes veel selsamal päeval sõnadele: sest Tema on teie Taevane Vürst ja Päästja, kes teile teie patud andeks annab. Ma panin Piibli kõrvale ja nii hing kui käed ühtviisi taeva poole avali, hüüdsin otsekui rõõmujoovastuses valju häälega: «Jeesus, Sina Taaveti poeg, Jeesus, Sina taevane Vürst ja Lunastaja, anna mulle andeks minu patud!»

See oli esimene kord minu elus, mille kohta ma võin öelda, et ma sõna tõsises mõttes palvetasin, sest et tegin seda enda olukorra ja Pühakirja tähendamissõna tõelise mõistmisega, ja mu lootus tugines Jumala julgustavale sõnale.»

See, et seeme peab esmalt surema, et ta võiks elavaks saada – tõeliselt elavaks saada –, on tõsi mitte ainult ihuliku surma, vaid ka inimese vaimuliku olukorra puhul. Ameerika piiskop Fulton J. Sheen kirjutas paar aastat pärast II maailmasõja lõppu: «Tänane maailm ootab ülestõusmist. Diktaatorlike võimude poolt allasurutud massid ootavad mao selgroo purustamist, et nad võiksid vabaneda omaenda autoriteedi alusel tegutsemiseks […] Sarnasel viisil vajavad üksikhinged, kes on lukustatud omaenda sõgeda isekuse armetusse, ülestõusmist, mis tooks nad välja hauast, millesse nende iseendast küllastumus on nad sulgenud. Ka nemad janunevad valguse järele.»

Kahtlemata annavad Jeesuse sõnad nisuivast ja Pauluse võrdpildid seemne mulda külvamisest meile lootust, kui mõtleme meid kõiki ees ootavale surmale: Jumal on asjad nõnda seadnud, et neile, kes usuvad Kristusesse ja loodavad Tema armule, on surm ukseks igavesse ellu.

Aga võib-olla veelgi tähtsam on nende sõnade tähendus praegu – selleks, et me ei oleks surnud juba ammu enne seda, kui meie ihu jõutakse kord ülestõusmist ootava seemnena mulda asetada.

Tee ülestõusmisele ja ellu viib ikka sealtsamast, kust Robinson Crusoe’gi oma – läbi katsumuste, alanduse, Jumala ette põlvili langemise, kahetsuse, meeleparanduse, usu ja lootuse. Piiskop Sheen kirjeldab sedasama järgmise mõistulooga:

«Üks talumees läks koos oma pojaga nisupõllule, et näha, kas see on küps lõikuseks. Poeg osutas taimedele, mis hoidsid oma päid püsti, ja ütles: «Need, mis on oma pead longu lasknud, ei kõlba millekski.» Isa vastas: «Vaata siia, rumal laps! Kõrs, mis seisab nõnda sirgelt, on kerge peaga ja pole hea peaaegu millekski, samal ajal kui need, mis on nii alandlikult oma pead langetanud, on täis kaunist vilja.»

• Prev
• Next