Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtruse üle. (2Kr 11:30)

Kiriku Laulu- ja Palveraamatu pühakirjalugemiste osas on Sexagesima pühapäevaks antud epistliteksti puhul ilmselt kellegi tähelepanematuse tõttu läinud vahetusse 1. ja 2. Pauluse kiri korintlastele. Selle pühapäeva vanakiriklik epistel on nimelt teisest, meie lauluraamatus on aga ära toodud enam-vähem samade numbritega salmid esimesest Korintose kirjast.

Küllap sobiks lugeda mõlemat, ent ju kirikul on siiski olnud põhjus, miks ta on teinud just niisuguse valiku, nagu ta omal ajal tegi. Ja kuna paraku ei loeta meie uue lugemiskava järgi enam ühelgi aastal Sexagesima pühapäeva tegelikku vanakiriklikku epistlit, siis on paslik selle teksti üle siinkohal veidi mõtiskleda. Eriti koos vanakirikliku evangeeliumiga (Lk 8:4.15), mida loetakse ka sel aastal.

Sexagesima pühapäeva vanakiriklik epistel on osa püha Pauluse "rumalast kõnest" korintlastele, nagu ta seda ise nimetab (2Kr 11:1.16-17). Rumalaks teeb selle kõne apostli jaoks see, et ta on sunnitud kiitlema ning võrdlema ennast teiste – meile nime poolest tundmatute – apostlitega, kes on Korintose koguduse tema vastu häälestanud. Pauluse sõnul on ta selle koguduse ise sünnitanud (1Kr 4:15) ning kõige enam teeb talle valu see, et tema alandlikkust ja armastust nõrkuseks ning saamatuseks pidades on korintlased olnud nii altid end allutama neile, kes ennast ise nende kohale upitavad ja nad tegelikult nii vaimselt kui muul viisil orjastavad (1Kr 11:20).

Apostel Paulus ei taha kedagi võita suuruse, kõrguse, väe ega vägivallaga, vaid üksnes armastusega (2Kr 11:2.11; vrd 1Kr 13, mis on tuleva pühapäeva vanakiriklik epistel). Selles on tema nõrkus – aga kuna selles on tema sarnasus Kristusega, siis on just selles ka tema tõeline tugevus (vrd 2Kr 4:7-11).

Sellepärast Paulus kiitlebki oma nõtrusest. Ta on kindel, et just see, kui nõder ta on, on parim tunnistus selle kohta, et ta ei kuuluta mitte iseennast, vaid Kristust. Veelgi enam: ta ei kuuluta iseennast, aga ta kulutab iseennast oma koguduseliikmete hingede heaks (2Kr 12:15), s.t ta on valmis ennast lõpuni andma, et need, kes tema kaudu saavad osa evangeeliumist, võiksid saada päästetud – nii, nagu Kristus on andnud ennast kuni lõpuni ja nagu Paulus ise teisal ütleb: "Kuigi minu veri peaks joogiohvrina valatama teie usu ohvri ja teenistuse peale, ma rõõmustan ja olen rõõmus koos teie kõikidega." (Fl 2:17)

Kui loeme Sexagesima pühapäeva vanakiriklikku epistlit, siis näeme, et apostel ei kiitle mitte ainult oma nõtrusest, vaid ta kiitleb lausa oma läbikukkumistest. Oma inimlikest läbikukkumistest, et kõik, mis ta saavutab, oleks Jumalast, ja ei midagi temast enesest (2Kr 4:7).

See ei ole mitte masohhistlik enesealandus. See ei ole ka mitte taoline nõtradele nõdraks saamine, milles väljendub let's-all-go-down-together stiilis resignatsioon või künism. Ilmselt ka mitte naiivne kannatame koos sentimentalism (umbes sellisena mõtestatakse vahel ka Jeesuse ristisurma, kusjuures selles ei olekski midagi valesti, kui Jeesuse ristisurma tähendust ainult sellega ei piiratakski). Mäletan, kuidas mul neljanda või viienda klassi poisina oli kohutavalt kahju oma pinginaabrist ja isegi häbi tema ees sellepärast, et samal ajal, kui tema parim hinne matemaatikas oli kolm miinus, kippusin mina kõigi kontrolltööde ja tunnikontrollide eest saama viisi. Otsustasin siis olla solidaarne ja lahendasin kord ühes töös kõik ülesanded meelega valesti. Paraku mul kahte saada siiski ei õnnestunud – ju õpetaja oli algkoolipoisist targem –, küll aga sain karmi märkuse päevikusse õpetaja mõnitamise eest (väga tore õpetaja oli tegelikult). Mu tollasel pinginaabril, äärmiselt intelligentsel ja toredal inimesel, jäigi viimaks kool lõpetamata ... eks ikka matemaatika pärast (kuigi õpetaja oli siis juba teine).

Apostel Paulus kiitleb oma läbikukkumistest ja nõtrusest sellepärast, et neis saab kõigepealt nähtavaks tema – ja kuna ta ise on ennast täielikult taandanud, siis tegelikult Kristuse – mõõtmatu ja mitte kedagi välistav armastus, mis jagab ennast ka siis, kui see tundub mõttetu ja lootusetu, ning lisaks sellele Jumala vägi, mis loob uut, annab elu ja päästab ka seal, kus kõik mitte ainult ei tundu olevat mõttetu ja lootusetu, vaid ongi mõttetu ja lootusetu.

Just siin on võrratu kokkupuutepunkt Sexagesima pühapäeva vanakirikliku evangeeliumiga, Jeesuse tähendamissõnaga külvajast, kes on täiesti sõge, pildudes seemet valimatult kõikjale. Aga kuna see seeme on Jumala Sõna, Jumala arm ja viimselt Kristus, s.t. Jumal, ise, siis ei olegi muud võimalust, kui et seda külvatakse valimatult kõikjale ja kõikidele. Siin ei välista Jumal mitte kedagi – kuigi Jeesus muidugi erineb täielikult tänapäeva "inklusiivsest" kristlusest, kuna Ta ei jäta ütlemata, kes on need, kes kujutavad endast kaljust pinda, teeäärseid või umbrohupeenart, ja mis nendega juhtub.

Ja siiski annab Ta ennast täielikult – ka sinna, kus see tundub mõttetu ja lootusetu. Tema võib panna vilja kasvama ka kaljul või ohakate keskel. Kiidelda on meil põhjust ainult siis, kui Tema kasvab ja meie kahaneme (Jh 3:30), ning tõeliselt suured oleme siis, kui oleme saanud nii pisikeseks kui vähegi võimalik (vrd Mt 18:1-4) ja Tema on saanud kõigeks kõiges (Ef 1:23).

• Prev
• Next