Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest. (Jr 9:22)

Ühel mälestusteenistusel Vabadussõjas langenute monumendi juures väitis tollane Pärnu linnapea, et (võttes eeskuju nendest, kes rajasid Eesti Vabariigi) vajame ka tänapäeval "osavaid poliitikuid ja kavalaid juriste". Selle arvamusavalduse üle hiljem järele mõeldes leidsin, et pigem vajab ühiskond igal ajal, ka tänapäeval, nii ausaid kui tarku poliitikuid kui juriste.

Tarkust võib muidugi mõista erinevalt – muuhulgas osavuse ja kavalusenagi. Nii on see ka Piiblis. Kui Issand ütleb prohvet Jeremija kaudu, et tark ärgu kiidelgu oma tarkusest, siis selles lauses kasutatud heebrea sõnade hakam ja hokma esimene tähendus võikski olla osavus või nutikus. Osavus ja nutikus oma töö tegemisel ning "asjade ajamisel". Tuleb silme ette just selline kavalalt silmi vidutav jurist või üleolevalt muigav poliitik (või riigiametnik), kes teatab, et "kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab", ja et seadusi lugedes ei tule tähele panna mitte niivõrd seda, mis seal kirjas on, kuivõrd seda, mida ei ole kirja pandud.

Sõna kiitlema – halal – on tõlgitav ka kui hiilgama või särama: võime endale väga ilmekalt ette kujutada laia säravat naeratust mõne oma osavusest vaimustatud asjamehe näol (või tema rinda ja kaela riputatud aumärkide hiilgust) – siinkohal ei ole sugugi silmas peetud kedagi konkreetset, vaid pigem meis igaühes pesitsevat "suurilmategelast".

Vägev – gibor – on heebrea keeles keegi, kes on tugev, vahva, tormakas, isegi hulljulge. Niisiis tõeline kangelane või sangar, kes toetub vaprusele ja loodab oma jõule. Eesti keelde on seda sõna sõna tõlgitud ka kui vägivaldne: "Mis sa kiitled kurjusest, sa vägivaldne mees?" (Ps52:3)

Issand räägib nii "tarkade" kui "vägevatega" üsna selget ja otsekohest keelt: "Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse. Vaata, nad on põlanud Issanda sõna – mis tarkust võib neil olla?" (Jr 8:9) – "Siis on nobedal põgenemine võimatu, tugeval ei ole kasu tema jõust ega saa kangelane päästa oma hinge. Isegi südikaim kangelaste seast peab sel päeval alasti põgenema." (Am 2:14.16)

Rikkusega kiitlemisest ja hiilgamisest ei ole vaja pikalt rääkida – küll aga kehtib selle kohta sama, mis tarkuse ja vapruse või jõu kohta: "Ennäe seda meest, kes ei pannud Jumalat oma tugevuseks, vaid lootis oma suure rikkuse peale; ta oli tugev oma nurjatuses." (Ps 52:9)

Tõeliselt tark, tugev ja rikas on see, kes mõistab, et kõik, mis tal on, on Jumalalt: "Rikkus ja au tulevad Sinult, Sina valitsed kõike, Sinu käes on jõud ja vägi, Sinu käes on voli kõike teha suureks ja tugevaks." (1Aj 29:12)

Issand ütleb: "Kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal." (Jr 9:23) Jah, ka siin on juttu tarkusest ja arukusest ning tundub, et siin antakse lausa õigustus vaimulikule uhkusele või kõrkusele, mis meis endiski tihtipeale pead tõstab. Küllap siin on siiski peetud silmas taolist säramist või hiilgamist, millest Issand kõneleb Mäejutluses (Mt 5:14-16) või mille kohta apostel Paulus ütleb: "... et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas." (Fl 2:15) Mitte iseendast ei pea me kiitlema, vaid Kristusest (vt 1Kr 1:26-31).

Heebrea keel pakub siin taas huvitavaid tõlgendusvõimalusi:

"... et ta on arukas" – sakal – tark, arukas olema, tähele panema, asjade sügavamat tähendust mõistma, märkama, järele mõtlema, targalt ja arukalt tegutsema.

"... ja tunneb mind" – yada' – mõistma, aru saama, kedagi mitte ainult väliselt või pealiskaudselt, vaid tõeliselt tundma, tunnustama ja tunnistama.

Niisiis ilmneb inimese tõeline au ja hiilgus siis, kui ta lükkab iseennast maailma ja oma elu keskpunktist kõrvale ning näeb, et kõik, mis tal on ja mis ta on, on Jumalast ("Ma tänan Sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud." (Ps 134:14)). Kui kaob kõik see, mis on temast endast (või mille ta arvab olevat iseendast), ning alles jääb ainult Jumala nägu temas, s.t Kristus (vrd Gl 4:19 ja Gl 2:19-20).

Teist võimalust meil ei olegi, sest "Jumal on see, kes teeb head, õigust ja õiglust maal" (Jr 9:23), ja seda mitte ainult selles mõttes, et kõik head teod, mida me teeme, on Jumalalt (vrd Js 26:12 ja Ef 2:10), vaid selleski mõttes – ka nii võib Jeremija raamatu sõnu siinkohal tõlkida –, et nii heakskiit kui halvakspanu tulevad Jumala käest (ning tähendavad midagi ainult siis, kui nad tulevad Jumala käest – vrd 1Kr 4:3-4).

Kes võiks püsida Jumala ees, kui Tema meie üle kohut mõistab? Mitte keegi – ainult Kristus! Mis võiks olla meie lootus? Ainult see, et Jumal tahab oma armust anda ühtmoodi kõigile, nii esimestele kui viimastele (Mt 20:14) – kui ainult suudame loobuda lootmast oma osavusele ja nutikusele, jõule ja jõukusele.

Kas suudame?

• Prev
• Next